Kui sageli kohtub siseminister politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektori Elmar Vaheriga, et avameelselt rääkida kõigil võimalikel töistel teemadel?
 
See on väga hea küsimus... Me suhtleme igapäevaselt, mõnikord mitu korda päevas, sest PPA on meie ministeeriumi suurim valitsemisala. Näost-näkku kohtume paar korda nädalas. Teemasid on nii palju, et aega napib.
 
Kas Eesti-Vene piir ja selle väljaehitamine on üks nendest teemadest?
 
Ütlen ausalt – see ei ole nii operatiivne teema, kui näiteks konkreetsete sündmustega seotud küsimused. Eesti-Vene piiri asjus toimus kord kuus üks valitsemisala-ülene koosolek, kus osalesid just need, kes piiril toimuvaga pidevalt tegelesid.
 
Kui mitmel korral olete peadirektor Vaheriga arutanud piiri väljaehitamise teemat alates novembrist 2016, kui saite siseministriks?
 
Oleme rääkinud. Aga see pole olnud meile selline operatiivküsimus... Me teame, et käivad rutiinsed tegevused, valminud on kaks katselõiku, oleme mitu korda piiril käinud, rääkinud murettekitavatest küsimustest, näiteks, kus on kõige suurem piiri ebaseaduslik ületamine, millised võiksid olla tasakaalustavad abinõud seni, kuni uut piiri ei ole, kui kiiresti on võimalik võtta uusi inimesi piiri kiireageerimisüksustesse...
 
Minule oli selge esimesest päevast, kui siia majja tulin, et see muusika paljude poliitikute kõrvadele, nagu saaks piir valmis 2019. aastal, on täielikult häälest ära sümfoonia. Seda ei juhtu. Kui siseministriks tulin, käisid alles läbirääkimised maaomanikega, et maid välja osta, [ehitus]projekti koostamise lõppu polnud veel näha, oli asutud alles ehitama katselõike. Siis kostus läbi, et piiri ehitus lükkub edasi, aga kui palju, ei tea ja kindlasti läheb kallimaks, aga kui palju, see pidi selguma projekti valmides.
 
Veebruaris 2015 hindasid PPA ja siseministeerium valitsuskabinetile esitatud memorandumis „Eesti Vabariigi idapiiri väljaehitamise ja selle tehnilise valvesüsteemi loomise rahastamine perioodil 2016 – 2019“, et innovaatiline tänapäevane riigipiir maksab 79 508 716 eurot.
 
Väga ilus number. Mäletan seda kabineti istungit, olin siis justiitsminister. Tundus kohutavalt suur summa, aga ka hästi täpne summa. Kõik oli kenasti välja joonistatud, et milline on piiritamm, millised tehnoloogilised lahendused, milline viivitusaed, milline loomatõkkeaed... Selle aluseks oli võetud... ilmselt 2007. aastal tehtud eelprojekt, mille suur puudus oli, et arvestamata jäeti loodusliku keskkonna omapäraga. 2015 võeti see eelprojekt, peeti konsultatsioone geodeetidega, kes oskasid umbkaudu öelda, milline looduslik keskkond kusagil on, kuid keegi ei läinud süvitsi ja eriti talvel sinna maa alla puurima ja sukelduma. Tehti mingi korrutustehe ja mindi [valitsus]kabinetti.
 
Siis alles need tööd algasid. Siis läksid mutionud maa alla vaatama, mis seal täpselt toimub. Kuidas ehitada nii, piiri tamm püsiks, mitte et kolm aastat liivapadjal kõikunud aed kukub ümber ja piir vajub sohu... Põhjalik läbitöötlus seal piirkonnas andis realismi, mis tuli välja nüüd ehitusprojektiga, millele teeme veel täiendavat ekspertiisi.
 
Järelikult teie ei lähtunud teadmisest, et piir maksab 79,5 miljonit eurot?
 
Mina lähtusin sellest, et nelja aasta peale on meil selline summa. Aga lähtusin ka teadmisest, et kui kunagi tuleb minu lauale ehitusprojekt, siis hakkame uuesti numbritele otsa vaatama. Minule oli see indikatiivne number.
 
Tegelikult koostasid PPA ja SIM valitsuse esialgsest korraldusest (26.09.2014) märkimisväärselt ambitsioonikama piiriprojekti, kus piiririba rajamisele lisati tehniline seirevõimekus integreerituna riikliku valvesüsteemiga ning piirilt laekuva informatsiooni töötlemise suutlikkus. Kas teie arvates on mõistlik rajada just nii nn maksimaalne piir?
 
Piiri kallinemine ei puuduta 84% ulatuses täiendavaid tehnoloogilisi soove või vajadusi. See puudutab füüsilist piiri tara ja sellega seotud maapinna töid. Siin on piiri kallinemise põhiline sisu, mida alguses ei teadnud ka vabariigi valitsus.
 
Tõsi, üks kallinemine – 17 miljonit eurot – on drooni võimekus nii droonide soetamiseks, mis kontrollivad piiri kui ka selleks, et võimalikke võõraid droone maha võtta. Viimastel aastatel on tuvastamata droonide ülelendude arv kümnetes kordades tõusnud, see on täiesti uus tegevusala. Ja ma ei ütleks, et see puudutab ainult Venemaa julgeolekuhuvi. Droonidega tassitakse [sala]sigarette! Ma ei imestaks, kui viie või kuue aasta pärast  hakatakse ka vietnamlasi nendega üle tooma.
 
Sellepärast meil siis ongi vaja kuni 300 meetri kõrgusel lendavate objektide avastamise võimekust?
 
Kuni 300 meetri kõrgusel lendavad objektid on julgeolekuohtude tulevik. Muide, meie kasutasime seda esmakordselt noorte laulu- ja tantsupeo turvamisel. Meil oli siis võimekus jälgida kuni 300 meetri kõrgusel lendavaid objekte ja neid vajadusel välja lülitada, ära võtta, kuhugi mujale maandada. See ongi meie tulevik. Ega ainult fotoamatöörid tee ilusaid pilte iseenda pealaest 100 meetri kõrguselt. Seda tahavad teha – küll teistel eesmärkidel – ka julgeolekuorganisatsioonid, salakaubavedajad jne.
 
Kui palju on Venemaa eriteenistused kasutanud droone Eesti piiril?
 
Oleks meil piiril drooni võimekus, oleksime need kinni püüdnud ja vaadanud, mis nende tiibadele on joonistatud – kas viisnurgad või midagi muud. (naerab.) Aga kui tõsiselt, siis meil on alust arvata, et see võimekus Vene poolel suureneb. Võin öelda nii palju, et seda võimekust arendatakse teisel pool piiri erinevate väeliikide juures väga tõhusalt. See on nii luure ja info kogumine kui ka provokatiivsed lennud ainuüksi selleks, et kontrollida meie võimekust reageerida. Ma ei taha hirmutada, aga kui drooniga on võimalik üle piiri tuua kastikaupa sigarette, siis selle kaaluga võib ka midagi muud üle tuua.
 
Sellele kõigile mitte vastu seista, tähendaks, et me ei käi  tänapäevaga ühte jalga.
 
Kas see oli ka teie vastus eelmisele siseministrile Hanno Pevkurile, kes nimetas praegust piiriprojekti „pigem unistuste soovide kirjelduseks“ ja soovitas anda PPA-le ülesanne unistusi kärpida, „toreduslikud soovid projektist maha tõmmata“?
 
See Hanno [Pevkuri] ütlemine pani mind natuke õlgu kehitama, et mida ta nüüd lõpuks mõtles. Kas ta ei ole kursis, mida ma ei usu hästi, või oli vaja kiiresti midagi öelda, et midagi õigustada. Aga üks siseminister teist siseministrit... Pole ilus hakata otsima temas süüdlast või vaenlast, me teeme ju ühte asja.
 
Mis ma aga tahan öelda, õigemini korrata: kõige suurem hinna kallinemine tulenes ambitsioonist, mis tookord ette võeti: ehitame [piiri]aia, mis püsiks ühe inimpõlve, vähemalt 20 aastat, et enne ei peaks mingeid parandusi-uuendusi tegema. See on kallinemise põhiasi. 2015 ei vaadanud keegi, et seal on nii palju veeallikaid, mille lihtsalt mõnda kraavi suunamine võib kellegi põllumaa üle ujutada. Põllumajandusamet oli meile üks suuremaid ettekirjutuste tegijaid, et kui palju tuleb teha truupe piiritammi alla ja kõrvale.
 
Kui rääkida, mis on ilustus või toreduslik soov, siis siin saame rääkida ainult drooni võimekusest, mida alguses sellises mahus ei mõeldud.
 
Hiljemalt detsembris 2016 sai PPA teada, et piiri ehitamine läheb maksma oluliselt rohkem, sest siis olid teada enam kui poolte piirilõikude ehituseelarve prognoosid. Aga teile kui siseministrile ei öelnud seda keegi?
 
Ei, ei öeldud. Öeldi: indikatsioon näitab, et hinnad võivad suurenda. Aga valitsuse liikmele on see stamplause iga kinnisvaraobjekti puhul. See mind heidutaski kõige rohkem, et 1. veebruaril äkitselt tuli lauale selline number...
 
Mis tunne teil oli tänavu 1. veebruaril...
 
Väga kehv tunne oli...
 
... kui saite teada, et ehitusprojekti kohaselt läheb idapiir maksma algselt plaanitust 2,5 korda rohkem ehk vähemalt 197 miljonit eurot, mis on +118 miljonit?
 
See tunne oli ängistav. See tekitas vajaduse kogu protsess tagantjärele – alates 2014. aastast – läbi käia, milleks alustasime auditiga, et saada vastus ka küsimustele, kas PPA juhtkond teavitas siseministeeriumi juhtkonda idapiiri projekti kallinemisest piisavalt kiiresti. Siin jäidki üles pretensioonid
 
Tõepoolest, kuidas oli võimalik, et rohkem kui aasta aega elavad siseminister ja kogu valitsus teadmises, et piir maksab 118 miljonit eurot vähem, kui lõpuks maksma läheb.
 
Jah, ja see ongi minu kõige suurem pretensioon nii siseministeeriumile kui ka PPA-le. Ka siseministeeriumil oli kohustus teha finantspoole järelevalvet. Seda tehti puudulikult, rahulduti vastusega, et täpse kalkulatsiooni saab siis, kui kogu ehitusprojekt on valmis.
 
Tegelikult see teadmine, et piir läheb 2,5 korda kallimaks, ei oleks andnud mulle võimalust vajutada laual ühtegi punast nuppu, et stopp, me ei tee piiri. Ma peame piiri ära tegema. Nüüd, kui meil on olemas ehitusprojekt, saame selle veelkord läbi valgustada, vaadata, kas meie ambitsioon vajab kusagil korrigeerimist. Selleks tellime Euroopa Liidu piirivalveagentuurilt Frontex täiendava sissevaate ja alles siis hakkame järgmiste aastate riigieelarve strateegia jaoks uusi summasid taotlema.
 
Ma ei arva, et siseminister pidanuks punast nuppu vajutama, aga siseminister pidanuks teadma, et sellises mahus kallinemine on võimalik, küsimus on ju riigieelarves.
 
Jah, aga mitte 2019, vaid alles 2020, kus piiri ehitamine hakkab riigieelarvet juba mõjutama ja mõjutama ka kulusid, mida planeeritakse kuni aastateni 2024, 2025. Enne ehitusprojekti valmimist polnud meil isegi teada, mis aastaks me suudame piiri valmis ehitada. Muidugi mitte 2019, selle unustame ära, aga kas 2023, 2024?
 
Aga olete nõus, et info ei liikunud ja seda rohkem kui aasta?
 
Jah, muidugi. Info ei liikunud.
 
Kuidas on peadirektor Vaher ja kantsler Lugna teile selgitanud, miks info ei liikunud?
 
PPA peadirektor ütleb, et temale oli see informatsioon liiga spekulatiivne, kuna valminud olid kalkulatsioonid ainult poolte piirilõikude kohta ja needki pidevalt muutusid, üldist ülevaadet ei olnud, aga oli selge, et kallinemine tuleb. Siseministeerium, täpsemalt vastutama määratud asekantsler oleks pidanud süvitsi sinna sisse minema ja rohkem huvi tunda, et oot-oot, kui palju võib kallinemist tulla? Seda ei toimunud. Nii tekkiski kommunikatiivselt suur lõhe ja teadmatus, teadmatus, teadmatus, kuni äkki käis pauk.
 
Miks te räägite, et see on kommunikatiivne probleem? See on ju tegelikult ametialase informatsiooni liikumise küsimus, mitte kommunikatsiooniosakonna tegevus.
 
Kommunikatsioon ei ole ainult väljapoole, härra ajakirjanik. Kommunikatsioon on ka ametkondade sees. Nõrk sisekommunikatsioon on tihtipeale fataalsemate tagajärgedega kui lonkav väliskommunikatsioon. Aga üldiselt ma ei vaidle vastu. Nüüd tehakse siseministeeriumis mitmed käskkirjad ümber, et olukorras, kus meie oleme töö tellija ja PPA on projektijuht, informatsioon pidevalt liiguks. Vastupidi pole normaalne, see peab muutuma.
 
Kas te mäletate, mida tähendab venekeelne sõna бардак – bardak?
 
Muidugi tean, mida tähendab bardak.
 
Kõige leebem tõlge oleks korralagedus. Olete sellele sõnale viimasel ajal mõelnud, seoses piirilooga?
 
Olen mõelnud, kindlasti olen. Aga, mitte kedagi õigustades tahan öelda, et kõik toimingud, mis oli vaja seoses piiriga teha, ju tehti ära. Ainuke asi, mis ei jõudnud kohale, oli informatsioon, et nüüd läheb äkki kordades kallimaks.
 
Mida on sellest kõigest õppida?
 
Olen sellest oma ministeeriumis rääkinud kantsleri ja asekantsleriga, kasutades sama sõna, mida teie – et bardak lõpeks. Probleem on selles, et üks ei ole aru saanud, kui sügav on tema järelevalve kohustus, võtnud seda suhteliselt... mitte ükskõikselt või hooletult, vaid pealiskaudselt. Sellise suure projekti puhul on vaja pidevalt horisondi visiooni, suure pildi nägemist, et millal me horisondini jõuame ja palju see maksma läheb. Et seda ei olnud, on minu kõige suurem etteheide.
 
Aga peadirektor Vaheri tool ei hakanud teie silmis kordagi kõikuma ja esitate ta valitsusele teiseks ametiajaks?
 
Ma ju peatasin [auditi valmimise ajaks] tema ametisse nimetamise. Tema kõige suurem möödalask piiri asjas oli see, et kogu projekti korraldati väga ametkondlikult, seda vedasid väga tugevate piirialaste teadmistega spetsialistid, kes läksid nüanssidesse, mis on küll vajalikud, aga pole projekti juhtimisel kogu „põld“. Sinna ei kaasatud vajalikul määral insener-tehnilist ja finantsjuhtimise ekspertiisi. Ometi on see Eestis, eriti pärast kallinemist, üks suuremaid taristuprojekte peale Rail Balticu.
 
Projekti juhtimise korraldus oli peadirektori poolt nõrk. Aga tema tegevuses PPA juhina ei leidnud ma hooletust, ettevaatamatust, rääkimata pahatahtlikkusest. Projekti juhtimine olgu korda tehtud, siseministeeriumi järelevalve olgu korda tehtud. Lähme edasi. Ärme tee sellest poliitilist showd, sest piir peab saama valmis. Ja usun tõesti, et peadirektor võib jätkata.
 
Kuhu see piir üldse tuleb? Jõustunud Eesti-Vene piirilepingut meil veel pole, aga välisministrite allakirjutatud variandis on ka piirijoone kulgu muutvad maade vahetused sees.
 
Seda küsitakse sageli, aga võin kõiki rahustada. Kuna räägime kagupiirist, siis seal on vaid mõni protsent piirijoonest, mis läheb muutmisele. Nendes kohtades me suuri töid ei planeeri ja piirilepingu jõustumiseni kasutame seiretehnikat. See on Saatse saapa kant, Värska juures.
 
Ja muidugi loomadest hoolivate inimeste mure – kuidas metsloomad üle kaasaegse piiriaia pääsevad?
 
See on üks asi, mis tegi piiri kallimaks... Loomade peale on mõeldud. Veekogude juures jäetakse neile liikumiseks kallasrajad, keskkonnaametnikega räägiti läbi metsloomade läbipääsud, kus katame piiri seiretehnikaga. Nii et ka loomad, mitte suures mõttes Vene karud,  pääsevad Eesti poolele maiustama tammetõrusid ja pähkleid.
 
Läti nii innovaatilist piiri vastu Venemaad ei ehita. Kas meie piir ei muutu fiktsiooniks, kui kurikaelad tulevad Venest Lätti ja siis kuiva jalaga jalutades Eestisse, sest Eesti ja Läti vahel pole mingit tõket?
 
Läti ehitab piiri, [Vene-Eesti-Läti] kolmikpunktist allapoole. Ehitab küll natuke teistmoodi, innovatsiooni on vähem, tegemist on praegu nagu naabritevahelise PVC-aiaga. Julgen arvata, et neil tuleb seda üsna varsti remontida, sest tugeva tammita ei püsi aed sellises looduslikus keskkonnas pikalt püsti. Lätlased panustavad aga palju füüsilisele piirivalvele, neil on rohkem piirivalvureid ja pidevaid patrulle. Meie lähtume sellest, et on töid, mida teeb tehnika ja inimesed reageerivad siis, kui selleks on vajadus.
 
Euroopa Liidu eesistumine ajal tõstsime talupoja tarkuse ja kavalusega lauale rohelise piiri standardi, mida nüüd menetleb Bulgaaria. Euroopa Komisjonile see alguses väga ei meeldinud, aga praegu on asjad hakanud liikuma. Meie soov on, et EL rohelise piiri valvamisel kehtiksid ühised standardid, sarnane tehnoloogia ja ka rahastamine EL ühiskassast. Eks meiegi praegu unista, et sellest võiks tulla ka mingi osa Eesti-Vene piiri ehituseks.
 
Nii et – piir on valmis aastal...?
 
Võimalik on valmis ehitada nelja aastaga, sest ka kõige paremad ehitajad on öelnud, et kolm aastat on miinimum, aga paneme aasta veel otsa. Siis on füüsiline taristu valmis. Nüüd oleneb ka läbirääkimistest valitsuses, kas paneme tehnoloogia peale samal ajal või käitume nii, et ehitame alguses maja püsti ja hiljem hakkame lisama telereid ja muud tehnikat.
 
Milline on teie eelistus?
 
Muidugi see, et teeksime kõik korraga ära ja saaksime piiri nelja aastaga valmis. Nelja aastaga sellest hetkest, kui esimene traktor tuleb ehitama ja mitte enam katselõiku, vaid tõelist piirilõiku. Kui 2019 võiks hakata ehitama, siis 2023 oleks valmis.
 
Kui palju lähtub Eesti sellest, et siin pole vaid Euroopa Liidu, vaid ka NATO välispiir?
 
Ka NATO välispiir, tõsi, kuid kõigepealt on see siiski meie rahvusliku sisejulgeoleku küsimus. Piir on siseministeeriumi prioriteet. Kindlasti tunnevad piiri valmimise vastu väga suurt huvi ka meie NATO liitlased, näiteks USA panustab sinna viie miljoni dollariga. Ja muidugi saame [piiri] seireinfot kasutada mitte ainult salakaubitsejate tabamiseks, vaid ka natuke teistes huvides ning ega ka droonid lenda ainult salakaubitsejate püüdmiseks.
 
Räägime laiema julgeolekupildi nägemisest?
 
Kindlasti. See on ju piir, mis lahutab kahte maailmavaadet. Tugev piir ja piiri hea seirevõimekus annab meile selge pildi, mis toimub piiri ümber nii Eestis kui ka – väga oluline – teisel pool. Sel kõigel on ka heidutav mõju, sest kui teine pool teab, et drooni luure Eestisse ei ole sealtpoolt väga lihtne, siis mõtlevad nad enne mitu korda, kui midagi tegema hakkavad.