Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

"Välisilm" analüüsis Itaalia poliitilist olukorda

Foto: Reuters/Scanpix

Itaalia on eestlaste jaoks populaarne reisisihtkoht ning kiindumust näitab ju seegi, et Eurovisioonile on valitud kaks aastat järjest itaaliakeelne laul. Aga kas me ikka tunneme itaallasi, eriti kui neil endilgi tundub olevat sellel teemal raskusi, küsis "Välisilm".

"Lubage mul laulda," laulis Toto Cutugno 1983. aastal. Laul oli populaarne nii Itaalias kui mujal, Eestiski, hoolimata tõigast, et ega itaallase defineerimine tegelikult lihtne ei ole.

Ühest küljest tunnevad itaallased end ikka vanade roomlaste järeltulijaina, olles seega üks pikima ajalooga rahvas Euroopas. Moodsat Itaaliat kiusas aga juba sel ajal, mil kindral Giuseppe Garibaldi riigi ühendas, see häda, et põhjapoolse Itaalia elanikud ei saanud eriti aru, mis neil kuskil lõunas sama keelt rääkivate inimestega üldse pistmist peaks olema. Enda tajumine ühtse rahvana tuleb itaallastel tänapäevani kehvasti välja.

Seda tunnistab ka Itaaliat ning itaalia kultuuri tutvustava raamatu "Iga teekond saab alguse südamest" autor Kristel Kaaber.

"On olemas Põhja-Itaalia ja Lõuna-Itaalia. See on lõhe, mis väga kergelt kokku ei kasva. Siis on olemas parempoolne Itaalia ja vasakpoolne Itaalia, kaks väga omaette reaalsust. Siis on veel poliitikute Itaalia koos oma sõnade, juttude ja lubadustega ja siis on see Itaalia, kes igal hommikul üles ärkab ja tööle läheb ja makse maksab ja vaatamata kõigile raskustele kõigega hakkama saab," rääkis ta.

Võib-olla just selle tõttu, et itaallastele endalegi pole päris selge, mis see Itaalia või kes need itaallased olema peaks, on Itaalia pärast seda, kui tume plekk tema moodsas ajaloos ehk Mussolini fašismi aeg ümber sai, olnud väga agar ühtse Euroopa projekti arendamisel. Üks Euroopa Liidu esiisasid Alcide de Gasperi oli ju Itaalia peaminister ning Euroopa Liidu eelkäija, Euroopa Majandusühendus asutati Rooma linnas.

Samas on itaallased kaldunud poliitilistesse äärmustesse, nii paremale kui vasakule ning 1970d. aastaid nimetati ka "tinasteks aastateks" poliitiliste mõrvade ning terrorirünnakute rohkuse poolest. Kurikuulsamaina on tollest ajast ajalukku jäänud vasakäärmuslik rühmitus Punased Brigaadid, kelle tegevus päädis tipp-poliitik Aldo Moro röövimise ja tapmisega. "Tinaste aastate" üks põhjusi oli aga see, et Itaalial pole Mussolini ajastust lahtiütlemine käinud nii valutult, kui Saksamaal natsionaalsotsialismile selja pööramine.

"Viis, kuidas meie tegelesime Mussolini ajaga; viis, kuidas me tegelesime nende aegadega pärast II maailmasõda, ei ole nii hea, kui näiteks sakslaste tegevus oma ajaloo kallal. Me hakkasime kasutama mõisteid, mis sobivad pigem sinna aega, ja saime sellest alles hiljem aru. Mõningad episoodid panid inimesed mõtlema, et äkki selline mõtteviis tuleb tagasi. Õnneks mõtleb nii ainult väga väike osa elanikest. Aga kõige suurem viga on minu arust, et me ei räägi sellest meie ajaloo problemaatilisest lõigust koolides, haridussüsteemis, mis on väga oluline vahend selliste asjadega tegelemiseks. Me teeme seda, kuid ilmselt ei tee me seda piisavalt," kommenteeris rahvusvaheliste suhete konsultant Andrea Geranio.

Geranio sõnul on suuremale osale itaallastest 2018. aastal siiski omane pidev lootus, et nende riigist saab asja ning saab asja just demokraatliku õigusriigina. On vaja õppida lihtsalt asju paremini korraldama ning aja jooksul need teadmised tulevad.

Ega Itaalia riigil ju praegugi midagi häda olegi, tegu on Euroopa suuruselt neljanda majandusega ning Itaaliat on nimetatud ka riigiks, mis tuleb suurepäraselt toime isegi siis, kui neil parasjagu valitsust polegi.

Erinevaid Itaaliaid ja itaallasid jäävad aga ühendama mõned kultuurilised omapärad, millest selle riigi üheski otsas lahti ei lasta.

"Näiteks jalgpall. See tõesti tuleb nagu igalt poolt. Kui on mõni tähtis jalgpallimäng, siis sa kuuled, kuidas terve kortermaja rõkkab või siis on vaikne. Sa saad aru, et väga hästi vist ei ole läinud. No loomulikult toit, sellest ei saa ei üle ega ümber. Kui ma käisin itaalia keele kursustel, siis iga päev oli teemaks toit. Mul tekkis küsimus, kas teil midagi muud rohkem ei olegi, millest rääkida. Aga toit Itaalia eri osades, jah, see on miski, mis itaallasi kõige rohkem iseloomustab," arvas ajutine eesti keele lektor Roomas Reti Könninge.

"Välisilmas" kommenteeris Itaalia poliitikat ja sündmusi ka Roomas viibiv ERR-i korrespondent Johannes Tralla ja Tallinna Ülikooli professor Daniele Monticelli.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: