Ajaloolane Ago Pajur meenutab: "Selliseid veidi naljakaid kriise aeg-ajalt ikka esines, siis kui Venemaa väitis, et Piirissaar peab ilmtingimata kuuluma Venemaale, sest seal on suured soolalademed, mis Peterburi varustavad soolaga. Või kui hakati rääkima ajaloolistest argumentidest ja venelased ütlesid, et Tartu on ju vana Vene vürsti Juri poolt asutatud Jurjev ja peab minema Venemaale ja sellele vastasid siis eestlased omakorda, et Venemaa valitsejad, varjaagid, ei olnud ju keegi muu, kui eestlaste esivanemad, mistõttu Eesti peaks saama endale mitte ainult Pihkva, vaid ka Novgorodi ja Moskva takkapihta."

Eesti riigi piir on käänuline, sama käänuline kui on olnud ka selle riigi piiri saatus. Lisaks lakkamatutele vaidlustele idapiiri ümber, on omajagu vaidlusi tulnud maha pidada ka lõunanaabritega.

Piirikomisjone saadeti korduvalt laiali, moodustati uuesti, kuni siis 1920. aasta kevadel kujunes lausa ohtlik situatsioon. Lätlased ähvardasid avalikult, et kui Valga linn ja vaidlusalused vallad neile ei saa, siis nad on valmis alustama sõda, et Eesti rahvavägi Läti pinnalt välja ajada. Vaidluspunkte oli väga palju ja vahel tundub, et kas need piirikomisjoni liikmed isegi täpselt aru said, mille üle nad nüüd vaidlevad.

Toona saadi piir lõpuks mõlemat pidi küll paika, kuid taasiseseisvumise järel tuli idapiiril taas muudatusi näha. 1990. aastatel toimunud läbirääkimised olid eelmistest ehk keerulisemadki.

Politsei ja - piirivalveameti (PPA) integreeritud piirihalduse büroo juhtivpiiriametnik Aimar Köss meenutab: "Tol hetkel oli Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline administratiivpiir, kontrolli teostamise aluseks. Ja mida sai teha infrastruktuuri osas oli see, et need teed, kus ei olnud kontrollpunkte, mis ühendasid Eestit ja Venemaad, seal lihtsalt kaevati kraavid, käepäraste vahenditega paigaldati tõkked ja käidi siis kontrollimas, et keegi tõketest poleks läbi sõitnud ja poleks ebaseaduslikult kas Eestist Venemaale või Venemaalt Eestisse tulnud."

Köss rääkis, et hakati käepäraste vahenditega laudadest tegema patrullteid, et oleks võimalik soisel aladel liikuda. "Samamoodi ehitati väikseid purdeid üle ojade, et oleks võimalik seal liikuda ja mitte ainult siin maismaalõigul, vaid seda tehti ka Narva jõe äärsetel aladel. 1990. aastate keskpaigast kuni 2000. aastateni me suutsime juba tekitada esimesed tehnilised seirevõimekused, mis kindlasti aitasid kaasa, et me saime oma tööd veel paremini teha."

1990 . aastatel sõlmitud piirilepe ootab ratifitseerimist tänaseni. Siis kehtestatud kontrolljoonega jäi Eesti ilma suurest osast Narva jõe tagustest aladest ja kaotas ka osa Setumaast. Täna ütlevad kohalikud, et 1990. aastatel kehtestatud ajutise kontrolljoone taha jäid toona kõige paremad seenekohad. Tegelikult jäi sinna palju muudki. Sealhulgas paljude inimeste eramaad.