Nimelt peab pime mees ise ostma endale nii 100-eurose valge kepi kui mitmesajaeurose lugemismasina, sest – pange nüüd tähele – ta elab hooldekodus.

Kui ta ei elaks hooldekodus, kataks riik 90% neist kuludest. Agu pole selle murega kaugeltki üksi, sest Eestis on kokku 162 üldhooldekodu.

Vanahärra sõnul saab Kehtna hooldekodus hästi süüa, mõnusalt jalutada ja vahel kontserte kuulata, aga tema lemmikajaviide on siiski raamatute kuulamine.

Üheksalapselises peres noorimana sündinud Agu haigestus kahe ja poole aastaselt rahhiiti, mis kahjustas nägemist. Nägemise lõplik kadu aastakümneid hiljem sundiski meest kolima hooldekodusse.

Veel omas kodus elades soetas ta riigi toel aparaadi, mis loeb pimedatele ette raamatuid ehk Viktor readeri või Daisy pleieri – kuidas keegi seda kutsub.

Aga nüüd on 65-aastasel härral mure. Teda aastaid teeninud lugemismasin on käinud korduvalt remondis ja seda parandada pole enam mõtet. Tuleks osta uus, kuid siit algabki tema sõnul absurd.

Nimelt, kui ta lugeri muretses, elas ta veel kodus ja riik hüvitas 90% kulust ehk 450-eurose seadme hinnast maksis Agu ainult 45 eurot.

Aga kuna Agu elab praegu hooldekodus, siis uue seadme ostu enam ei toetata. 31 eurost, mis talle iga kuu pärast hooldekodu kohatasu kätte jääb – või kommirahast, nagu ta ise seda kutsub – ei tule kuidagi välja.

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõuniku Raimo Saadi sõnul näeb üldine abivahendite regulatsioon ette jaotust, et mitteindividuaalseid abivahendid, mis on mõeldud eelkõige mittepersonaalseks kasutamiseks, ei kompenseerita riigi poolt ehk sotsiaalkindlustusameti poolt, vaid need peaks olema tagatud läbi konkreetse hoolekandeasutuse.

Teisisõnu, riik jagab abivahendid kaheks: need, mida saab kasutada ainult üks konkreetne isik – nagu näiteks proteesid ja ortoosid – ning need, mis peaksid olema jagatavad, nagu ratastoolid, kepid, aga ka lugemismasin.

Viimased peaksid olema hooldekodu sisseseade osa, mille soetamist riik Agule ja teistele hooldekodu elanikele eraldi ei hüvita.

Raimo Saadi sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonnast ei nõustu väitega, et riik ei suhtu võrdselt. "Pigem ma ütlengi, et siin on lähtutud sellest loomulikust jaotusest, et teatud abivahendid peaksid olema asutuse poolt tagatavad."

Ideaalses maailmas kõlab loogiliselt, et hooldekodu peab abivahendid tagama, aga päris elus ei suuda Kehtna ja teised sarnased asutused 450-eurost pimedate abivahendit osta.

Direktor Relika Viickbergi sõnul on ka kõik üldised abivahendid, nagu ratastoolid ja käimisraamid saadud Saksmaalt või Soomest humanitaarabina, sest täishinnaga uusi osta ei jõua.

Ministeeriumi esindaja Raimo Saadi tõdeb, et on erijuhte, kus tänane jaotuse põhimõte ei tööta. "Seda ongi vaja üle vaadata ja seda on meil ka lähiajal kavas teha," kinnitas ta.

Ta tõi esile, et tegelikult 2016 septembris korra juba määrust muudeti. Näiteks varasemalt olid mitteindividuaalsed ka rinna- ja silmaproteesid, ka kuuldeaparaadid olid mitte-individuaalsed, kuid nüüd juba aasta jagu individuaalselt käsitletavad.

Nii Kehtna hooldekodu juhataja kui õiguskantsler, kelle büroo üle Eesti olukorda kontrollinud, kinnitavad, et abivahendite puudus on laiem ja põhimõtteline probleem.

"See olukord on põhiseaduse vastane. Ei ole mitte ühtegi mõistlikku põhjust sellisel viisil teha inimestel vahet. Kui inimene elab kodus, ta on pime ja ta vajab seda lugemise abivahendit, siis täpselt sama moodi vajab ta seda siis, kui ta elab hooldekodus," lausus õiguskantsler Ülle Madise.

Rahapuudus on viinud nii kaugele, et mõnel pool pole hooldekodu teenuse hulka arvestatud isegi mähkmeid ja need tuleb endal kinni maksta - ja tänu kõnealusele seadusele jällegi täishinnaga.

Agu kirjutas hoolekodu juhataja abiga sotsiaalkindlustusametisse eritaotluse, kuid see jäeti rahuldamata. Järgmisena teavitas ta diskrimineerimisest õiguskantslerit.

Paljuski tõukuvalt just Agu loost kavatseb õiguskantsler teha ettepaneku riigikogule seadust muuta, et lõpetada selline ebavõrdne kohtlemine.

"Hulk inimesi on jäänud hammasrataste vahele ja me ka teame, et see olukord on võimalik lahendada, on võimalik lahendada üpris kiiresti," oli Madise veendunud.

Hea uudis on, et pärast "Pealtnägija" huvitundmist otsustas kohalik vald Agule vajaliku masina osta. Õiguskantsler teeb veel selle nädala sees riigikogu õiguskomisjonile ettepaneku sotsiaalhoolekande seadust muuta, et vastuolu kaoks.