Vastne asespiiker Kalle Laanet: konkurents poliitmaastikul on karm
Kalle Laaneti valimisel riigikogu aseesimeheks nägime tema kodupartei – Reformierakonna – parlamendifraktsiooni lõhestatust. EKRE ja Reformierakonna kokkuleppe järgi saanuks Laanet riigikogus vähemalt 35 häält, aga sai 30. EKRE pidas sõna. Järelikult hääletas vähemalt viis reformierakondlast vastu erakonna järgmise esimehe Kaja Kallase toetatud Laanetile.
Kalle Laanet, kuhu kadusid vähemalt viis Reformierakonna häält teile valimisel riigikogu aseesimeheks?
Väga keeruline küsimus. Kui on olemas häältetulemus ja see number on 30, aga meie fraktsioonis oli kohal 29 liiget, siis mina ei julge hinnata, kas mingid hääled läksid minema ja kui palju neid täpselt oli. Tegemist oli ju salajase hääletusega.
EKRE väidab, et nende lubadus pidas ja nende hääled pidasid. Järelikult – hääled said kaduda ainult Reformierakonnast.
Kui Reformierakonna reiting on nii kõrge nagu on, siis kõigil oleks mängulusti kiilu vahele lüüa, tekitada segadust, intriige. See on ikka konkurentide soov ja tahe.
Kas teie arvate, et EKRE vedas Reformierakonda alt?
Mul ei ole põhjust midagi arvata, aga tahame või ei taha, poliitilisel võistlusmaastikul on vajalik leida parimaid positsioone.
Kuidas ikkagi tuua Reformierakonda rahu ja ühtsus? Kui teatasite enda kandideerimisest riigikogu aseesimeheks Hanno Pevkuri vastu, siis ütlesite, et tahate taastada ühtsuse fraktsioonis.
Esiteks, ma ei kandideerinud kellegi vastu. Kui on vabad valimised, siis konkureeritakse kõrvuti. Teine pool on see, et kohe-kohe on saabumas Reformierakonna üldkogu ja juhtorganite valimised. Mina sinna ei kandideeri. Olen selles mõttes täiesti neutraalne inimene, et mitte tekitada olukorda, kus keegi võib kusagil arvata, et kellelgi on mingi eelis. Selles mõttes oli minu kandidatuur võimalikult neutraalne.
Kuidas teie kandidatuur üldse üles kerkis? Kes teid esitas või oli see teie enda mõte?
Ei, see ei olnud minu mõte. Tegelikult oli meil erinevate fraktsiooniliikmetega mitu arutelu, et kes võiksid kandideerida asespiikri ametikohale. Minule tegi ettepaneku pinginaaber [riigikogu saalis] Deniss Boroditš, kes küsis, et miks mina ise ei võiks see olla. Esimese hooga ei võtnud juttu tõsiselt, sest kirge ei ole see [asespiikri] roll minus tekitanud. Aga kui tulid järgnevad ja järgnevad fraktsiooni liikmed sama ettepanekuga, siis võtsin kaalumiseks.
Fraktsioonis oli hääletus 13:10 teie kasuks ja Hanno Pevkuri kahjuks. Mida see häälte suhe näitab?
(Paus.)
Palun, ärge öelge, et see näitab, et tegemist on demokraatliku erakonnaga.
(Naerab.) Ei... Ma saan öelda seda, et 13 inimest soovis muudatusi ja 10 stabiilsust ehk olemasolevat olukorda.
Kuidas fraktsioon nüüd ühtseks muuta?
Kui on diskussioon ja on vastu võetud otsused, siis üldjuhul nende täitmine demokraatlikus organisatsioonis lähebki seda pidi: jah, me arutasime, vaidlesime ja kui otsused on sellised, siis läheme edasi.
Kas nüüd saabub Reformierakonnas ka see rahu, et avalikkus ei kuule teie siseelust enam omavaheliste [lekitatud] kirjade kaudu?
Eks me ole seda arutanud, et on taunimisväärt, kui sisekirjad lekivad. See sõltub väga palju meie enda liikmetest, kes on seda teed läinud, et kas ka nemad on nõus sellega või mitte. Internettti täna kinni panna on ülikeeruline.
Millist poliitilist tulevikku näete teie Reformierakonnas Hanno Pevkurile?
Mina arvan, et Hanno Pevkuril on jätkuvalt suur tulevik. Ta on valijate poolt hinnatud, kandideerib [partei] juhatusse ja ma olen täiesti veendunud, et osutub ka valituks juhatusse. Ta on ju võimekas poliitik.
Aga ometi oli teie arvates tema aeg riigikogu aseesimehena ümber?
See ei olnud minu arvates, vaid seda arvasid väga paljud teised inimesed, et me võiksime organisatsiooni arengu seisukohalt teha teatud muudatusi teatud rollides. Nagu üks minu hea sõber ütles, kui poliitikasse läksin: „Kalle, kui sa mõtled, et mingile ametikohale jäädki, siis oled kohe probleemide ees. Poliitik peab olema valmis igal ajal loobuma oma ametikohast ja igal ajal selle vastu võtma, kui organisatsioon leiab, et nii on vajalik.“ Loomulikult ei saa seda teha vägisi.
Kui palju peegeldas riigikogu aseesimehe valimiste ümber tekkinud olukord teie fraktsioonis laiemalt olukorda Reformierakonnas?
Usun, et igaüks näeb seda väga erinevalt. Fraktsiooni inimesed ühtemoodi, väljaspool olevad erakonna liikmed teist ja üldsus üldse kolmandat pidi...
Kuidas teie seda näete?
Mina näen seda, et erakond ja fraktsioon on tahtmist täis edasi minna ja on võimelised edasi minema.
Minu küsimus oli: kui palju peegeldas riigikogu aseesimehe valimiste ümber tekkinud olukord teie fraktsioonis olukorda Reformierakonnas laiemalt?
Kui räägime fraktsioonist, siis seal oli teatud hulk inimesi, kes soovisid näha arengutes edasi minemist, teatud hulk inimesi soovis stabiilsust, arvates, et see on parim organisatsioonile. See ongi see peegeldus.
Kus te õppisite andma just selliseid vastuseid? Saarlased on tavaliselt palju otsekohesemad.
(Naerab.) Elu on õpetanud.
Elu Reformierakonnas on karm?
Konkurents poliitmaastikul on tervikuna karm. Selleks, et oma ideid ellu viia, on vaja inimeste toetust, nende ideede selgitamine ei ole alati väga viljakas.
Kas Hanno Pevkur ebaõnnestus, erakonna esimehena ja ka fraktsioonikaaslaste enamusele?
Hanno Pevkur tegi otsuse loobuda erakonna esimehe ametikohast detsembrikuus. Kuidas ta seda tõlgendab, on küsimus temale.
Aga teie arvates, kas ta ebaõnnestus?
Millist vastust te minult ootate?
Täpselt seda, mida te ise sisemiselt tunnete?
Mina arvan, et Hanno Pevkur on väga hea spetsialist ja poliitik. Kuid aegajalt peab nr 1 erakonnas olema ka mänedžer. Ja võibolla neid asju oleks ta pidanud tegema veidi teistmoodi.
Mida tähendab väljend „erakonna esimees peab olema mänedžer“?
Selleks, et mehitada on võistkonda kõige paremal viisil, et tulemus oleks kõige parem.
Kas ta jäi üksinda?
Teatud osas küll, jah.
Toimetaja: Indrek Kuus