Minu vaenlase vaenlane on sõber. Et nii ongi, vähemalt poliitikas, nägime viimasel neljapäeval. Riigikogu juhatuse valimistel ühendasid parlamendisaalis oma käed ja hääled liberaalne Reformierakond ja liberaalsusest kaugel olev EKRE.

Reformierakonna fraktsioon hääletas riigikogu esimehe valimistel EKRE-mehe Henn Põlluaasa poolt ning EKRE fraktsioon pidas sõna ja andis enda hääled Reformierakonna sisetülis Hanno Pevkuri asemel asespiikri kandidaadiks tõusnud Kalle Laanetile. Kuna vähemalt viis reformierakondlast talle salajasel hääletusel toetust ei avaldanud, näitab see, kui katkist Reformierakonda hakkab kolme nädala pärast juhtima Kaja Kallas.

Uus kooseluseadus

Ent neljapäevase hääletuse eel sõlmitud EKRE ja Reformierakonna kokkulepe –mida poliitilised naljahambad kutsuvad nende kahe partei kooseluseaduseks – andis aimu, millised lähenemised võivad ilmestada järgmiste parlamendivalimiste järgset poliitmaastikku.

Uue valitsuse mastimänniks tõuseb kas opositsioonist välja rabelev Reformierakond, kelle toetus praegu kerkib, või jätkuvalt Keskerakond, kes praegu küll toetust kaotab. Üheteistkümne kuuga võivad need protsendid aga muutuda. Kuid on selge, et kumbki suurpartei ei võta riigikogus üksinda enamust, seega tuleb neil mõelda koalitsioonipartnerite leidmisele.

Kui vaadata Reformierakonna ja EKRE ühisest hääletusest riigikogu juhatuse valimistel kaugemale, siis muutub kahtlaseks küsimus, kas järgmine valitsus võiks olla Reformi- ja Keskerakonna koalitsioon. Pigem ei võiks, ütleks hetketeadmise põhjal, sest nii Hanno Pevkuri kui ka ilmselt Kaja Kallase juhtimisel tulistab Reformierakond katkematult ja isiklikult just Keskerakonna ristikrohelist märklehte. Nad ei taha Jüri Ratase parteid enam valitsusse lasta.

EKRE võimalus teha parlamendivalimistel hea tulemus, on samuti vastanduda võimule, ehk eelkõige Keskerakonnale, oma kunagisele suurtoetajale. Seda nad reljeefselt teevadki. Kuna praegusest seitsmest parlamendikohast ilmselt ülespoole liikuv EKRE näib pelgavat, et veel neli aastat opositsioonis oleks neile hukatuslik, siis tahavad nad pärast märtsi 2019 kindlasti valitsusse saada. Pragmaatiline Reformierakond tundub selleks hea katus olevat.

Ka mullu septembris, kohalike valimiste eel, ütles reformierakondlaste Tallinna linnapeakandidaat Kristen Michal TV3 saates "Kolmeraudne": "... kas oleme valmis tegema Tallinnas koalitsiooni EKRE-ga, siis vastan – jah. Ma pole seda kunagi varjanud." Samas välistas ta 100 protsenti võimaluse, et Reformierakond võiks Tallinnas või riigi tasandil koalitsiooni minna Keskerakonnaga: "Koalitsiooni ei tule ... ei tee."

Napp poolteist aastat varem, mais 2016, rääkis Michal võimupoliitikuna, kuidas EKRE on "oma tegevuse ja väljaütlemistega viimas end isolatsiooni".

Põhimõtted versus lihtsalt poliitika

Oletame, et uue koalitsiooni paneb kokku Reformierakond. Kui nad siis tõesti kutsuksid EKRE ametlikult enda liitlaseks, saaksid nad rahustavalt rääkida, et ka Põlissoomlased pääsesid valitsusse ja Soome riik ei lahkunud Euroopa Liidust ega juhtunud seal muid hulle asju. Reformierakond saaks revanši 2016. aasta poliitilise alanduse eest, kui nad langesid opositsioonipingile ning tegelikult oleks mõistetav nende soov teha nüüd parempoolne valitsus, kuhu kuuluksid EKRE ja samuti IRL.

Millegi taolise võimalikkust kombati parlamendi kuluaarides juba mõne aja eest, kui justiitsministri Reinsalu umbusaldushääletus – täpsemalt sotside pikk kõhklus, kuhu poole kalduda – ähvardas lammutada praeguse koalitsiooni. Ka siis kõlasid ettevaatlikud jutud parempoolsest Reformierakonna, IRL-i ja EKRE valitsusest, keda võiksid toetada mõned vabaerakondlased. Jutuks see tookord jäigi.

Aga põhimõtted, küsib keegi nõudlikult. Et kuidas saab Reformierakond teha valitsusliidu parteiga, kes on Eesti kooseluseaduse ja Euroopa Liidu pagulaspoliitika vastu, kes räägib Eestist kui eriteenistuste juhitud süvariigist, kes süüdistab meie kohtuvõimu poliitilises kallutatuses jne.

Vastus on Reformierakonna kodulehel, kust saame teada, et tegemist on kõikidest Eesti erakondadest kõige enam valitsusvastutust kandnud parteiga. Sellele järgneb võtmetähendusega lause:

"Koostööd on tehtud mitmete erinevaid maailmavaateid pooldavate parteidega ehk nendega, kes on olnud võimelised tegema kompromisse, et valitsus suudaks ellu viia ka Reformierakonna põhimõtetest lähtuvat parempoolset poliitikat."

Ei midagi isiklikku, lihtsalt poliitika.