Juhend: kes ja kuidas maksab abivajava memme või taadi vaeva? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Pensionäride arv võib aastaks 2030 tublisti suureneda
Pensionäride arv võib aastaks 2030 tublisti suureneda Autor/allikas: AFP/Scanpix

Veebruari viimasel kolmapäeval eetris olnud saates “Suud puhtaks” tõdesid mitmed eksperdid, et omavalitsusteni ei jõua abivajaduse hindamiseks vajalik teave piisavalt kiiresti ning tihti on see puudulik. Advokaadibüroo Lextal aga koostas 2017. aasta lõpus omavalitsustele juhendi, kuidas hinnata eaka abivajadust, panna paika toetajate ring ja arvutada, kui suure summaga peaks lähedane oma eelkäijat igakuiselt toetama.

Alates 2016. aastast on uue sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt omavalitsused vastutavad enda elanike sotsiaalhoolekande korraldamise eest. Kokku kuulub omavalitsuse kohustuste hulka kümne teenuse osutamine alates tugiisikuteenusest ja majutusest lõpetades hooldusteenuste ning võlanõustamisega.

Seejuures eakatele osutavad omavalitsused kõige sagedamini kodu- ja üldhooldusteenust. Sotsiaalteenuste saamiseks peab abivajaja või tema lähedased pöörduma kohalikku valla- või linnavalitsusse, kus ametnikud selgitavad välja abivajaduse ja vajalikud tugiteenused. Seejärel kaalutakse, kas kulude katmisega saab hakkama abivajaja ise või tuleb otsida tuge sugulastelt. Kuigi kehtestatud on erinevad hooldustasemed, hindavad omavalitsused inimeste vajadusi rangelt individuaalselt.

Mullu novembris koostas advokaadibüroo Lextal omavalitsustele juhendmaterjali, kuidas tõlgendada hooldamise seisukohalt ülalpidamiskohustust ehk millist teavet on vaja omavalitsuse sotsiaalametnikul kaaluda tugiteenuste ja sugulastelt nõutava ülalpidamistoetuse suuruse määramisel. Järgnevalt käime läbi Lextali hindamisjuhendi neli sammu.

Hinda eaka vajadusi ja tavapärast elulaadi

Esmalt peab hindaja koguma abivajajalt, tema eeskostjalt või lähedastelt teavet eaka vajaduste kohta. Näiteks, kas inimene vajab abi poes käimisel, koristamisel ja teiste igapäevaste toimingute tegemisel. Sellest infost lähtuvalt saab selgitada vajaduse hooldusteenuse ja abivahendite järele.

Oluline on esmajärjekorras teha kindlaks, kui suur summa kulub ühes kuus vajaduste, mittetoiduliste kulutuste ja võetud kohustuste rahastamiseks. Lextali juhendis tõdetakse, et erivajadustega eaka vajadustele kuluva summa kalkuleerimine võib olla küll keeruline, kuid mitte siiski võimatu. Selleks tuleb leida sotsiaalametnikul teenuste keskmine turuhind.

Hinda eaka võimekust end ise ülal pidada

Kui kulud kokku löödud, tuleb vaadata tulusid. Hindaja peaks seejuures arvestama kõiki sissetulekuid alates pensionist lõpetades kingituste ning annetustega. Kui igakuisest sissetulekust ei piisa eaka vajaduste katmiseks, tuleb vaadata vallas- ja kinnisvara suunas. Nimelt peab ametnik vaatama, kas ülalpeetav saaks enda kulude katmiseks loobuda üleliigsest luksusest.

Sestap peab kindlasti abitaotleja leidma ostjad kõigile luksusesemetele – maalid, vaasid, väärtuslikud kogud, antiikesemed või luksusautod. Seejuures peab kaaluma ka seda, kas taotleja elukoht ehk kinnisvara pole eluvajadusi arvestades ebaproportsionaalselt suur.

Kui kulud, tulud ja võimalikud tuluallikad on läbi arvutatud, kuid endiselt jääb abivajajal enda vajaduste ja tugiteenuste kulude katmisel rahast puudu, siis selgub puudujäägi alusel ülalpidamiseks vajaliku toetuse summa, mida hakatakse otsima sugulastelt.

Tee kindlaks, millises järjekorras vastutavad lähedased

Seaduse silmis vastutavad sugulased eaka eelkäija ülalpidamise eest kindlas järjekorras. Esmajärjekorras otsitakse inimesi, kes on võtnud endale lepingulise kohustuse eaka ees. Näiteks kui tuge vajav isik on kinkelepinguga andnud oma kinnisvara edasi ning lepingusse on lisatud punkt, et vastutasuks peab kinnisvara uus omanik kinkijat aitama, siis jääb ülalpidamiskohustus just lepingu kasusaajale.

Notariaalsete lepingute puudumisel saab järgmisena ülalpidamist nõuda abikaasalt, lahutatud abikaasalt või lahus elavalt abikaasalt. Seejuures peab lahutatud või lahus elav abikaasa toetama oma endist elukaaslast siis, kui ülalpeetava vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks juba olemas.

Alles kolmandas järgus pöördub sotsiaalametnik täisealiste laste ja neljandas järgus lastelaste poole, kes üldjuhul saavad eakat aidata. On olemas ka viies ja kuues ring, kus vaadatakse abivajaja vanemat või isegi vanavanemate võimalust taotlejat aidata, kuid sellised stsenaariumid vanemaealiste abivajajate puhul ei rakendu.

Hinda taotleja lähedaste võimekust abivajajat toetada

Lähedaste sissetulekute hindamisel kasutatakse sama meetodit nagu abivajaja igakuiste kulude ja tulude arvutamisel, aga kui ülalpidaja sissetulekutest midagi üle ei jää, siis ei pea ülalpidaja loobuma nii paljust kui taotleja. Näiteks ei pea võimalik ülalpidaja eaka kulude katmise nimel loobuma kinnisvarast. Isegi kui tegemist on “liiga luksuslikuga”.

Teisalt, kui potentsiaalsel abistajal on näiteks elukoha kinnisvara kõrval ka üürikorterid, siis saab üürikorteri mahamüümist nõuda üksnes juhul, kui tegemist ei ole investeeringuga, mida ülalpidaja on teinud enda või oma pere kindlustamiseks. Samuti võib üüripinnalt saadava tulu äralangemine põhjustada ülalpidamisvõimekuse vähenemist.

Eelpool toodud dilemma lahendamiseks peaks ametnik arvestama, et ülalpidajal on õigus koguda ja investeerida kuni 25 protsenti sissetulekust. Seejuures ei saa nõuda ülalpidajalt elustandardite alandamist ega vara müüki, mida ta vajab oma senise elustandardi tagamiseks kogu oma eeldatava eluea jooksul.

Lapsed tasuvad memme või taadi vaeva proportsionaalselt

Kui eakal inimesel on kolmanda ringi sugulasi ehk lapsi rohkem kui üks, siis peab laste varalist olukorda hindama üheaegselt ehk lapsed vastutavad oma vanema kulude eest osavõlgnikena.

Oletame, et taotlejal on kolm last. Arvestades laste vajadusi ja tavalist ülalpidamist, on üks laps võimeline ülalpidamist tasuma iga kuu 500 euro ulatuses, teine 1000 euro ulatuses ja kolmas 1500 euro ulatuses ehk kogu summas on kolm last võimelised välja käima 3000 eurot. Sellest summast moodustab esimese lapse maksimaalne osa 16,6 protsenti (500/3000), teise lapse osa 33,3 protsenti (1000/3000) ja kõige jõukam järeltulja peab katma maksimaalselt 50 protsenti (1500/3000) taotleja kuludest.

Kui taotlejal jääb enda sissetulekute lõppemise järel ning pärast liigse vara müüki endiselt näiteks 700 eurot igakuiselt puudu, siis arvutatakse laste kantav ülalpidamistoetus järgnevalt: esimese lapse osa sellest on 700 x 16,6% = 116,66 eurot, teise lapse osa 700 x 33,3% = 233,33 eurot ja kolmanda lapse osa 700 x 50% = 350 eurot. Kokku maksavad lapsed ülalpidamist 116,66 + 233,33 + 350 = 700 eurot.

Teisalt kui mõni järeletulija ei suuda üldse panustada, jääb see ülejäänud laste või järgmise ringi sugulaste ehk lastelaste õlule. Oluline on mõista, et panustada saab kogu suguvõsa. Lextali dokumendis selgitatakse seda järgmiselt: “Ülalpeetava lapselapsed vastutavad ülalpeetava ülalpidamise eest üksnes ulatuses, milles ülalpeetav ise ja ülalpeetava lapsed ei suuda ülalpeetavat üleval pidada.”

Sellegipoolest saab toetada abivajavat eakat ka natuuras, kuid igale tegevusele (nt puude lõhkumisele, poes käimisele jne) peab määrama igakuise hinna. Nii võib näiteks laps või lapselaps öelda, et küttepuude tegemine vanaemale või vanaisale tähendab 100 eurot toetust kuus.

Tutvu loo aluseks oleva juhendiga täpsemalt siin!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: