"Probleem seisneb selles, et kui abivajav inimene elab oma kodus ja katab ise või lähedaste abiga kodus elamiseks vajalikud kulutused, siis saab ta – näiteks juhul, kui ta on pime – vajaliku Daisy-pleieri riigi toega. Kui ta aga on läinud üldhooldekodusse ja kohatasu kaudu katab seal elamisega seotud kulud, siis ta seesugust abi ei saa. Ühtegi mõistlikku põhjust niisuguseks üldhooldekodu elanike halvemaks kohtlemiseks ei ole," selgitas õiguskantsler Ülle Madise riigikogus peetud sõnavõtus.

Madise tõi näiteks, et inimene, kes elab kodus ja kui ta on pime, saab soetada sellesama Daisy-pleieri 45 euroga. Kui ta on üldhooldekodus, tuleb tal maksta 450 eurot. "Kui tegemist on näiteks lamatiste vältimiseks mõeldud istmepadjaga, siis kodus elades tuleb maksta 35 eurot, üldhooldekodus aga 350 eurot. Nendele inimestele, kes abi vajavad, on see üldreeglina väga suur raha," rääkis Madise.

Sotsiaalkomisjoni liige Marika Tuus-Laul tõdes, et seni kehtis põhiseadusevastane olukord, kus hoolekandeasutuses viibivatel inimestel polnud võimalust riigi toel hankida vajalikke abivahendeid, näiteks käimisabivahendit, audiolugerit või isegi mähkmeid.

"Kodus elavale inimesele sai riik tulla selliste elukvaliteeti oluliselt parandavate vahendite soetamisel appi, makstes suurema osa ostu või rendihinnast. Need inimesed aga, kes peaksid olema riigi erilise hoole all hoolekandeasutuses, jäid sellisest väga vajalikust toetusest ilma," ütles Tuus-Laul.

Ta sõnas, et tegemist on 16 aastat kehtinud veaga, mis tuleb kiiremas korras parandada ning tal on hea meel, et üks abivajaja pöördus õiguskantsleri poole, kes sellele puudusele tähelepanu juhtis.

"Kõikidele inimestele tuleb võimaldada võimalikult kvaliteetne igapäevaelu ja hõlbustada neil ühiskondlikus elus osaleda. Ühtegi inimest ei tohi riik panna seejuures ebavõrdsesse olukorda ning peame koos selleks ka panustama,“ rõhutas Tuus-Laul.

"Pealtnägija" tutvustas hooldekodus elava mehe muret

Eesti riik diskrimineerib hooldekodus elavaid vanureid ja puudega inimesi, tõdes ETV saade "Pealtnägija" oktoobri keskel eetris olnud saates.

Oma loo rääkis saatele nägemise kaotanud Agu Tamm (65), kes elab hooldekodus.

Mehe sõnul saab Kehtna hooldekodus hästi süüa, mõnusalt jalutada ja vahel kontserte kuulata, aga tema lemmikajaviide on siiski raamatute kuulamine.

Üheksalapselises peres noorimana sündinud Tamm haigestus kahe ja poole aastaselt rahhiiti, mis kahjustas nägemist. Nägemise lõplik kadu aastakümneid hiljem sundiski meest kolima hooldekodusse.

Veel omas kodus elades soetas ta riigi toel aparaadi, mis loeb pimedatele ette raamatuid ehk Viktor readeri või Daisy pleieri – kuidas keegi seda kutsub.

Aga nüüd on 65-aastasel härral mure. Teda aastaid teeninud lugemismasin on käinud korduvalt remondis ja seda parandada pole enam mõtet. Tuleks osta uus, kuid siit algabki tema sõnul absurd.

Nimelt, kui ta lugeri muretses, elas ta veel kodus ja riik hüvitas 90% kulust ehk 450-eurose seadme hinnast maksis Agu ainult 45 eurot.

Aga kuna Agu elab praegu hooldekodus, siis uue seadme ostu enam ei toetata. 31 eurost, mis talle iga kuu pärast hooldekodu kohatasu kätte jääb – või kommirahast, nagu ta ise seda kutsub – ei tule kuidagi välja.