Kaitsepolitsei aastaraamatu ülesanne on ilmselt osutada riiki ja ühiskonda varitsevatele julgeolekuriskidele, millega kodanikuühiskond peaks arvestama. Võib eeldada, et kapo aastaraamatus avaldatud faktid on kontrollid, kuna avaldamisele on ilmselt eelnenud põhjalik uurimistöö. Olulise tähendusega on aga ka aastaraamatu teksti loogiline ülesehitus ning selles mõttes ei tohiks kapo aastaraamatus avaldatu üllatada kodanikku, kes aktiivselt uudiseid jälgib. Seda vähemalt naaberriike ohustava Vene Föderatsiooni poliitikat puudutavalt.

Üheks tõsisematest väljakutsetest nimetab kapo meie ühiskonna lõhestamisele suunatud Venemaa poliitikat. Kahtlemata on tegemist osaga hübriidsõjast, mida Putini Venemaa alustas naaberriikide ja läänemaailma vastu taastamaks oma suurriigi positsiooni. Siinkohal tasub meeles pidada, et Vene kindralstaabi ülema armeekindral Valeri Gerassimovi järgi saavutatakse sõja eesmärgid hübriidsõjas mittesõjaliste ja sõjaliste meetmete kombineeritud kasutamisel. Seejuures mittesõjaliste meetmete kasutamine domineerib. Mittesõjaliste meetmete alla käivad muu hulgas tegevused meedia väljal (infosõda), sihtriigi sisepoliitikas, majanduses ja kultuuris.

Võib tunduda, et mida ohtlikku on selles, et osa meie ühiskonnast tähistab 9. maid. Esmapilgul paistab, et ei olegi midagi ohtlikku, pealegi meil on vaba maa ning igaühel on õigus tähistada oma pühasid. Kuid teisest küljest omistab Venemaa sellele kuupäevale olulise tähenduse, mis teeb sellest märgilise päeva. Täpsemalt käsitleb Kreml II maailmasõja ajalugu võitja seisukohast. Nii muutuvad kõik kommunistliku režiimi ja Nõukogude Liidu kuriteod ebaoluliseks ning ainukeseks ja kõikehõlmavaks saab Nõukogude Liidu võit natsismi üle.

Praeguse Venemaa retoorika põhineb ideologiseeritud pseudoteaduslikul ajalookäsitlusel, mida Venemaa kultiveerib ja edastab selle põhiteesid erinevate infokanalite kaudu. Selliste teeside põhjal üritatakse kujundada [sihtriigi] kodanike maailmavaadet, mis lõppkokkuvõttes peaks toetama Venemaa püüet saada taas impeeriumiks. Sellisel moel muutub ideoloogia süsteemne kultiveerimine ja edastamine ohtlikuks ja lõhestavaks. Sellepärast nimetatakse seda „pehmeks jõuks“.

Eestivene noori ei valitud Vene mõjutustegevuse sihtmärgiks juhuslikult. Ühest küljest on nad ühiskonna kõige nõrgemad lülid, sest alluvad mõjutustele kergemini ning neil pole veel välja kujunenud kindlat maailmavaadet. Teisest küljest on nad kõige kiiremini arenev ühiskonna osa, meie ühiskonna ja riigi tulevik. Sellepärast üritatakse neile Venemaa poolt kultiveerida väärtusi, mis ei lange kokku meie riigi ja ühiskonna väärtustega.

Kuid samas noor on vaid subjekt, millele suunatakse mõjutustegevused. Mis on need kanalid või meediumid, mis osutavad mõju noorte maailmavaate kujunemisele?

Kuigi on viimasel ajal järjest kasvanud interneti mõju, mängivad tähtsamat rolli noorinimese kasvatuses tema vanemad ja kool. Seetõttu on lahendus justkui meie kodanikuühiskonna kätes. Probleemi muudab keerulisemaks aga tõsiasi, et Vene mõjutustegevus ei piirdu ainult noorte mõjutamisega, vaid see on kompleksne tegevus, mis hõlmab üheaegselt mitukümmend erinevat valdkonda ning mõjutustegevuse alla satuvad ühtlasi nii noorte vanemad kui ka õpetajad.

Praeguseks on teda, et eestivene koolide personal, kultuuritöötajad ja ajakirjanikud on kaasatud samuti Vene mõjutustegevusse erinevate koolitusprojektide kaudu, mida kureerivad Vene ametiasutused. See paistab olevat justkui nõiaring.

Mida teha kujunenud olukorra parandamiseks?

Esiteks, ei ole veel siiski teada, kui palju eestivene noori Venemaa mõjutustegevusega on kaasa läinud või riskigruppi kuulub. Teiseks võib kogu probleemi paigutada ka integratsiooni valdkonda, sest sellest sõltub meie ühiskonna edukas lõimumine ja sellest lähtuvalt ka julgeolek.

Samas võib tõdeda, et juba aastakümneid kestnud integratsioonipüüdlused ei ole andnud soovitud tulemusi. Seda osutab ainuüksi fakt, et meil eksisteerivad jätkuvalt kaks paralleelset ühiskonda – eesti ja vene –, mille ühine katus on Eesti riik ja seadused. Segregeeriv ja dualistlik ühiskonnastruktuur Eestis on kasulik mitmele poliitilisele jõule, kelle huvides on sellise ühiskonnamudeli säilimine poliitilise kasu saamiseks.

Nii vastandamine ühiskonnas kui ka pidev jutt integratsioonist on andnud piisavalt poolthääli mitmele Eesti erakonnale.

Eraldi väärib mainimist vene kool Eestis. Kahtlemata on Eestis mitmeid häid vene koole, leidub tõsiselt pädevaid õpetajaid ja andekaid õpilasi. Probleem on pigem süsteemis endas. Me oleme ise loonud lõhestunud ühiskonna, sest segregeeriv kool taastoodab segregeerivat ühiskonda. Pole kellelgi saladus, et vene kool Eestis oma professionaalse kompetentsuse poolest kriisis, sest uusi õpetajaid vene koolidele praktiliselt ei ole ning vanad, valdavalt pensioniealised õpetajad enam ei ole võimelised kasvatama 21. sajandi noori. Seetõttu satuvad vene kool ja vene noored Eestis Vene mõjutustegevuse riskigruppi.

Seega – kellele peaks üldse olema kasulik säilitada segregeerivat haridussüsteemi? Paraku on selle toetad teiste hulgas ka mitmed võimukad poliitikud valitsevast enamusparteist.

Kuna meie ühiskonna vastu suunatud mõjutustegevus on kompleksne ja tsentraalselt juhitav ning leiab kohalikke toetajaid, võib seda pidada tõsiseks väljakutseks. Vastukaaluks sellele võib olla mitte ainult meie riigi sotsiaalmajanduslik edukus ja näiline, raha nõudev integratsioon, vaid sisuline ja süsteemne kodanikuühiskonna areng.

Siin võib rääkida ka riigi ja kodanikuühiskonna kollektiivsest teadvusest ehk kollektiivsest vaimust, mis ühendaks meie ühiskonnaliikmeid demokraatlike väärtuste kaitseks. Meie ühiseid väärtusi kaitsvaid ning iseseisvalt ja kriitiliselt mõtlevaid kodanikke võib kasvatada kodanikest pere ja ühiskondlikud instituudid – kool, kaitsevägi ja vabatahtlik kolmas sektor. Kuid kõige selle jaoks oleks vaja lahendada põhiprobleem: käivitada vastavad reformid lõpetamaks ühiskonna segregeerimine (lõhestamine) hariduse kaudu ja keele põhjal.

Alles seejärel võib kasvatada ühiseid väärtusi omavaid ja iseseisvalt mõtlevaid Eesti Vabariigi kodanike. •