Justiitsminister Urmas Reinsalu poolik lause andis Reformierakonnale võimaluse lüüa kirka Jüri Ratase valitsuse vundamenti. See oleks ohutu, isegi kui opositsioon suudaks ühtse rinde luua, mis on vägagi küsitav. Ent pragunema võib see vundament hakata paari sotsiaaldemokraadi ja keskerakondlase jõul.

Näiliselt, aga ainult näiliselt on justiitsminister Urmas Reinsalu umbusaldamise põhjuseks üks lausejupp tema pikemast kommentaarist. 104 inimest kirjutas avaliku meelepahakirja presidendile, kes valis lähisuhtevägivalla juhtumi eest karistatud Tiit Ojasoo iseseisvuspäeva vastuvõtu lavastajaks. Reinsalu nimetas seda meelepaha nõiapõletamise kollektiivseks transiks ja veelgi enam, lausa kahetses oma kunagist Ojasooga seotud avaldust, milles mõistis naistevastase vägivalla hukka.

„Nüüd öeldakse, et ma olen panetunud inimeseloom, ja sellise avaldusega õhutan lähisuhtevägivalda. Ei õhuta,” kirjutas Reinsalu samuti oma kommentaaris. Kuid see enam ei lugenud. Nagu ka see, et ta hiljem vabandas ebakohaste sõnade eest.

Ühiskond oli juba lõhenenud, väärtused lahutasid meid vasakule ja paremale, paljud tundsid end puudutatuna. Ja ilmselt veel rohkemad pole Reinsalu kommentaari lõpuni lugenudki.

Sest, nagu ütles Valdo Pant, kes saanuks täna 90-aastaseks, küll rääkides raadioajakirjaniku tööst: „Esimene lause pluss meeleolu on õielehed, mis peavad juurde meelitama mesilase.“

Reformierakond, kes äsja jäi tühjade pihkudega majandusminister Kadri Simsoni umbusaldamisel, haistis nüüd paremat võimalust. Reinsalu sai ultimaatumi: astugu ta esmaspäevaks ise tagasi või muidu hakatakse korjama allkirju tema umbusaldamiseks riigikogus. Reformierakonna suurem eesmärk on muidugi Ratase valitsuse kõigutamine ja niigi parlamendihääletustel noateral kõndivast koalitsioonist saadikute väljakangutamine. Võimalik, et Reinsalu vastase ristisõja viimaseks ajendiks oli justiitsministri otsus nimetada eriuurija reformierakondlastele tundliku VEB fondi tagamaade selgitamiseks.

Ent mis üllatavam, Reformierakonna liitlasteks Reinsalu kukutamisel võivad tõusta mõned koalitsiooni kuuluvad sotsiaaldemokraadid. Ja mitte ainult Hannes Hanso, kes seda juba avalikult teatas. Nendegi tegelikuks motiiviks ei ole Reinsalu sõnad Tiit Ojasoo juhtumis. Ei tule ju meelde, et sotsid oleksid kogunud allakirju rahandusminister Jürgen Ligi tagasiastumiseks, kui Ligi nähvas jaanuaris 2013 Foorumi saates Kadri Simsonile: „Ära nüüd kaaguta, ole vait...”

Reinsalu vastutegevus kooseluseadusele on muutnud ta sotsidele märgilise tähendusega oponendiks. Lisaks ei ole sotsidel midagi selle vastu, et lõpuks näidata koht kätte ka IRL-ile üldiselt, kes on Helir-Valdor Seederi esimeheks olemisel korduvalt ümber teinud varem kokkulepitud maksureformi pügalaid. Ja on neidki, kes pole siiani päriselt nõustunud sügisel 2016 toimunud valitsusevahetusega.

Teisisõnu, karistades või vähemalt hoiatades küünilise populismi üht sümbolit Urmas Reinsalu, karistavad või vähemalt ähvardavad sotsid valitsuspartner IRL-i.

Enam-vähem samamoodi mõtlevad paar keskerakondlast, kes võivad kalduda toetama Reinsalu umbusaldamist. Ning pole mingit kahtlust, et täpselt nii – läbi IRL-ile kättemaksmise sihiku – hindavad seda kõike ka IRL-ist lahkunud Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson. Inimlikult arusaadav, kuigi kõrvalt vaadates kiputakse inimlike emotsioonide rolli poliitikas alahindama.

Samas saavad isegi kõige mässumeelsemad sotsid aru, et vajutades riigikogu hääletusel rohelist nuppu justiitsminister Reinsalu umbusaldamisel, riskivad nad valitsusliidu lammutamisega. On keeruline ette kujutada, kuidas saaks IRL pärast seda valitsusse jääda. Isegi kui ta formaalselt jääks, siis mõtteliselt oleks ta juba selgelt väljaspool valitsust ja tuletaks seda reljeefselt ka igal võimalikul juhul meelde.

Reinsalu tagasiastumine, mida siin-seal õigeks peetakse, ei muudaks enam suurt midagi. Vastastikuse umbusu ja usaldamatuse uss on valitsuseõuna sisse pugenud.

Tegelikkuses võib aga juhtuda nii, et mõnede sotside ja keskerakondlaste võbelemine on seekord ebaoluline. Lihtsalt Reformierakond ei suuda Reinsalu umbusaldamisavaldusele saada isegi kõigi opositsioonisaadikute allkirju ja algatus kukub kokku. Sest tõepoolest, kuidas seletaks EKRE oma valijatele, miks nad umbusaldavad justiitsminister Reinsalut Reformierakonna esitatud põhjustel.

Aga siis on nii, et isegi kui EKRE jätab Reinsalule portfelli ning valitsuserakondadele nende näilise üksmeele, siis viimase nädala jooksul oleme näinud sootuks vastupidist. Oleme näinud suhtekriisis valitsust.

Parlamendivalimisteni on veel ligi 13 kuud ja esimeest vahetav Reformierakond kasvatab muskleid, et Keskerakonna juhitud enamusvalitsus enne valimisi minevikuks muuta. Mis ei tähenda, et Reformierakond tahaks nüüd ise hakata valitsust moodustama. Kellega küll? Praeguses parlamendis ei ole neil kindlaid liitlasi.

Pöörakem pilk Toompealt kõrvale ja küsigem, mida arvavad sellest poliitilisest jala tahapanekust pärissportlased? „Armsad poliitikategelased,” kirjutas Allar Levandi Facebookis. „See, et te omavahel jagelete, on OK, aga tehke seda omavahel ja vaikselt oma riigikogus, kui soovite.”

Kohe näha, et tegemist ei ole poliitikuga.