Jaak Aaviksoo: mul on oma alma mater'i pärast tõsiselt mure
Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo ütles usutluses Madis Hindrele, et tal on Tartu Ülikooli pärast mure. See, kuidas sealsed teadlased osalevad tselluloositehase-teemalises arutelus, diskrediteerib endise Tartu Ülikooli rektori ja eksharidusministri sõnul kogu akadeemilist debatti.
Emajõe lähistele plaanitava tehase asjus on tänaseks sõna võtnud hulk teadlasi eri ülikoolidest. Kuidas te senise argumentatsiooni taset hindate?
Kahetsusväärselt, teaduslikust argumentatsioonist on see läinud emotsionaalseks hoiakute vahetamiseks. Ja see kindlasti ei ole sisulisele arutelule kasuks tulnud.
Aga mis on selleni viinud? Teadlased on ju endiselt austusväärsed ja palju õppinud.
Eks see võib-olla on ajendatud üldisest ühiskondlikust foonist niisuguste projektide suhtes. Ja teadlased on kodanikud ning osa nendest ka kodanikuaktivistid, ehk niisugused võitlevad kodanikud, kes seisavad oma huvide eest aga mitte tingimata teaduslike argumentidega. Siin on kahetsusväärselt poliitilised eelistused ja isiklikud hoiakud läinud segi teadlase staatuse ja objektiivsuse nõudega.
Juba paar aastat elavalt käinud metsandusarutelu on ju üsna samasugune. Ning emotsioone ja eelhoiakuid on teadlaste seas mõlemal poolel.
Eks selle debatiga metsanduses on nii nagu on, et valdavalt see debatt ei käi mitte teadlaste vaid eelkõige kodanikuaktivistide vahel. Ning kodanikuaktivistid on kohati üsna radikaalsed ja argumendid neid väga ei huvita. Ja tegelikult, nähes niisugust arutelu ette, ülikoolide rektorid leppisidki kokku, et kui selliseid teemasid ülikoolide poolt käsitletakse, siis me jääksime teaduslike argumentide pinnale. Aga paraku on osa teadlasi kasutanud oma kodanikuvabadust väljenduda nii, nagu soovivad ja see on kahjuks kaasa aidanud sellise hüsteerilise õhustiku kujunemisele.
Teatavasti on selles rektorite kokkuleppes niisugune punkt: "Ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti." Mis sellest kokkuleppest nüüd abi on olnud?
Mulle tundub, et vähemasti Tallinna Tehnikaülikoolis me oleme neid teemasid arutanud ja minu arvates on senised arutelud olnud üsna rahumeelsed. Tõsi, Tehnikaülikool asub ka Tallinnas, mitte Tartus. Maaülikool kindlasti on ka esitanud üsna tasakaalukaid seisukohti. Aga mis iganes põhjusel, võib-olla ka sel põhjusel, et (Tartu - toim) ülikool on hetkel ilma liidrita, on see debatt minu meelest väljunud kontrolli alt ja mul on oma alma mater'i pärast tõsiselt mure. See diskrediteerib kahjuks akadeemilist debatti laiemalt, mitte ainult Tartu Ülikoolis vaid Eestis tervikuna.
Aga kas te oskate anda soovitusi enda alma mater'ile?
Ma väga loodan, et ülikoolis tullakse rahulikult kokku ja arutatakse, et miks see olukord on kujunenud, miks väljendavad ülikooli professorid seisukohti, et uuringuid ei ole enam vaja, sest kogu tõde on meile juba teada. See [Tartu-toim] volikogu istung, mida mul õnnestus ka jälgida, see ilmselgelt ei aidanud kaasa usalduse kasvule ega probleemide lahendamisele ühiskonnas. Ja ülikoolil minu arvates võiks olla siin juhtiv roll ja tasakaalustav roll. Sest teadlased siiski peaksid lähtuma eelkõige teaduslikust eetikast.
Ma saan aru, et te heidate selle kivi praegu Tartu Ülikooli või Tartu Ülikooli teadlaste kapsaaeda. Aga kas saab siis öelda, et teiste ülikoolide esindajad on olnud kogu aeg teaduslike argumentide taga?
Ei, kindlasti mitte. Ma nüüd ei oska personaalselt seda analüüsida. Ma tegelikult saan rääkida ainult sellest volikogu istungist ja "Suud puhtaks" saatest, kus mitmed teadlased esinesid. Ma täiel määral mõistan neid inimlikke argumente ja ise tartlasena ma jätan hoiaku selle tehase suhtes enda teada. Aga ma arvan, et teaduslikud argumendid peaksid jääma teadlaste debatis peale. Nii et ma ei süüdista Tartu Ülikooli, ma arvan, et lihtsalt ülikoolil on võimalus seda olukorda kuidagi rahumeelsemasse ja akadeemilisemasse sängi suunata. Ja ma väga loodan, et mu kolleegid seda ka teevad.
Ka Tartu Ülikoolis on ju väga erinevatel seisukohtadel olevaid teadlasi. Ja kindlasti ei ole olukord niimoodi, et Tartu Ülikooli teadlased kuidagi vastanduksid teistele teadlastele. Väga paljud inimesed ei julge lihtsalt ka oma seisukohti välja öelda, sest me teame kasvõi Eesti Ekspressi juhtkirjast, et eks see volikogu istung eemalt vaadates niisuguse nõiapõletamise mulje jättis.
Aga kus siis see teadlaste piir peaks jooksma? Ehk kui palju nad peaksid püsima enda spetsiifilise eriala juures ja kui palju nad peaksid haritud ja paljulugenud inimestena ikkagi ka ühiskonnas laiemalt sõna võtma?
Ma arvan, et keegi ei saa teadlaselt ära võtta tema maailmavaadet, kodanikupositsiooni ja poliitilisi eelistusi. See on kindlasti vajalik ja paljud teadlased on ka varem seda teinud ja teevad ka edaspidi. Niisugune ühiskondlikult aktiivne hoiak – seda ei tohiks kindlasti teadlastele ette heita, pigem vastupidi. Küll aga ma usun, et haritud teadlane peaks tegema selge vahe ja ka vastava niiöelda lahtiütluse, et selles küsimuses ma kommenteerin kui kodanik mitte kui teadlane. Niisugune reservatsioon tuleks teha väidete osas, kus ei tugineta teaduslikel tõsiasjadel vaid oma isiklikel eelistustel ja huvidel.
Toimetaja: Urmet Kook