Ainar Ruussaar olukorrast Ida-Ukrainas, 2. lugu | Rong ({{commentsTotal}})

Ukraina pikamaarong.
Ukraina pikamaarong. Autor/allikas: Ukraina Raudtee

ERR-i ajakirjanik Ainar Ruussaar käis eelmisel nädalal Ida-Ukrainas ning kirjutab sealsetest oludest ning inimestest nädala jooksul emotsionaalse lugudetsükli. Alljärgnev on sarja teine lugu.

Rong

Kuus tundi lennukites ja taksodes ning seejärel 18 tundi rongis teeb ööpäevale rohkem kui ringi peale. Selleks, et jõuda Tallinnast Mariupolisse, kulub sõltuvalt reisiplaneeringust just umbes nii palju aega. Rong on pärast lennukeid ja taksosid nagu oaas – sa saad vajuda oma narile, mõelda, lugeda, magada.

Mulle tegelikult meeldib rongiga sõita. Olen seda teinud palju kordi Gruusias, Aserbaidžaanis, Serbias ja Montenegros. Rong tuletab ilmselt alateadvuses meelde imikuaega, mida inimene ise ei mäleta, eelkõige rütmilist kõikumist. Rongis on eriline lõhn. Rongiaknast näed sa paiku, kuhu sa ilmselt mitte kunagi oma elus ei satu. Aga mis kõige olulisem – rongis kohtad sa inimesi, keda sa ilmselt mitte kunagi oma elus enam ei kohta, peaaegu vennastud nendega, ajad avameelset juttu ja lähed lehvitades lahku. See on pikamaarongi idealiseeritud kuvand.

Ukrainas on täna tegelikkus kui mitte teistsugune, siis vähemalt kontrastiderikas. Need ei ole mingid „Partsi Porgandid“, kus sa vajud vastavalt teekonna pikkusele pehmesse tooli ja avad oma arvuti, et nautida üsnagi head internetti. Ukrainas on ametlikel andmetel kokku 22 000 kilomeetrit sõidetavat raudteed. 61 reisirongi. Ukraina riiklik raudteefirma ehk "Ukrzaliznytsia" ühendab riiki kõige rohkem, sest piletite hinnad on lennukitega võrreldes isegi kohalike jaoks enam-vähem, sõltub muidugi, millist hinda ja klassi valida. Eesti Idapartnerluse Keskuse toel teoks saanud reis Mariupolisse Ida-Ukrainas võimaldas mul istuda Kiievis vagunisse number 12 ja veeta ülejäänud 18 tundi SV vagunis ehk kahekohalises kupees.

Paraku on see, millisesse rongi sa satud, loosi küsimus. Minu esimene loosipilet Kiievist Mariupolisse tõi kaasa üllatusi ja hämmastusi. Meesterahvast vagunisaatja vaatas mind nagu tulnukat, kui ma küsisin, kus on restoranvagun. 18 tundi sõitu ilmselt 80-ndate alguses valmistatud vagunis, mida oli ilmselt 80 korda tumesinise värviga üle võõbatud ilma, et keegi oleks vaevunud varasemat värvikihti maha kraapima! Tõsi – kupee oli seestpoolt puhas, linad, käterätik ja isegi valged sussid ilusasti kilekotti pakitud. Aga aknast välja ei näinud, kuna need olid pesemata.

Küsimusele, kas rongis on mõni puhvetilaadne moodustis, kust saaks lunastada grivnade eest kasvõi krõpse ja Coca-Colat, vangutas ta lihtsalt pead. Aga mineraalvett? Pearaputus. Vaguni tualettruumi kraanitoru kohal rippus suur hoiatussilt – seda vette ei tohi juua. Ainus, mida vagunisaatja suutis pakkuda, oli tee ja õudse maitsega lahja lahustuv kohv. Loomulikult ei olnud selles rongis internetti ja telefonilevi käis aknast sisse nii, nagu ise tahtis. Mis tähendab, et selle jälgimine oli tunduvalt tüütavam, kui selle jälgimisest loobumine. Tahes-tahtmata meenusid mulle hägusad pildid rongidest varastest üheksakümnendatest Mägi-Karabahhis või Usbekistanis. Tõsi, siis polnud ju mingit SV-kupeed, WC-s polnud isegi mittejoodavat vett ning restoranvagunis pakuti toidu asemel hirmsa tõlkega hirmsaid USA märulifilme.

Vagun on pungil täis keelavaid silte. Autor: Ainar Ruussaar

Siis saabus esimene rongiunenägu. Ma istusin kergelt vetruvas restoranvangunis, valge põllega ettekandja tõi mulle ülimaitsva Ukraina borši ja selle järel kodused kotletid. Selle kõrval oli pudel kihisevat külma mineraalvett. Kui rong võpatades peatus, hüppasin ma narilt üles ja perroonile, sest minu mälus olid pildid arvukatest pirukamüüjatest, kes kaugsõidurongide ustel oma kaupa pakkusid. Tuiskas. Oli pime. Mitte midagi ei olnud. Mul lihtsalt ei vedanud. Ei selles, ega ka järgmises ja ülejärgmises teivasjaamas, milles rong peatus.

Mariupolisse jõudes ostsin vaksalipuhvetist kolm rasvast lihapirukat ja suure külma kihiseva mineraalvee.

Tagasiteel raudteejaama olin ennast juba ette valmistanud, varunud kaasa veidi suupisteid ning harjutanud ennast mõttega, kuidas ma veedan kolmveerand ööpäeva 80 korda järjest tumesiniseks võõbatud rongis. Aga seekord oli loterii heldem – rong oli uus, helehalli värvi, aknad pestud, kupees televiisor ja vagunisaatja tõi lahja lahustuva kohvi kõrvale ka mineraalvett. Ühes pikemas peatuses hüppasid vagunisse kohalikud tädid, pakkudes liha-, riisi-, viineri- ja kapsapirukaid. Lisaks potsatas minu kupeenaabriks kohalik ettevõtja Mykola, kes oli arukas, lõbus ja silmaringiga sell.

Piletid mõlemale reisile maksid sama summa, uurisin selle korraldajate käest järele. Elu ongi selline – vahel veab rohkem, vahel vähem.

Ukraina enam kui 20 000 kilomeetri pikkused raudteed. Autor: Ukraina Raudtee

Autori reis sai teoks Ukraina regioonide kohalike ajakirjanike koolitusprogrammi raames, mida viib läbi SA Eesti Idapartnerluse Keskus ja rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest koostöös USA ja Flandria partneritega.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: