Magasini tänava nõustamiskeskus asub rahulikus piirkonnas, naabruses uhke eramaja, lähedal kortermajad, kiviviske kaugusel on Tallinna vangla. On mõistetav, miks 12 aastat tagasi elanikud suurt lärmi lõid, kui selgus, et Tallinn tahab sinna rajada süstlavahetuspunkti. Hirmud ja eelaimdused lõid kartuse, et idülliline piirkond muutub.

2005. aasta suve alguses toimus suurejooneline avamispidu, toonane sotsiaalminister Jaak Aabki oli kohal. Tund pärast avamist aga saabus keskuse juhatajale Ene Villakule kohtumäärus: süstlavahetuspunkti ei tohi avada, naabrid ei ole nõus. Pidu jäeti katki, asjad pakiti kokku ja uksed pandi kinni.

"See oli raske kohtus käimine," meenutab Villak. Keskuse poolelt vaadatuna ei paistnud lootust, et kohus võiks kunagi mõista, miks on vaja keskust, kuhu narkomaanid päise päeva ajal oma kasutatud süstlaid võiks minna viima. Ja sealt tasuta uued vastu saada.

"Aeg mängis meie kasuks," sõnab Villak. Vahele tuli kohtute suvepuhkus. Rolli mängis ka üks isiklik seik.

Selle koti järgi tunnevad narkomaanid väljatöötajaid ja astuvad neile ligi. Foto: Greete Palmiste/ERR

Nende kaasust vaaginud kohtunik käis öösiti tulevase keskuse lähedal pargis istumas, et jälgida seal ringi luusivat kontingenti ja tegevusi. Ühel õhtul pargist viimase trolliga Mustamäele koju sõites sattus ta narkomaanidega ebameeldivasse vastasseisu. Sellest hetkest mõistis kohtunik, et nõustamiskeskus peab olema. 2006. aastal avati Magasini tänaval keskus ilma statsionaarse süstlavahetuseta.

"Mõne aasta eest oli juhus, kui meie kõige suurem vaenlane läks siit mööda ja küsis imestunult, et kas me ikka töötame? Oleme suutnud nii vaikselt tegutseda, et isegi tema ei olnud midagi tähele pannud," naerab Villak.

Keskuses käib aga väga erinevaid inimesi: edukatest ärimeestest teise põlve narkomaanideni. Enim murrab Villaku südame, kui ta haiglas nõustamistöö käigus puutub kokku alaealistega, kelle üks vanem on surnud üledoosi, teine aga kinni vanglas. "Nad isegi ei oska oma tulevikku ette kujutada, kui neilt seda küsida," selgitab Villak. 12 aasta eest oli eestlasi-venelasi keskuses suhtarvuna 15 protsenti ja 85 protsenti, nüüd on kliente võrdselt mõlemast rahvusest.

Magasini tänaval asuv keskus, tänava poolt vaadatuna. Autor: Greete Palmiste/ERR

Keskuses töötab sotsiaaltöötaja, reedeti psühholoog. Sõltlased saavad aega veeta, süüa, pesta end ja pesu ning lihtsamaid ravimeidki. Aastate jooksul on aga köögist kõik tarvikud jalutama läinud ... "Oleme väga tänulikud oma klientidele, et nad on meid õpetanud, kuidas oma asju hoida ja ära panna nii, et need ripakile ei jääks," mainib Villak poolmuigega.

Süstlavahetaja-väljatöötaja ametit peab Magasinis neli inimest. Nad pakivad iga päev musta seljakotti kümmekond sinist kummikinnast, antiseptiku geeli, desinfitseerivaid lapikesi ja sidemeid sõltlastele, ühe kollase punase kaanega ämbrikasutatud süstalde jaoks, sadakond uut süstalt ja peotäie punases pakendis kondoome. Välja minnakse iga ilmaga, tööpäev kestab umbes seitse tundi.

Ebameeldiv erandjuhtum "väljal"

Tihti teevad väljatööd endised narkomaanid. See võib mõnel juhul sõltlastele positiivselt mõjuda, selgitab Villak. "Vaadatakse, et inimene, kellega enne koos süstiti, on nüüd jalad alla saanud."

See tundub siis nagu omamoodi palverännak? 11 aastat süstlavahetustööd teinud Erja tundub selle võrdlusega nõustuvat. "Ma olen küsinud neilt, kas see raske pole, et nad näevad seda, mis seisus nad ise enne olid. – Ei."

Suundume Erjaga bussile Koplisse ja kohtume seal Beritiga. "Ma olen poolteist kuud puhas, lõpetasin selle jama ära," ütleb ta otsekohese aususega. Nüüd käib ta päeval Erjaga koos jalutamas, maailma asjadest ja tuttavates arutamas. Uudised pole alati kiita - kes on läinud vangi, kes sattumas võlgade tõttu kinnimajja, kes aga Wismari haiglasse narkootikume smugeldanud ja enda ravile vee peale tõmmanud.

Erja ei mäleta, et tal oleks tänavatel probleeme tekkinud, ei vägivalla ega väljapressimisega. Berit rabab meid aga ootamatu teatega: üht teise keskuse väljatöötajat olla Kopli elanik raudkangiga rünnanud. Viimane pole siiski päris täpne – ähvardati, mitte ei rünnatud.

Convictus, ainus statsionaarse süstlavahetuspunkti ja väljatöötajatega keskus Tallinnas kinnitab, et taoline vahejuhtum leidis tõesti aset. Keskuse sõnul oli nende väljatöötaja vahetanud kahe sõltlasega süstlaid ning täitis parasjagu selle kohta pabereid kui kohalik elanik seltskonda ähvardama ja sõimama hakkas, käes raudkang.

Convictuse sõnul käitusid kliendid rahulikult, samuti ka nende töötaja ning selleks, et konflikt edasi ei areneks, lahkuti. Keskus on sündmusest ka politseile teatanud.

Seisame Beriti ja Erjaga mõnesaja meetri kaugusel majast Sitsi tänaval, millega on samasugune vastasseis kui kesklinna keskusega kümmekond aastat tagasi. Ilmselt ei ole me kaugel kohast, kus eelkirjeldatud vahejuhtum toimus. Sitsi keskus pole veel avatudki, aga emotsioonid löövad kohalikel üle pea kokku.

Nii Ene Villak kui ka Convictuse esindaja räägivad, et viimasel ajal on nende keskuste, eriti just süstlavahetuse teemal avalikkuse huvi väga suur, paraku ei ole huvi positiivne. Kesklinna keskuse töötajate vastu ei ole aga ühtki rünnakut olnud, see on kurvaks tegev erandjuhtum, nendivad mõlemad keskused ja sellest pikalt arutleda ei taha.

Vasakult aia äärest korjasime süstlaid, otse ette jääb Kopli laht. Autor: Greete Palmiste/ERR

Kopli-Stroomi. Meie kolmese seltskonna ees tänaval kõnnib vanaema lapselapsega. Astume 1950. aastate aegu ehitatud ja värskelt renoveeritud kortermajade ees ja uhke eramaja kõrval asuvasse võpsikusse. Rotipark, kirjeldavad kaasteelised, kui miskit põõsas krabistab. Sellest "pargist" korjab Erja sinises kindas käsi kokku umbes viis süstalt. Valgeid süstlapakendeid on maas kümneid, kogu ala peale kokku kindlasti sadakond. Võpsikust väljudes jõuame mere äärde, paistab Stroomi rand. Taas üks lõkkeplats, taas paar süstalt.

Narkomaaniale kaasa aitamine või kahjude vähendamine?

Väljatöö põhieesmärk on narkomaanidega - või klientidega, nagu neid keskustes nimetatakse – suhelda ja suunata neid keskusesse abi saama. Selleks, et takistada haiguste levikut, antakse kasutatud süstla vastu uus. Kord vahetatakse mõned süstlad, kord aga 300.

Näiteks on võimalik Erjale helistada, et ta teaks keskusest suurema koguse puhtaid süstlaid kaasa võtta. Seejärel saadakse kokku, tihtipeale ka kliendi kodus, ning tehakse vahetuskaupa. Klient peaks Erjale andma vastu vähemalt 50 protsenti sellest süstalde hulgast, mis ta keskusest saab. Kesklinna keskus vahetab väljatöö käigus umbes 5000 süstalt kuus. Convictus oma statsionaarsete punktide ja väljatööga nii Tallinna kui ka Maardu peale kokku 90 000 süstalt kuus. Milleks seda tehakse?

"Eks mul olid ka alguses mõtted, et ma ju justkui aitan narkomaaniale nii kaasa. Aga kui sa mõtled süstaldest kaugemale sõltlasele ja sellele, miks tal need probleemid tekivad, kaovad need mõtted," räägib Ene Villak. Ta teab üht naist, kes on täielikult sõltuvusest üle saanud ja elab normaalset elu.

"Tuttavad on küsinud, miks ma päeval tänavatel jalutan. Ütlen, et töö on selline," kirjeldab Erja ja lisab, et enamasti on tuttavate reaktsioon negatiivne, kui selgub, et ta narkomaanidega töötab. Ta möönab, et on raske leida mõistmist oma tööle.

Kahjude vähendamise keskused töötavad põhimõttel, et kõik sõltlased ei suuda või ei soovi tarvitamist lõpetada. Seega tahetakse luua tarvitajatega usalduslik kontakt. Kesklinna keskuses on selle üks tingimus klientide anonüümsuse tagamine.

Kopli kalmistu pargis on muru äsja niidetud. Kui oleks veidi soojem, kutsuks pehme roheline plats piknikku pidama. Pargi tagumistes nurkades, mööda aia äärt liikudes, korjame kokku taas kuus-seitse süstalt.

"Metadooniravi ei tööta," räägib Berit oma tuttavate kogemusest. Tema aga fentanüüli ei tarvitanud (metadooniravi on just fentanüülisõltlastele), vaid amfetamiini ja sai abi Viljandi rehabilitatsioonikeskusest. See on ainus koht Eestis, kus naised sõltuvusprobleemile abi võivad saada. Beriti arvates on Viljandi suurim väärtus selles, et ühest ainest sõltuvust ei püüta asendada teisega ja et ravi on just psühholoogiline. See töötab.

Raviasutuste puudumine annab aga tunda: järjekorrad on pikad ja enne jõuab sõltlane ennast ka võlgadesse mässida kui viimaks abi saab. Villaku sõnul on naisi sõltuvusest kordades keerulisem võõrutada kui mehi.

"Süstlavahetuspunkte peaks olema veel rohkem," on Berit kindel, kuid mitte kortermajade ja lastaedade läheduses. Kus siis? Raske küsimus. Äkki peaks ostma ära selle lobudiku, mis Stroomi ranna lähedal narkomaanide meelispaigas on, arutlevad Berit ja Erja lõõpides.

Oranžid süstlad on samad, mida saavad osta insuliini süstijad apteegist. Kui narkomaanil puhast süstalt pole, ei ole harv juhus, kui apteegis vanaemal-läheb-vaja-vale käiku lastakse. Tihti ka õnnestub. Autor: Greete Palmiste/ERR

Päeva lõpus jalutame Erjaga kesklinnas, mööda Ahtri tänavat. Üle Jõe tänava Tuukri tänavale jõudes pöörame sisse parklasse. Üle tee jääb läikiv ärimaja, kõrvale veel teine. Võrdlemisi uute autode vahelt keset parklat oleva maja ja põõsaste juurde minnes leiame seni suurima koguse süstlaid ühest kohast. Kõik saab kollasesse ämbrisse korjatud.

Erja oskab nimetada maju, kus elavad narkomaanid.

Jalutame mööda Tuukri tänavat edasi, keerame ühe kortermaja hoovi ja korjame kanalisatsioonikaevu ümbert kolm süstalt, üks roheline, üks valge, üks oranž. Kõigil ei ole nõelu küljes. Maja lähedalt tühermaalt, aia äärest saab ämber veel täiendust.

Erja imestab ja tunneb ajakirjanikule kaasa, et me ühegi nende kliendiga kokku ei puutunud. Balti jaamas või trammiteede remondi ajal Postimaja ees seistes oli tavaline, et keegi talle õlale koputab – koti järgi tuntakse ära, et sealt saab puhtaid süstlaid. Teine kord sai Postimaja ees kott tunni ajaga tühjaks, ämber pilgeni täis.

Aga täna on pensionipäev, mis tähendab paljudele narkomaanidele tähendab see sissetulekut. Tõenäoliselt ei viitsita pärast poes- ja ilmselt ka diileri juures käiku tänavatele tulla.

Kui homme mööda samu radu käia, kas leiaksime uuest süstlaid? "Kindlasti," vastab Erja.

Kesklinna keskuses ei ole statsionaarset ehk keskuses toimuvat süstlavahetust – kõik süstlad vahetatakse nn väljal ehk tänavatel, parkides, narkomaanide kodudes. Tallinnas on praegu ainus statsionaarne keskus Lastekodu tänaval, seda juba 2005. aastast. Ene Villaku hinnangul oleks hädasti vaja sostsiaalabi ja nõu andvaid keskuseid juurde mitte ainult Tallinna, vaid kindlasti ka Lõuna-Eestisse, mis praegu täiesti katmata on.

Allikas: Tervise arengu instituut