Juba sajandivahetuse alguses kutsus sotsiaalministeerium vaimse tervise teemade strateegia loomiseks ühise laua taha nii psühholoogid, psühhiaatrid kui ka vaimulikud, et sõnastada valdkonna terminid, suunad ja riikliku tegevusplaani, meenutas saates Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskuse juht Anne Kleinberg pärast seda kui stuudios tõstatus teema ühiskonna teadlikkusest ja positiivse vaimse tervise mõistmisest.

"Sütt tuleb pidevalt hõõgumas hoida," viitas Kleinberg sellele, et pärast ministeeriumis kohtumist ei ole ka 15 aastat hiljem märgata, et riik teemaga süsteemselt tegeleks. "Vaatan siin poliitikute poole," lisas ta.

Ka mõttekoda Praxise analüütik Laura Aaben märkis, et viimase 15 aasta jooksul ei ole riigi tervisepoliitika prioriteetide seas olnud vaimse tervise teema.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt (SDE) selgitas, et selles teemas on märgata probleemseid kohti mitmes nurgas: spetsialiste on vähe, koolipsühholooge on puudu, süsteemis on raha vähe ja arste ohustab läbipõlemine.

"Süsteemis on vaja muudatust," sõnas Kütt ja märkis, et näeb lahendusena haigekassa rahastusmudeli muutust, sest nii nagu kümme aastat tagasi ennustati, ei suuda sotsiaalmaksul baseeruv rahastamine tervishoiusüsteemi kasvavaid kulusid ülal pidada.

Perearst Le Vallikivi aga viitas, et probleemi tuum on väärtustamises. "Õige meditsiin paistab olevat see, kus on veri, sireenid, masinad, mis teevad piip ja tuut. Vaimse tervise probleemid on justkui need, mis on kinnistes asutustes. Neil inimestel pole häält," kirjeldas ta.

"Vaimse tervise keskuste teema - see on ju projekti põhine! Kui Norra rahad otsa saavad, mis siis saab?" küsis ta.

Anne Kleinberg, kelle juhitav laste vaimse tervise kliinik sai rajatud projektipõhiselt, kuid võeti haigekassa rahastada, märkis, et riikliku rahastuse saamine oli juhus ning hea õnn. "Kui head süsteemi pole, kas me üldse peaks probleemiga tegelema?" küsis ta ja kritiseeris ka süsteemitut juhtimist.

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse nõustus, et süsteemi tuleb muuta, vastavalt pidevalt selguvatele uute vajadustele.

"Kui küsida, kas me peame tänast süsteemi muutma, siis peame küll, sest saame iga päev targemaks ühiskonna valupunktidest. Väga paljude organisatsioonide spetsialistid on kulutanud aega ja ressursse sellele, et vaimse tervise probleemide teadvustamisega tegeleda. Aasta-aastalt on ka eri sektorites rahanumbrid isegi kordades kasvanud.

Küsimus on selles, mis on ühiskondlik tellimus. See on ajas kasvanud, aga ma julgeks väita, et inimeste käitumises see peegeldub vähe. Kas või selles, et rääkides suurtest alkoholikahjudest Eestis, keskendutakse sellest, kui palju jääb riigil aktsiisist raha saamata. Võib-olla peaksime tõesti tegema vaimse tervise punkti tegema Läti viinapoe kõrvale? Ehk saaksime siis inimeste käitumisest paremini aru. Inimeste käitumisest sõltub palju, milline on ühiskondlik tellimus.

Sotsiaalministeerium saab parandada koordinatsiooni ja rahastust, aga seda, et elemendid oleks täiesti puudu, ei ole õige. /---/ Täna räägitakse palju sellest viimasest hädast, kui inimesed ei saa enam enda probleemidega hakkama, aga räägime väga vähe inimeste enda vastutusest selles, et nad suudaks oma tervist ise hoida," rääkis Kuuse.

Perearst Karmen Joller märkis seepeale: "Räägite väga ümmargust juttu. Ma ei mitte midagi aru, tõesti ei saa. /---/ Tahan konkreetselt teada, mis muutub." Ta tõi näite: "Minu vastuvõtul oli eile kuus inimest, kellest neli vajaks psühhoteraapiat kliinilise psühhiaatri juures. Saan seda anda inimestele kaheks või kolmeks korraks eeldusel, et tal tõesti on raha käes, rohkemaks raha ei ole." Küsimusele, kas psühhiaatrite hinnangul on see raviks piisav, raputasid arstid stuudios pead.

"Ma ei taha kuulda, et ressurssi on vähe, tahan kuulda, mida reaalselt tehakse, et olukord paraneks," sõnas Joller.

Kuuse selgitas ka, et 2014. aastal tegi ministeerium erihoolekande arengukava ning selle põhjal tehtud ennustustest selgus, et vajaminevaks abiks on vaja ravikindlustusse paigutada enam kui kaks korda rohkem raha. Ta nentis, et kolme aasta jooksul ei ole läinud nii hästi, et kõigisse puudujäävatesse kohtadesse investeerida, kuid on leitud ka muid võimalusi.

"Doktorid ei taha raha, tahame seda, et meil oleks plaan ja strateegia," rõhutas perearst Le Vallikivi veelkord süsteemitust.

Saatele eelnenud sissejuhatavas klipis jagas oma lugu Äripäeva ajakirjanik Rivo Sarapik, kelle vend tegi enesetapu. Miks nii läks ja mis toimus tema perekonnaga pärast traagilist sündmust? Miks otsustas ta kogu sündmusest kirjutada arvamusloo? Sellest räägib Rivo Sarapik videoklipis:

Otseblogi saates kõlanud mõtetest:

Räägi kaasa Twitteris kasutades teemaviidet #suudpuhtaks või avalda mõtteid siinsamas artikli kommentaariumis:

#Suudpuhtaks Tweets