Alustame lõppenud aastast Euroopa Parlamendis: kuidas see läks?

Isiklikus plaanis hästi, aga kogu parlamendile oli raske aasta sellepärast, et tööd oli palju ja küsimused olid keerulised, migratsioonist Brexitini, aga ka eelarvetüli raha pärast. Aga minul läks hästi, sest Barcelona teadlased on välja uurinud, et ma olen eestlastest kõige parem saadik. Ma olen üksinda parem kui Kaja ja Urmas kokku (Kaja Kallas ja Urmas Paet - toim), mis mulle teeb erilist heameelt.

Olete Eesti eesistumise kohta öelnud, et annaksite sellele hindeks "neli". Peamise kriitikana tõite välja, et Eesti oleks pidanud võtma vahendaja rolli Kataloonia konfliktis. Miks?

Jah. Paljudele põhjustab minu selline seisukoht arusaamatusi, aga paljud saavad ka aru, millest ma räägin. Ma räägin väärtuspõhisest välispoliitikast, mida me oleme pidanud oma riigi 100 aasta tagusest sündimise ja iseseisvuse taastamise võtmeks ja nurgakiviks, siis me ei saa seda selektiivselt rakendada. Ja see ongi minu kriitika. Jah, ma tean, mis on pragmaatiline reaalpoliitika. Aga kui Eesti oleks seda tahtnud, siis oleks võibolla tulnud ka teisi liikmesriike, sealhulgas Saksamaa ja öelnud meile "aitäh", et te selle ette võtsite.

Teine asi, mis puudutab eesistumist, siis sellest ei maksa eufooriasse sattuda. Mina olen oma üheksa Euroopa Parlamendi aasta jooksul näinud 17 roteeruvat eesistumist ja mitte ükski neist pole olnud puhas läbikukkumine, aga mitte ükski neist ei ole teistest niipalju parem, et öelda, et nüüd see viimane oli enneolematult silmi avav sooritus. Ei maksa ise ülbeks minna. Jah, me olime tublid, aga ei maksa endale sisestada, et bulgaarlased on erilised käkid. Kui ma meenutan selle aasta alguse esimesi ajalehti, siis ühes neis oli pealkiri, et "Eesistumine läks kõige korrumpeerunumasse riiki" ja teises, et "Savijalgadel Bulgaaria maadleb eesistumisega". See ei ole õige suhtumine - ootame ära, mis bulgaarlased teevad ja võibolla ei veagi nad meid alt.

Rääkides väärtuspõhisest välispoliitikast, siis on saanud teravat kriitikat Euroopa Liidu kõrge esindaja Federica Mogherini visiit Kuubale, mille kohta meie endine president Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et see on häbiväärne. Mida teie arvate?

Maailm on täis endisi presidente, kes ühtteist arvavad maailma asjust. Ma Mogherini Kuuba visiidi detailidega pole kursis, sest see pole minu fookus Euroopa Parlamendis. Et Mogherini esindab liikmesriikide ühispositsioone, on ka selge. Ta ei soleeri väga. Liikmesriikide ühispositsioon Kuuba suhtes on rohkem see, mida praktiseeris Kuuba suhtes USA eelmine president Obama: järkjärguline suhete taastamine ja ühiskonna kaasamine rahvusvahelisse kogukonda. See on olnud Euroopa Liidu välispoliitika. Seetõttu Mogherini visiit Havannasse mind ei üllatanud.

Tuleme Eesti sisepoliitika juurde. Jüri Ratase valitsus on üle aasta ametis olnud. Kuidas te väikeselt distantsilt hindate selle hakkama saamist?

Siin ei saa üle ega ümber eesistumisest. Eesti ministrid, kes olid suhteliselt värsked kui eesistumine peale tuli, said hakkama. Ametnikud ohjeldasid neid ilusasti. Aga on paradoksaalne, et tänu eesistumisele olid ministrid sunnitud tegelema suure osa oma päevadest Euroopa probleemide ja failidega ja olema kodust ära, mistõttu palju pahandust jäi tegemata kodus.

Kunagi Ratase valitsuse tekke päevadel ütlesin, et selle valitsuse suurim teene on avada Eesti rahvas okasroosikese unest, et ilma Reformierakonnata pole mitte miski võimalik. On küll võimalik. Mul hea meel, et mina 2011. aastal kandideerides Eesti presidendiks näitasin, et võimule oleks võinud tulla palju varem. Kui oleks tahetud. Aga Eestis peab üks rappa läinud presidendivalimine sellele protsessile katalüsaatoriks olema.

Selle esimese aasta peale ma ei teeks väga Ratase valitsust maha. Jah, on olnud palju segadust ja ministrite vahetusi, aga midagi väga traagilist ei ole.

IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder andis ERR-i uudisteportaalile reedel pikema intervjuu, kus arvas, et valitsus püsib järgmiste valimisteni. Samas on just tema soolod ja positsioonid - näiteks kolmandatest riikidest tööjõu sissetoomise osas - tekitanud küsimuse, kas koalitsioon võib lõheneda?

Tööjõu import on üks migratsioonikriisi alampeatükk. Võtmata seisukohta kui mitu inimest peaks tooma või ei peaks tooma, siis fakt on see, et mida kiiremini me vananeme ja sündivus pole kasvanud, siis mingil hetkel tuleb neid otsuseid teha. Minu eelistus on, et need tuleb teha parlamendis, mitte selja taga, nagu meil juhtus hiljuti ühe kirikliku organisatsiooniga. Me oleme Eestis tõe järgsest ühiskonnast läinud veel ühe sammu edasi ja oleme ainult valede ühiskond. Mina ei saa aru, et kui üks minister ütleb, et me hüvitasime okupatsioonikahju, teine minister ütleb, et me võtsime võlakirju, siis kus need võlakirjad on? Kas keegi on neid näinud? Miks aetakse meile eri suudest eri juttu?

Aga ikkagi IRL-i viimase aja vastandumised koalitsioonipartneritele. Neile ei meeldi ju ka suhkrumaks...

IRL-i vastandumised on profileerimine. Kui neil need asjad väga südame küljes oleks, siis ei käsi neil keegi ju valitsuses olla ja nad koliksid opositsiooni. Meenutan, et 2015. aasta riigikogu valimistel toetasid kodanikud Reformierakonda ja Keskerakonda, kes oleks pidanud koos valitsuse tegema ja mitte teesklema leppimatut opositsiooni. Nad on üks ja sama asi ja neil sobib ka valitsust teha.

Kui me tahame ühiskonda arendada, siis on viimane aeg 2019. aasta valimistel mõtestatult läheneda ja lõpetada n-ö poliitilise klassi triumf ära, sest nagu me teame, partokraatia toodab ainult keskpäraseid liidreid ja mitte-asjalikke poliitotsuseid.

Kuidas seda muuta?

Väga lihtne, tuleb valida riigikokku enamus, kes korrastab valimisseaduse ja erakonnaseaduse ning viib erakonnad isemajandamisele. Kui inimesed tahavad olla poliitilise MTÜ liikmed, siis nad tasuvad liikmemakse ja ei tegele mujalt raha väljapressimise või iseendale selle eelarvest eraldamisega. Sellega muutuvad inimlikeks valimiskampaaniad, muutuvad moodsateks erakondade kontorid ja palgalehtedelt kaovad keskmise ja vähese võimekusega broilerid ja muud asjapulgad.

Aga mis teie enda plaanid seoses 2019. aasta riigikogu valimistega. Kas teid võib näha kandideerimas?

Ma olen aasta aega selle küsimusega tegelenud, et otsin sobivat tasakaalu Max Weberi poolt sõnastatud kutsumuse ja veendumuse eetika vahekorrale. Kui ma selle paika saan, siis ma olen tugev ega ole iseendaga pahuksis. Ja siis ma arvan, et võiks ju proovida küll.

Teiega mõneti sarnast tausta omav Marina Kaljurand on öelnud, et otsustab oma poliitikasse või mittemineku üle suve lõpuks.

Väga õigesti ütleb. Kohe näha, et tark inimene! Kõik need rituaalid, kus me näeme reformierakondlikku laulatust ja sisedemokraatia kasvu kuni kevadeni, siis las lava ees olla praegu see etendus. Reaalse valimisõhkkonna suhtes tuleb lähtuda Eesti seadustest. Ma peast ei tea, mitu päeva enne valimiste väljakuulutamist või toimumist peavad nimekirjad olema esitatud. Ehk mina lähtun seadusest, mitte poliittehnoloogiast, kus Tallinna linnavalitsuse või mõne partei raha kantida Facebooki, et sotsiaalmeedia kaudu inimeste neuroneid õrritada, et nad unustaksid põhiküsimused ja käituksid karjana.

Kas on olemas ka variant, et teie ja miks ka mitte Marina Kaljuranna poliitiline tulevik on mõnes uues erakonnas?

Teoreetiliselt on kõiksugu variante, aga minu enda seisukoht erakondade suhtes on väga läbi kaalutud. Erakond, ükskõik mis nime ta ei kanna või mis maailmavaadet ta väidetavalt ei kaitse, on inimeste ühendus, kes soovib maksumaksja raha eest võimupositsioone saavutada. Nende inimeste käest ei saa vastuseid haridus-, kultuuri- või keskkonnapoliitikale. Need on pikaajalises plaanis palju olulisemad asjad kui üks või teine aktsiisitõus või -langus.

Aktsiisidest kõneledes, siis käimasolev valitsus on teinud kurja kultuurile. Tubaka- ja alkoholiaktsiis on seadusega Kultuurkapitalile minev tulu ja kui seda millegipärast ei laeku, siis võrrand näeb ette, et saame kultuuriobjekte vähem finantseerida.

Opositsioonis olev Vabaerakond justkui üritab vastanduda sellele klassikalisele erakonnasüsteemile, aga ometigi läheb neil üsna kehvasti. MIks?

Kui vaatame numbreid, siis ega nad ei saagi ju oma tahet riigikogu enamusele kehtestada, kes on kehtiva mudeli toetaja. Vabaerakonnal oli selline asi nagu "demokraatia pakett", mis polnud nii radikaalne kui mina väljendan, aga sellele suhteliselt lähedane.

Aga äkki on küsimus selles, et inimesed ei saa aru, mis erakond nad on ja mis on nende seisukohad?

Sõnumite segaduses ma neid ei süüdistaks. See on nagu koolilaste asi, et üks ütleb teisele, et "kuule, sul on selg tindine". Jah, kõik korrutavad, et ei saa nende sõnumitest aru, aga mina soovitan süveneda! Lugege läbi, arutage inimestega. Ei ole neis sõnumites midagi nii ülemäära keerulist. Ei ole mingi "Kafka" nende programm. Minu kauaaegne sõber Ivo Rull on liitunud Vabaerakonna tiimiga ja sealt võib oodata uut lähenemist.

Äkki võib oodata teie liitumist selle tiimiga enne järgmisi riigikogu valimisi?

Ma ütlesin varem, et ma ei saa enne seda otsustada, kui ma olen Weberi kahe eetika küsimuse venda jaoks läbi mõtestanud. Aga ma olen alati toetanud neid poliitikuid, kel on kutsumus midagi Eesti heaks teha, mitte ainult see, et tahaks olla Kohtla-Järve aselinnapea või parteinupuke.