SA Kadunud tegevjuht Aare Rüütel on teinud ettepaneku teha seadusesse muudatusi selleks, et kadunud inimeste otsimine oleks tõhusam.

"Kuhu oleme välja jõudnud aasta tagasi riigikogu õiguskomisjonile tehtud ettepanekutega. Kõik, kes komisjoni teisel istungil osalesid, olid nõus, et on teatud asju, et oleks vaja seadustes sisse viia muudatusi. Alustada tuleks sellest, et ära defineerida seaduses, kes on teadmata kadunud inimene. Varsti saab 12 kuud täis, aga ma pole kuulnud, et keegi ministeeriumis oleks selle töö ära teinud," rääkis ta saates.

Tema hinnangul peaksid kadunud inimeste otsimisega tegelevad menetlejad saama endale juurde vahendeid.

"Pole mõtet otsida vales kohas. Kui on rohkem tööriistu, sa saad tema asukoha kiiremini kindlaks teha ja keegi ei raiska ressurssi. Ja see ressurss, mis jääb alles, on võimalik suunata sinna, kus on tegelikult inimene hädas," selgitas Rüütel saates.

Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommussaar kinnitas, et kui politsei poole pöördutakse teatega, et keegi on teadmata kadunud, siis politsei saab täna olemasolevate seaduste raames otsimiseks kõik vajalikud mehhanismid käivitada.

"Jah, me saame diskussiooni jätkata õiguskomisjonis, seda teemat, kas need meetmed, mis täna seaduses kirjas, on piisavad, et veel edukamalt tegeleda isikutega, kelle pärast oleme mures, pole maha maetud. Lähedased ei tea, kus need inimesed on ja riik peaks tegelikult tulema appi ja vaatama üle meetmed, kas on vaja midagi juurde või pole," rääkis ta ja kinnitas, et politseil seaduses olemas kõik õigused asuda inimest otsima.

Kommussaar tõdes, et konkreetset definitsiooni teadmata kadunud isiku kohta pole seaduses tõepoolest sõnastatud. Ta märkis samas, et kui kadunud isiku definitsioon seaduses annab juurde meelerahu või kindlust, et politsei tegeleb juhtumiga sel juhul veel efektiivsemalt, siis võib selle ära määratleda.

"Aga teisalt, see ülesanne on täna täiesti olemas. Ja ega ükski seadusesäte kedagi ju ei kohusta väga otseselt asju täiendavalt tegema," lisas ta.

PPA valmisoleku ja reageerimise büroo juht Marti Magnus kinnitas, et kui veel mõni aasta tagasi oli ametkondade vahel arutelu, kelle ülesanne on kadunud inimese otsimine maismaal, siis täna pole see enam probleem.

"Kui täna on kodanik pöördunud riigi poole, et inimene on kadunud, siis meie jaoks on üks vastus olemas - sellega tegeleb edasi politsei. Meil pole täna enam asutuse sees või asutuste vahel dilemmat, et ei tea, kelle ülesanne see on. Mis puudutab edasist käitumist, kuidas saab olla tulemuslikum otsingute alustamisega, siis see sõltub sellest, milline on info, kuidas selle info kätte saame. Aga tõepoolest, ohuhinnangust hakkab kõik edasine sõltuma," rääkis Magnus.

Vabatahtlik otsija Lauri Nokkur tõdes saates, et kui sageli tundub kadunud inimese lähedastele, et politsei justkui ei tee midagi, siis see on ekslik arvamus. Tema hinnangul peaks aga politsei rohkem selgitama oma tegevust.

Riigikogu liige ja vabatahtlik merepäästja Artur Talvik märkis saates, et kadunud inimest ei otsi mitte seadused, vaid ikkagi inimesed, politseinikud ja tehnilised abivahendid. Ka kadunud inimese definitsiooni olemasolu seaduses ei sega tema sõnul inimesi otsimast.

Samas tõdes ta, et kuigi see, kuidas on politseis asjad inimeste otsimisega üles seatud, on positiivne, on siiski ka kohti, kus tasuks ressursi jagamist rohkem läbi mõelda.

"Näiteks liiga kergekäeliselt saadetakse helikopter välja. Või näiteks minna teisel päeval merelt otsima inimest, lootes, et ta on veel elus, on täiesti mõttetu," selgitas ta.

Talvik lisas, et kui lähedaste sõnul võiks kadunud inimeste otsimisel saada abi näiteks Google'i või Facebooki kontodest, siis tema sõnul on kõige tähtsam see, et lähedased annaksid otsijatele avameelselt informatsiooni.

"Lähedased ei tohiks varajata nüansse, kui nende käest küsitakse, ja peaksid mitte mõtlema enda maine peale, vaid selle peale, et inimene üles leida. See aitab palju rohkem kui Google'is või Facebookis otsimine," sõnas ta.

Loe ka "Suud puhtaks" otseblogi: