Ainar Ruussaar olukorrast Ida-Ukrainas, 1. lugu | Sõda ({{commentsTotal}})

Miinivälja eest hoiatav silt Ida-Ukrainas
Miinivälja eest hoiatav silt Ida-Ukrainas Autor/allikas: Ainar Ruussaar / ERR

ERR-i ajakirjanik Ainar Ruussaar käis eelmisel nädalal Ida-Ukrainas ning kirjutab sealsetest oludest ning inimestest nädala jooksul emotsionaalse lugudetsükli. Alljärgnev on sarja esimene lugu.

Sõda

Neli aastat tagasi veebruaris istus ta ilmselt teleka või arvuti ees ning vaatas, mis toimub Euroopa ühe suurima riigi pealinna keskväljakul. Aga võib-olla seisis ta ise Maidanil ja nõudis muutusi. Nüüd vaatas too rohekashallikate silmadega umbes pooleteisemeetrise kasvuga laigulises välivormis automaatrelva, killuvesti ja kiivrit kandev naine mind nagu vaenlast. Ta valvas teetõket, mis blokeeris sõidukite vaba liikumise Donetski oblasti linnast Mariupolist edasi ida poole. Sinna, kus praegu toimuvad aeg-ajalt väikesed lahingud Ukraina armee ja Venemaa toetatud separatistide vahel. Hetkel küll pigem juhuslikud tulevahetused, kui rünnakud ja tõrjelahingud. Aga ikkagi, ainuüksi Donbassi piirkonnas on sellel aastal surma saanud 26 Ukraina mundrit kandvat sõdurit. Teise poole kaotuste kohta ma usaldusväärseid andmeid leida ei suutnud ja seega neid ka avaldada ei saa.

Ukraina punker lahingutsooni lähedal Autor: Ainar Ruussaar / ERR

Sõda väsitab kõiki. Sõda väsitab neid, kes tahavad saavutada edu, sõda väsitab neid, kes peavad kaitsma, sõda väsitab neid, kes tahavad mundri vahetada teksade vastu ja minna vahelduseks ööklubisse, kuid eelkõige väsitab sõda neid, kes on kaotanud mehe, poja, tütre või paremal juhul mürsutabamusest süttinud kodu ja armastatud kassi.

Neli aastat pärast segase sõjategevuse algust ja Krimmi poolsaare hääletut alistumist vaatas see väike, kuid hiiglasliku automaatrelvaga varustatud naine mulle kiivri vahelt silma ja ütles enam kui kurjalt: „Ei pildista, ei lindista, edasi ei pääse!”. Ma tõestan, et mul on luba, et olen ajakirjanik Ukrainale ülimalt sõbralikust Eestist ja minu kavatsused ei ole teha lugusid sõjaväelastest. Mind ei huvita ka varemed – kes neid ikka vaadata viitsib? Need näevad ju samasugused välja Ukrainas, Süürias, Iraagis, Afganistanis ja kohati isegi Myanmayaris. Ma tahan eelkõige suhelda inimestega, kes elavad kohas, kus ka keset ööd võivad langeda mürsud. Vastuseks kõlas kategooriline ei. Mina üritasin viisakalt tõestada, et seersant selliseid asju teetõkkel ei otsusta. Selleks on natukene suuremate pagunitega naised või mehed. Muide, see väide mõjus. Saabus laigulises välivormis leitnant. Vastus oli ei. Pärast pikka selgitust saabus kaptenipagunitega sõbralik ohvitser. Vastus oli ei. Aga põhjendusega – sellest teetõkkest pääsevad edasi ainult Ukraina sõjaväelased ja sõjaväetehnika.

Ukraina armee teetõke teel Donetskisse Autor: Ainar Ruussaar / ERR

Taksojuht, kelle ma rindealale pääsemiseks palkasin, oli vähemalt näiliselt kurb. Ja ütles, et kui ma natukene juurde maksan, siis teab ta „salateid“ ja sealtkaudu võiks edasi liikuda. Ma loll isegi ei küsinud, kui palju see „natukene juurde maksan“ tähendab ning ütlesin loomulikult jah. Läbi mulle siiani mõistetamatu Ukraina ime, mingisuguse sim-sala-bimi võtme, mida teadis ainult kohalik autojuht, jõudsime me Širokinosse, Eesti mõistes väikelinnakesse, ent Ukraina mõistes külla, mida enam ei ole. See on võssa kasvanud olenditeta paik Azovi mere ääres, kus toimus 2014. septembris tankilahing ja mis hiljem käis käest kätte Ukraina armee ja Eestis hästi tuntud „roheliste mehikeste“ vahel. „Rohelistel mehikestel“ oli lisaks käsirelvadele kusagilt saadud ka rasketankid T80, haubitsad ning granaadiheitjad. Ukrainlastel ka, nende tankid olid lihtsalt T72, vanemad mudelid. Aga Širokinos lihtsalt ei olnud mitte kedagi. Vähe oli inimesi ka teistes sarnastes asulates.

Purustatud hoone Širokino külas Autor: Ainar Ruussaar / ERR

Donetski oblasti peamiseks Ukraina valitsuse kontrolli all olevaks keskuseks sai Ukraina suuruselt kümnes linn, 440 000 elanikuga Mariupol. 2014 ja 2015 oli linn sõjatsoon, siis tõrjus Ukraina armee vastase samm-sammult, vahel ka viiskümmend meetrit nädala jooksul, kaugemale. Teisest suunast voolas Mariupolisse kohalike väitel umbes 60 000 sõjapõgenikku. Narva linna suurune elanikkond.

Meie tavapäeva mahuvad Ukrainale mõeldes okupeeritud Krimm, „rohelised mehikesed“ ja muidugi 2014. aasta juulis Donetski oblastis alla tulistatud Malaisia reisilennuki 298 süütut ohvrit. Ma ei kahtlegi, et õhutõrjekompleksi BUK, mille rakett lennureisi MH17 tabas, ei kuulunud Ukrainale ja seda käsku ei andnud Ukraina ohvitser. Seda sai teha ainult hästi väljaõppinud Vene ohvitser oma meeskonnaga. Teisest küljest on just Ukraina ohvitserid jätnud nelja, kolme, kahe aasta jooksul ja ilmselt ka praegu andmata sõduritele käske, mis aitaks seda sõda lõpetada.

Kuidas siis sõjad lõpevad? Viimase 30 aasta ajalugu Euroopas näitab, et nad kas vaibuvad kokkulepetega (endine Jugoslaavia ja Kosovo), nad külmutatakse teatud alistumise tunnustega (Osseetia, Abhaasia ja Gruusia) või nad peidetakse hõõguvate sütena maapõue, kust saab neid vajadusel välja kiskuda (Transnistria Moldovas). Sõda Ukrainas näitab väsimuse tunnuseid. Nagu selle teetõket valvanud naisseersandi rohekashallid silmad.

Tõsi on see, et viie päeva jooksul ei kuulnud ma Mariupolis ja ümbritsevates külades mitte ühtegi lasku. Tõsi on ka see, et selle viie päeva jooksul langes Donetski oblastis ametlikel andmetel neli Ukraina sõjaväelast, neist üks oli noor meditsiiniõde.

Monument langenud Ukraina sõduritele. Autor: Ainar Ruussaar / ERR

Autori reis sai teoks Ukraina regioonide kohalike ajakirjanike koolitusprogrammi raames, mida viib läbi SA Eesti Idapartnerluse Keskus ja rahastab välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest koostöös USA ja Flandria partneritega.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: