Asekantsler Jegorov: "Ärge võidelge hallitusega, võidelge niiskusega!"
Dmitri Jegorov, rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler, kritiseeris nädal tagasi pensionireformi eelnõud, mille valitsus saatis parlamenti. Siit küsimus: kui palju julgeb ja saab ametnik avaldada isiklikku arvamust? Julgeb ja saab ikka küll, veendus ajakirjanik Toomas Sildam.
Millise ärevusega ootavad rahandusministeeriumi ametnikud riigi eelarvestrateegia aruelu, mida Keskerakonna, sotside ja IRL-i ministrid peavad neljapäeval-reedel Sagadi mõisas?
Ma ei ole inimene, kes väga palju muretseb, sest muretsemine siin ei aita. Aga meie eelarveinimesed on praegu väga suure töökoormuse all ning timmivad numbreid, vaatavad komakohti ja vaidlevad.
Eesti Panga president Ardo Hansson peab otstarbekaks plaanida lähiaastateks eelarve ülejääki, et kaugemas tulevikus saaks vajadusel majandust toetada. Olete temaga nõus?
Jah – kui majandusel läheb hästi või ülihästi, siis reeglid, mida me peame järgima, tähendavad valitsusele hoopis keerulisemat eelarve koostamist. Sest kui majandus on üle oma potentsiaalse taseme, ei saa lisanduvat raha paremale ja vasakule laristada, vaid seda ongi vaja kõrvale panna. Nii et härra Hanssonil on täiesti õigus.
Kas järgmisel aastal jõuab riigieelarve struktuurse tasakaaluni?
Seda küsimust peab küsima küll poliitikutelt.
Milline oleks teie soovitus?
Kipun jääma tavaliselt enda liistude juurde, milleks on maksupoliitika. Minu soovitus oleks kindlasti maksupoliitika pikaajalisem planeerimine ja vähem kiireid otsuseid, mis paratamatult ei jäta aega piisavalt sügavaks analüüsiks. Pealegi, meil on heal tasemel maksupoliitika ning välisekspertide hinnangul lihtne ja efektiivne maksusüsteem.
Ütlesite kord irooniliselt, et enne igat eelarve või selle strateegia arutelu näeme fenomeni „jälle on täielikust õnnest 135 miljonit puudu“. Kas ka seekord?
Ma ei ole näinud veel lõplikke numbreid ja seda, kas poliitikud jäävad tasakaalus eelarve juurde või mitte. Küll oleme kuulnud rahandusministri soovi, et võiks selle poole pürgida. Aga tsitaat on minu healt kolleegilt [maksupoliitika osakonna juhatajalt] Lemmi Orolt ja seda ma paraku jagan. Nii räägingi, et pikaajaline maksupoliitika planeerimine oleks igal juhul kasulik.
Mida mõtlesite, kui lugesite seitse päeva enne ministrite arutelu Sagadis meediast, et politseinikel on vaja palgatõusuks mitukümmend miljonit eurot ja samuti päästjatel?
Kui teete aastatepikkuse andmerea artiklitest ja nende ilmumissagedusest enne ja pärast riigieelarve arutamist, siis näete, et need sõnumid on igal aastal täpselt sellised.
Aga kui te küsite, millele ma mõtlen, siis jätkuvalt sellele, mida olen väljendanud ka ühes Äripäeva artiklis – meil on vaja aegajalt nullbaasi eelarvet.
Restarti, taaskäivitust?
Jah, rahanduse restart, just nii.
Praegu ei vaata mitte keegi lumepalli sisse, vaid oluline on, kui palju on järgmise aasta juurdekasv. Ja siis me näeme vaidlusi, et kes saab sellest juurdekasvust rohkem ja kes vähem. Otsustama peab prioriteetide alusel. Aga võibolla istub lumepalli sees – juba aastatega juurdunult – midagi sellist, mis on vähem prioriteetne ja lisanduvad prioriteedid on kõik hulga olulisemad.
Võibolla nullbaasi eelarve, millega võtaksime lahti kogu riigi rahanduse ja vaataksime tervikuna kõiki prioriteete, võimaldab leida lisaraha ka politseinike, õpetajate, päästjate jne palkade tõusuks ilma, et peaksime jälle otsima 135 miljonit eurot täieliku õnne saavutamiseks ning aegajalt selleks makse tõstma.
Asekantsler Jegorov, te ikka teate, et järgmisel aastal on parlamendivalimised?
(Naerab)
Olen sellega vägagi kursis. See teeb muidugi keeruliseks.... Olen realpolitik-põhimõtetega vägagi kursis – selleks, et teha mingeid strateegilisi asju, on vaja lubada ka pisikesi meeldivaid asju, et üldse pukki saada. Vastasel juhul jäädki strateegiast rääkima, ainult et väljaspool riigikogu seinu. Mis ei tähenda, et – ütlen kui valija – ainult nendest pisikestest asjadest võikski koosneda [poliitikute] lubaduste pakett.
Minu kui maksupoliitika eest vastutava ametniku mure on, et kas saaksime reeglina makse tõstvate maksumuudatuste asemel vaadata: äkki meil on riigis juba piisavalt raha, mida saaks suunata mujale.
Dmitri Jegorov Autor: Siim Lõvi /ERR
Sagadis lepitakse kokku riigi eelarvestrateegia aastateks 2018-2021. Aga märtsis-aprillis 2019, pärast parlamendivalimisi, võib koalitsioon muutuda ja kordub sügis 2016, kui Reformierakond langes ja Keskerakond tuli. Te ikka mäletate seda aega?
Mäletan seda väga hästi.
Kui 2015 saime [parlamendivalimiste järel] kuu aega, et kõik maksumuudatused ette valmistada, siis 2016 oli meil selleks 10 tööpäeva. Seda on vähe. See oli paratamatus, kuna koalitsioon vahetus riigieelarve koostamise lõpusirgel ja mõistan täiesti, et uus koalitsioon ei taha töötada terve aasta vana [valitsuse] kokkulepete alusel. Nii et, mida ma mäletan – meil oli väga vähe aega analüüsiks üsna oluliste ja suurte maksumuudatuste tegemisel.
Kui palju andsite toona nõu midagi teistmoodi teha?
Andsime väga palju nõu. See ongi meie töö.
Kui palju teid kuulda võeti?
Nii ja naa. Mul on olnud au töötada juba nelja rahandusministriga. Kuulatakse küll... Kuulamine ei tähenda, et kõike võetakse arvesse.
Poliitikud teevad oma tööd, ametnikud oma tööd. Meie eesmärk on anda igakülgset nõu, aga otsus jääb ikkagi poliitiku teha. Ametnikud ei lähe valimistele, poliitikud aga vastutavad oma valuutaga ehk rahva häältega.
Ühele ametist lahkuvale rahandusministrile kinkisite kandilise vaasi, millele panite nimeks "käkk kuubis". Mis see oli?
See oli mõeldud naljana ja õnneks käkki kuubis ei tulnudki. Me räägime nn automaksust, mis kandis nime mootorsõiduki keskkonna lõiv.
Nagu ütlesin, meil oli muudatusteks aega 10 tööpäeva, saime kokku panna hea paketi, aga pikas perspektiivis poleks see olnud maks, mida Eesti maksumaastikul üldse näha. Olen tänulik [eelmisele rahandusministrile] Sven Sesterile, et ta võttis meid kuulda ja teema võeti maha.
Järgmisel kevadel võib see korduda, kui Reformierakond peaks tagasi võimule saama, kõik tehakse ümber.
Meie teeme oma tööd vastavalt sellele, millised on poliitilised prioriteedid ja milliseid valikuid rahvas valimistel teeb.
Vaat selle kohta te kirjutasitegi, et poliitik ei tegele niivõrd Eesti elu paremaks tegemisega kui lubaduse täitmisega ja talle vastu antavad hääled on sellel turul kehtiv valuuta.
Tõdesime hiljutisel Praxise mõttehommikul, et meil on tõesti probleem või kindlasti väljakutse, et koalitsioonileppe kohta ei tehta väljatöötamise kavatsust ja see ei käi kahel kooskõlastusringil, kus oleks võimalik anda tagasisidet – too [punkt] on probleem ja too teine ei ole...
Olete nimetanud seda Eesti poliitika hädaks ja viletsuseks.
Aga koalitsioonivalitsuses peavadki tavaliselt olema kompromissid. Paraku on Eesti poliitiline maastik selline, et ükski erakond ei saa juhtida riiki üksinda...
Jumal tänatud!
(Paus)
Nii ja naa. Kui näen selles midagi negatiivset, siis muidugi ainult oma mätta otsast, nii et, ilmselt on teil õigus. Tsiteerin ühte oma väga head kolleegi: „Pliit on üks, pott on üks, aga üks tahab borši, teine seljankat, kolmas leivasuppi. Paneme kõik potti, lisame vett ja miks me siis pärast imestame, et keegi seda suppi süüa ei taha?“
Dmitri Jegorov Autor: Siim Lõvi /ERR
Kas maksupoliitika on poliitika?
Eesti keeles on sellest väga keeruline rääkida. Inglise keeles on kaks sõna – politics ja policy. Seega tax-policy ehk maksussüsteemi kujundamine.
Maksupoliitika peab minu veendumuse järgi olema alati teisejärguline muude poliitikate suhtes. Kõigepealt peame otsustama, kuhu tahame kõik koos liikuda, milline on meie haridus-, sotsiaal-, majanduspoliitika jne ning alles siis vaatame, kas maksupoliitika on kõige parem vahend, et neid eesmärke saavutada. Kui ei, peab maksupoliitika olema neutraalne, et see ei mõjutaks inimeste otsuseid suunas, mida me ei pea õigeks. Tahame, et inimesed jooksid vähem alkoholi, ehk suunata neid väiksema tarbimise poole, aga seejuures peame arvestama, et osa inimesi suundub selle suunamise tulemusel Lätti. Nii et neutraalsus maksupoliitikas on väga oluline ning maksupoliitika on ja jääb teisejärguliseks.
Tuleb uus valitsus, kellel on uued lubadused ja siis vaadatakse taas aktsiiside poole...
Ma mõistan seda. Poliitik näeb alati laiemalt ja selleks, et teha strateegilisi valikuid, on tal vaja lubada midagi, mis inimestele meeldib, vastasel juhul ei saa ta Tallinna kõige kuulsama künka otsa, et neid valikuid ellu viia.
Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Sven Kirsipuu hoida on nutikas kalkulaator, mis näitab, kuidas mõjutaks suurt pilti mõne aktsiisi ja maksu tõstmine või langetamine. Tehke see avalikuks, siis oleks kõigil näha, mis hind on poliitikute soovidel.
See, muide, on avalik. Kui võetakse vastu maksumuudatused, siis on seletuskirjas kohustuslik ära tuua muudatuse mõjud. Kui need on aga seotud maksumaksja käitumise muutumisega, siis inimpsühholoogia ennustamine on äärmiselt keeruline.
Teiseks, kui vaatate alkoholiaktsiisi statistikat, siis meil ei ole olnud juba pikemat aega standardaastat, et näha, kuidas maksumäärade muutus mõjutab turgu. Kogu aeg on käinud [seaduste] vastuvõtmine, ümber muutmine, [varude] varumine, nihutamine ühest aastast teise.
Sellistes tingimustes on Svenil ja tema meeskonnal keeruline töötada. Nad on väga head professionaalid, rahandusministeeriumi prognoosid riigieelarve täitmise kohta või meie majandusprognoosid on kõikidest konkurentidest ühed kõige täpsemad. Jah, see on tuleviku ennustamine: nad ütlevad oma parima teadmise juures, mis võib juhtuda, ent paraku, kui aega on vähe ja otsused on varasematest kardinaalselt erinevad on ka usalduspiirid väga laiad ja ennustus võib erineda tegelikust olukorrast 10, 20, isegi 30 protsenti.
Dmitri Jegorov Autor: Siim Lõvi /ERR
Miks algas alkoralli Lätti? Kas ainult meie aktsiisipoliitika tõttu?
Üldiselt on selline kaubandusturism vägagi levinud, eriti Euroopa Liidus. Miks alkoholiralli siin algas? See on pikem protsess ja loomulikult on mitu tegurit. Ma ei süüdista meediat, vaid lihtsalt nendin: lai kajastus viib massidesse teadmise, et kui inimesed käivad, ju siis on põhjus olemas ja ehk peaks seal samuti ära käima.
Peab arvestama, et inimene teeb mõnda asja ka trotsist. Nii puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks pidi tähistama 24. veebruari alko-kolonniga, aga ju siis oli vajadus anda sõnum. Mul on hea meel, et elame riigis, kus sellist sõnumit võib anda, kartmata tagajärgede pärast.
Teie olete selles süüdi, sest prognoosite aktsiisimuudatusi valesti.
Nii ja naa. Valesti ei olnud prognoositud, aga olukorras, kus väga ulatuslikke otsuseid tehakse väga lühikese aja jooksul, siis ongi prognooside usalduspiirid laiad ja lõpptulemus võibki kukkuda väga erinev loodetust. Seda ei anna ette ennustada koma koha täpsusega.
Samas on päris palju sõnumeid olnud, et riik kaotas 55 miljonit või isegi rohkem eurot. Kaotas millest? Riik kaotab ainult selle võrra, mis Lätti läheb. Ja kui vaatame, kui palju on Lätil [meie arvelt] kasvu juurde tulnud, siis need on oluliselt tagasihoidlikumad miljonid.
Jah, olukord on keeruline, aga veel keerulisem on see kütuse aktsiisiga.
Alkoholiaktsiis on tarbimismaks, aga kütuseaktsiis on tööstusele sisend. Ja diislikütuse liitrihinna vahe Lätiga on meil 10, Leeduga umbes 30 senti... Oleme üsna keerulises olukorras ja otsused, sh need, mida poliitikud peavad riigi eelarvestrateegia raames tegema, on üsna keerulised. Juba mõne päeva pärast me kuuleme seda.
Kütuseaktsiisi tuleks Eestis langetada?
Ma ei oska öelda, millise otsuse poliitikud teevad. Aga kindlasti oskan öelda, et otsuseid tuleb analüüsida märksa pikemalt kui meil oli selleks aega eelmiste [2016. aasta] otsuste juures.
Võibolla veel üks asi, millest peame rääkima, on stabiilsus. Ma ei räägi, kas tulumaks on 15, 30 või 50 protsenti – need on äärmused. Aga kas tulumaks on 20 või 21 protsenti, selle küsimuse taustal hindaksid ettevõtjad pigem stabiilsust, kus tulumaksumäär on otsustatud ja selliseks see jääb. Et saaks stabiilselt planeerida oma tegevust. Muidugi, mida madalamad maksud, seda parem majandusele.
Millise emotsiooniga loete sotside süüdistusi rahandusministeeriumi ametnike ebaõigete prognooside asjus?
Seda tuleb küsida Sven Kirsipuult. Aga mina arvan, et tal on neid valus lugeda.
Prognoos anti hoiatusega, et selle usalduspiirid on väga laiad. Pole ju võimalik kokku panna infot, mille alusel öelda, et x tänava Peeter läheb Lätti, aga y tänava Milvi ei lähe.
Dmitri Jegorov Autor: Siim Lõvi /ERR
Kas 500-eurone tulumaksuvabastus on õige ja õiglane?
Maksutehniliselt on meile väga pikka aega ette heidetud, et madalapalgaliste maksukoormus Eestis on Euroopa keskmisest oluliselt kõrgem. Nii, et see adresseerib õiget probleemi, sest madalapalgalised maksidki seni protsentuaalselt rohkem maksu kui kõrgemapalgalised. Tehniliselt saab seda mitmel erineval moel lahendada.
Olete hiljem öelnud, et teile oleks 500-eurose maksuvabastuse korral meeldinud hoopis teine variant. Milline?
Üks variant on olnud arutamisel ja oli isegi Praxise analüütikute poolt analüüsitud, kui tellisime neilt valimislubaduste maksuarvutusi. See oli 24 protsenti tulumaksumäära ja 500 eurot maksuvaba tulu kõigile.
Mõistan, et 24 protsenti oleks vastuvõetamatu ilmselt Reformierakonnale ja IRL-ile, sest tegemist on maksumäära tõstmisega. Aga, see võimaldaks lubada kõigile 500 eurot maksuvaba tulu ja maksutehniliselt oleks märksa lihtsam lahendus.
Sain ma õigesti aru, et jälgite erakondade valimislubadusi ja üritate arvutada, milline oleks nende võimalik hind?
Me ei saaks muidu oma tööd teha. Valimised on märtsi esimesel pühapäeval ja maksuseaduste muutmiseks – eelnõu ja seletuskirjade koostamine, kooskõlastamine, arutelu valitsuses ja riigikogus, Riigi Teatajas avaldamine – on aega 30. juunini, kui tahame, et need jõustuksid 1. jaanuarist. Me ei saaks tõesti oma tööd teisiti teha, kui ei jälgiks tähelepanelikult, mida lubatakse ja juba ette ei mõtleks, et kui see või too läheb läbi, kuidas me seda realiseerime.
Aga 500-eurost ülespoole tulude arvestamine, kui palju seda peaks muutma?
Poliitiliselt praegu väga laetud küsimus. Seda saaks kõige paremini küsida raamatupidajatelt, kui palju see neile pärast üleminekuperioodi lisatööd põhjustab. Meie – sh maksu- ja tolliamet – teeme maksimaalselt hästi oma tööd, et pehmendada võimalikke negatiivseid tagajärgi.
Näiteks maksuamet, ennekuulmatu, võtab aasta jooksul ühendust inimestega: olge head, tehke midagi, et te järgmisel aastal ei peaks juurde maksma. Vanas süsteemis me midagi sellist ei pidanud tegema. Maksusüsteemi lihtne administreerimine on samuti väärtus omaette.
Euroopa Liidu toetusrahad kuivavad peagi kokku. Ehk peaks enne suurte taristuprojektide jaoks laenu võtma ning ehitaks näiteks Tallinnast Tartusse, Pärnusse ja Narva korralikud maanteed, mis ühendaksid paremini Eestit?
Siin on mitu aspekti. Kas toome juurde teedeehitajaid, kes selle raha eest need teed valmis ehitavad? Või peame arvestama, et ehitushinnad mujal Eestis ronivad lakke? Ei ole võimalik rahaga teed ehitada, on vaja materjale ja on vaja inimesi. Sellele tuleb kindlasti mõelda.
Näeme seda paraku maksuametis, kes on just 2016. aasta maksusüsteemi muudatuste järel öelnud: te võite meile raha juurde anda, aga Eesti IT-turul ei ole vaba ressurssi, see raha ei too meile suuremahulisi IT arendusi, infosüsteeme, sest mitte keegi ei võta seda teha.
Samas, ühte aastasse suurt summat laenuraha võttes saame endale suurema tõenäosusega inflatsiooni kui valmistehtud asju.
Aga Euroopa Liidu toetuste oluline vähenemine?
Täismahus seda asendada ei olegi vaja. EL-i raha oli mõeldud selleks, et viia meid teatud tasemele, kindlasti aga mitte selleks, et viia meid üle [EL-i] keskmise. Teist ja kolmandat Mäo liiklussõlme ei ole vaja, ühest täiesti piisab ja võibolla enda rahaga me nii suuri objekte igale poole ei ehitaks.
Selge, et EL-i ärajääv raha vajab mingil moel kompenseerimist, asendamist ja peame mõtlema, kust see raha tuleb.
Peame olema siin väga tähelepanelikud, mis on meie maksukoormus. Kunagi oli see 32-33 protsenti SKP-st, praegu on nihkumas juba 35 protsendi kanti. Kui keegi arvab, et mis see kolm protsenti ka on, siis – kui meie SKP jääb 20 miljardi euro kanti, on kolm protsenti sellest 600 miljonit. Mis tähendab, et 600 miljonit eurot tuleb iga-aastaselt rohkem maksu koguda ja seda me praegu juba teeme.
Kui jääb ära Euroopa raha, kuhu me siis nihkume? 37? 38? 39 protsenti? See on liiga suur maksukoormus... Vähemalt ei ole see maksukoormus, millega oleme harjunud. Maksukoormus üldiselt mõjutab majanduskasvu.
Riik peab enda piire tunnetama?
Me ei ela isoleeritud maailmas. Lätis-Leedus on maksukoormus 27-28, meil nihkumas 35 protsendi kanti.
See pole seotud sellega, nagu Lätis-Leedus oleksid maksud madalad, ei ole. Kui tahate ausalt tegutseda Lätis, siis vähemalt palgamaksud on seal kõrgemad, küsimus, kas nad suudavad makse sama efektiivselt kokku koguda kui meie maksuamet, kes on efektiivuselt – sõltudes indikaatorist – Euroopas kas 1. või 3. kohal.
Dmitri Jegorov Autor: Siim Lõvi /ERR
Tänavu 5. aprillil kell 22.35 tegite sotsiaalmeedias postituse: "Täna kiitis VV (Vabariigi Valitsus, toim) heaks pensionireformi. Mina ja minu maksuinimesed on RMs (rahandusministeeriumis, toim) selges opositsioonis. /---/ Reformi mõju motivatsioonile ametlikku palka saada on hävitav. Oleme 19 aastat rääkinud inimestele, et mõtle enne kui ümbrikut vastu võtad. Nüüd ütleme, et tühja sellest? Võta 500 kontole ja ülejäänud ümbrikus? Ka [kogumispensioni] II sammas on niigi ju lammutamisel. Ma olen lihtsalt sõnatu."
Te ei arvanud, et selline vastuhakk rahandusministri kodupartei joonele võiks jääda teie viimaseks tööpäevaks asekantslerina?
Olen seda küsimust saanud päris palju. Ja mul on kurb, et me esitame seda küsimust korduvalt ja korduvalt.
Mulle tundub, et me elame üpris tugevas demokraatlikus riigis. Meil on apoliitiline ametnikkond, kes teenindab ja nõustab valitsust ja ministreid, mis aga ei tähenda, et peab vait olema, kui sulle tundub, et rahvas võiks võita sellest teadmisest, mida otsustatakse ja parem informeeritus oleks kasulik.
Ma ei taha sekkuda poliitikute otsustuspädevusse, poliitikud teevad neid otsuseid, sest nemad on poliitikud, aga väga suur kasu on juba sellest tõusetunud, et inimesed mõtlevad ja tunnevad huvi: mida selle pensionireformiga nüüd otsustatakse, räägi täpsemalt.
Kasutate ametniku eetikakoodeksi sätet, et ametnik võib tööalastes küsimustes avaldada isiklikku arvamust, tehes seda vastutustundlikult, argumenteeritult?
Ja kindlasti peab kõigepealt proovima oma majas vaielda, argumenteerida, arutada. Seda me oleme teinud, nii ametnike tasemel kui ka poliitikutega.
Kuigi meie riigikogu on sageli nimetatud kummitempliks, olen absoluutselt veendunud, et pensionireform ei ole kindlasti teema, kus ilma aruteludeta lüüakse tempel peale, see teema satub kindlasti ägedate arutelude keskmesse.
Mis teil selle vastu on, kui riikliku vanaduspensioni ehk I samba puhul on tööstaažil senisest suurem ja töötasul väiksem roll?
Üldse ei ole selle vastu, kui on suurem roll. Meil ongi vaja suuremat solidaarsust, sest kusagilt ei ole tulemas lisanduvaid töökäsi, aga ainult tööl käijad maksavad meile kõigile pensioni. Pensionireformi on tõesti vaja, sest kui riskidega ei tegeleta, siis need aina süvenevad. Aga, ma ei leia, et viskumine teise äärmusesse on kasulik. Äärmuseks pean ma ainult staaži arvestamist.
Maksupoliitika eest vastutajana vastutan ma selle eest, et inimestel ei oleks täiendavat motivatsiooni ümbrikupalka saada. Ümbrikupalga motivatsioon sõltub väga palju müütidest ja emotsioonidest sageli rohkem kui faktidest.
Teie oponendid ütlevad vastu, et 18- või 28-aastane inimene ei mõtle pensionisammastele, tema mõtleb sellele, kui palju raha kätte saab, ükskõik kuidas.
Kindlasti on neidki, kes ei mõtle pensionile ka üks aasta enne pensioniiga. Aga on kindlasti neidki, kes mõtlevad oma tulevikule enne, kui nad tööjõuturule sisenevad.
Oluline on, millise signaali me inimesele saadame. Kas te arvate, et inimesed ostavad endale kodu, sest meil on maksusoodustus kodulaenu intressidele või lähevad tasulisse ülikooli, sest saavad maksusoodustust või muretsevad lapsi, kuna meil on täiendav maksuvaba tulu laste pealt? Inimesed teevad otsuseid hoopis teistel põhjustel, aga ometi on need soodustused olemas, sest saadavad teatud signaali, mida riik väärtustab.
Mullu detsembris tegite postituse "Ma kordan: "Teie pensioni rünnatakse!"". Kas see oli pärast IRL-i esimehe Helir-Valdor Seederi üleskutset kaotada kohustuslik II pensionisammas, peatada sinna riigipoolsed sissemaksed ja muuta see vabatahtlikuks?
Arvan, ja ma ei ole üksik selles arvamises, sest seda on kinnitanud ka mõned minu analüütikutest kolleegid, et juhul kui pensionisammas ei ole selline nagu täna, võime kogu arutatud pensionireformi korstnasse kirjutada. Selle reformi nurgakiviks on olemasolev II pensionisammas.
Keskerakonna Raimond Kaljulaid kirjutas nüüd, et Dmitri Jegorovi kriitika pensionireformi vastu on maailmavaateline. Milline on teie maailmavaade?
Minu maailmavaade ütleb, et ümbrikupalk sööb kõigi inimeste pensione, sh praeguste pensionäride sissetulekuid. Oma ametikohal pean mõtlema, kuidas meie otsused mõjutavad ümbrikupalga ulatust. Olen mures, et see võib olla negatiivne. Võin ka eksida, võibolla tõesti kõik meie 18-aastased ütlevad kohe tööandjale, ei nad ei taha ümbrikupalka. Eesti inimesed on üldiselt väga hästi informeeritud, millest nad ilma jäävad, kui ümbrikupalgaga nõustuvad.
Aga mõned ometi nõustuvad?
80 protsenti inimestest seavad esikohale ravi- ja pensionikindlustuse puudumise kui ümbrikupalga tagajärje. Meil on ümbrikupalgaga märksa parem kui Lätis ja Leedus, kuid muidugi mitte samal tasemel Põhjala riikidega. MTA-ga oleme ligi 20 aastat tööd teinud, et veenda Eesti inimesi mitte nõustuma ümbrikupalgaga...
Miks nad nõustuvad?
Näiteks kui vanasti oli levinud nn "täissumma ümbrikus", siis nüüd makstakse – seal, kus seda juhtub – ametlikult miinimumpalka või natuke rohkem, et maksuamet rahule jätaks ja ülejäänud on ümbrikus. Mõni inimene tunneb, et nii on tal võimalik suuremat palka saada, aga see on müüt, sest võidab hoopis tööandja.
Raimond Kaljulaid ei välista, et teil võiks olla huvi minna poliitikasse ja meenutab, et olite 2005-2015 Reformierakonna liige. Mida talle vastate?
Vastan väga otseselt – ma ei lähe poliitikasse. Järgmise aasta märtsikuus lähen ma valimistele valijana.
Ma olen poliitikat üsna lähedalt näinud, sest pean poliitikutega suhtlema. Ja ma arvan, et minust on suurem kasu siin, kus ma olen.
"Kõike võib teha. Alati. Heameelega kuulaks aga Eestis debatte, mida on vaja teha, mitte mida võib teha. Kas Tallinnas võib loobuda tasuta (teiste poolt kinni makstud) ühistranspordist ja sulgeda Tallinna TV? On seda vaja teha? Nii ühte kui teist? Ei kumbagi?" Need on teie sõnad. Aga teie vastus?
Ma ei tea, kas see on küsimus, mis ilmtingimata nõuab vastust. Laenasin selle ütluse ühelt kolleegilt, IT-inimeselt, kes küsimuse "Kas infotehnoloogiliselt saab nii teha?" peale vastabki, et infotehnoloogiliselt saab kõike, aga kas kõike on vaja...
Kas me oleme otsustanud ja välja valinud probleemid, mida lahendada ning alles siis otsime, milline on kõige parem lahendus, või oleme otsustanud kõlavate ideedena mingi lahenduse kasuks ja alles siis hakkame otsima, millist probleemi see lahendus lahendaks. Selles on küsimus.
See ongi nii, nagu olete tsiteerinud Vene näitlejat ja satiirikut Mihhail Žvanetskit: "Ärge võidelge hallitusega, võidelge niiskusega!"
Põhimõtteliselt jah. Kui ütleme, et maksusüsteemis on vaja midagi muuta ja minult küsitakse, kas meil on vaja kinnisvaramaksu, siis ma ei oska sellele küsimusele vastata. Küsige, millist probleemi me tahame lahendada, siis oskan öelda, kas seda lahendab kinnisvaramaks või äkki miski muu.
Teile öeldakse lihtsalt: meil on vaja tõsta mõne valdkonna töötajate palka.
Meile on ette heidetud, et Eestis on varamaksude osakaal liiga väike ja tõepoolest, EL-is oleme sellega 28 liikmesriigi seas viimasel kohal. Varamaksude puudumine ei ole probleem, see muutub probleemiks, kui ütleme, et tahame teisi makse langetada, aga varamaksu ei puutu. Järelikult peame kusagilt mujalt võtma.
Te küsite, miks neid aktsiise on tõstetud? Aga varamakse me ju ei puutu! Mida siis veel? Üldine käibemaks? On erakondi, kellele see on punaseks jooneks. Teised erakonnad ütlevad, et tulumaksu ei tohi puutuda...
Dmitri Jegorov Autor: Siim Lõvi /ERR
Kui hea on Eestis olla ettevõtja?
Sellele küsimusele peavad vastuse andma ettevõtjad ise. Minu arvates oleme kohati üle pingutanud sisendite maksustamisega, kasvõi kütuseaktsiisiga. Meil on energiamahukaid ettevõtteid, kes on teinud otsuse siia tulla ja kes võibolla juba kahetsevad seda või hakkavad kahetsema. Kindlasti teevad sageli muutuvad maksupoliitilised otsused ettevõtjatele majanduskeskkonna vähem ette ennustatavaks, mis on investeeringutele üsna negatiivne. Need üksikud asjad on tõesti probleemsed. Laias laastus arvan, et olukord ei ole nii hull kui saame ajakirjandusest lugeda.
Mida arvata Eesti e-residentide pangakontode sulgemisest ja uute mitte avamisest?
Pankadel on õigus valida oma kliente. Nad ei ole riigistruktuur, kellele võiks seadusega ette kirjutada, kes on nende klient ja kes ei ole. Üldiselt olen ettevaatlik suhtumise osas, et kord on kõik teretulnud ja mõnda aega hiljem paneme kõik [kontod] kinni. Aga mul on hea meel ja olen tänulik pankadele, et nad astusid iseseisvalt dialoogi ning teevad konkreetseid ettepanekuid, mida peaks e-residentide kontode puhul ära korraldama...
See on suhteliselt detailne kontroll nende majandustegevuse üle.
Aga rahapesu on ka suhteliselt oluline teema. Oleme viimasel ajal näinud paljusid rahapesu skandaale, mis ei ole ainult Eesti teema, vaid globaalselt ülioluline teema. Nii et, jah, piltlikult öeldes pead panga ees end lahti riietama, aluspesuni välja. Pank ju riskib oma tegevusega.
Kuidas see mõjutab Eesti e-residentsuse programmi?
Elame-näeme. Arvan, et hirmud ja probleemid saavad maha võetud, sest pangad on positiivselt meelestatud ja teevad konkreetseid ettepanekuid koostöö arendamiseks, et e-residendid saaksid jätkata.
Kas te pole mõelnud enda konsultatsioonifirma asutamisele?
Olen päris palju erinevaid asju mõelnud, aga seni on minu töö rahandusministeeriumi asekantsler ja üritan olla kasulik siin.
Teil oleks esimene maailmamastaabiga klient olemas. 6. jaanuaril kirjutasite Facebookis oma unenäost: "Kohtusin Putiniga. Arutasime maksureformi Venemaal. Paluti seni saladuses hoida." Millist nõu te president Putinile andsite?
Saate ju aru – see oli nali. Viimasel ajal pole ma Venemaa maksu-uuendustega isegi kursis püsinud.
Kahjuks pole Eestil nendega topeltmaksustamise vältimise lepingut, mis on aastaid olnud "riiulis". Seda lepingut oleks vaja, sest majandussuhted on meil täiesti olemas.