Igor Taro: tahaksin kohaliku tasandi poliitikaga jätkata
Läinud reedel Isamaa ja Res Publica liidust lahkunud Igor Taro ütleb, et edasisi poliitikaplaane teha on tal niisama raske, kui paljudel Eesti inimestel. Poliitikast alaliselt kaduda ta ei plaani. Spekulatsioonidega uuest erakonnast ta siiski kaasa minna ei taha.
Igor Taro, miks te 2015. aastal Isamaa ja Res Publica liiduga ühinesite?
Mulle tundus valimiste järel, et poliitikas osalemiseks oleks hea ka erakonna protsessides osaline olla. Ja siis oli tulemas suurkogu, kus tundus võimalus erakonna jaoks mingisugune restart teha ja ma tahtsin olla selles osaline.
Läbi oma lühikese erakondliku karjääri olete olnud Margus Tsahkna toetaja. Umbes aasta tagasi jäi Tsahkna erakonna juhtimise juurest kõrvale ja läinud suvel lahkus ta ka erakonnast. Olete ka ise aasta jooksul erakonna struktuuride ja tegemiste juurest eemal olnud. Kas Tsahkna ja teie lahkumine on kuidagi seotud?
Kui juba ajalises mõttes vaadata, siis need sellisel moel kindlasti seotud ei ole. Eks Margus Tsahknat toetas ju omal ajal esimehe valimistel väga suur hulk inimesi ja nii on see ka läbi aja olnud. Mina olen erakonna asjadest olnud eemal pärast eelmist suurkogu. Keegi ei tee selle järgi otsuseid, kuidas aasta tagune hääletamine mingi personaalia küsimuses on läinud.
Miks te siis nüüd, kolm aastat pärast liitumist, erakonnast lahkute?
Ma tõesti olen aasta otsa nendest erakondlikest asjadest eemal olnud ja tundus lihtsalt, et on mõistlikum oma energiat panustada teises võtmes.
Kui te IRL-ga liitusite, siis ütlesite te, et „tahan aidata seda maailmavaadet esindavat poliitilist jõudu ajutisest madalseisust välja tuua. Meie valijad pole kuhugi kadunud, aga nad vajavad kindlust ja julgustust, et IRL esindab kaasaegset ja avatud rahvuslikku maailmavaadet tugevalt ka tulevikus.“ Kuhu see kindlus ja julgustus siis jäänud on?
No aga asjad on muutunud kolme aastaga. Mõtted võivad olla samad aga keskkond ja enda tegevused natuke arenevad. Ei ole mõistlik mingisuguseid kolme või viie aasta taguseid mõtteid tänasesse keskkonda üle kanda. Ma võin öelda seda, mis ei puuduta otseselt ainult IRL-i. Eestis on suur hulk inimesi, kes tunnevad, et keegi nende asja ei aja. Aga küsimus on selles, kas nende asja peab ainult erakondlikult ajama.
2015. aasta valimistel sai IRL 14 protsenti häältest ja edestas paremtiival nii EKRE-t kui Vabaerakonda. Nüüd on IRL ja EKRE reitingutabelites kohad vahetanud. Mida teeb EKRE paremini, ehk miks rahvas neid rohkem armastab, kui IRL-i?
Miks me peame üldse IRL-i ja EKRE-t võrdlema? Igal erakonnal on mingisugune oma nišš, oma suunitlus, oma teatud valijaskond. Kõige suurem küsimus on see, kes suudab oma inimesi rohkem kõnetada ja kes suudab kõnetada ka neid inimesi, kelle jaoks ei ole oluline maailmavaade vaid see, et tehakse lihtsalt Eesti tulevikku suunatud mõistlike otsuseid.
Aga konkreetsemalt, miks ei ole IRL-i madalseis jäänud ajutiseks vaid pigem süvenenud?
Seda peab küsima nende inimeste käest, kes sellest meeskonnas on kättpidi sees olnud.
Kas IRL-i nime muutmine Isamaaks aitab erakonda kuhugi edasi?
Kindlasti ei ole ükski nimemuutus kellegi jaoks võluvits. Kui Rahvaliit nimetati ümber EKRE-ks, ei juhtunud see mitte ainult nimemuutuse tõttu vaid võeti teatud väärtused omaks ja sealt tuli nii-öelda tuhast tõusmine.
Uued riigikogu valimised on ees. Kõik erakonnad otsivad uusi nimesid. Kas teie soovite uuesti kandideerida?
Poliitikas on alati niimoodi, et midagi välistada ei tasu. Mina ei ole öelnud seda, et tahaks poliitikast alaliselt lahkuda. Ma sooviks teatud teemadega edasi tegeleda, mis puudutavad kohalikku tasandit, regionaalarengut, pereväärtusi või riigikaitset – mingit asja, millega ma olen ühiskondlikul tasandil niikuinii seotud. Selles mõttes mul on hetkel raske öelda, mis saab kümne kuu pärast. Samas ma võin kindlalt öelda, et mina ei ole teistes parlamendifraktsioonides midagi mangumas käinud ja keegi ei ole mind kauplemas käinud.
Aga missugune teie sümpaatia on, kas vaatate rohkem EKRE, Vabaerakonna või hoopis Reformierakonna poole?
Ma arvan, et ma olen pigem sellise väga keerulise valiku ees, nii nagu keskmine kodanik, kes ütleb, et tal on väga keeruline valida. Kui vaadata riigikogu valimisi, siis mind ei huvita lihtsalt mingi koht riigikogus vaid mind huvitab see, mida saaksin ma tegema minna. Kui saab olema kunagi selline meeskond, kelle tegevuskava kõnetab inimesi, kes ütlevad, et nemad on natukene poliitikas kaotsi läinu, siis peab selle peale tõsiselt mõtlema. Aga hetkel ei ole seda silmapiiril olnud, see on pigem probleem.
Valimiseelsed võbelused on toonud jutte uutest erakondadest. On lahtine, mida teeb Talvik, mida teevad Tsahkna ja Mihkelson. Kui palju on jutud uuest erakonnast teie kõrvu jõudnud ja kas teid kuhugi juba kutsutakse ka?
Mul on raske mingeid spekulatsioone kommenteerida. Mulle meeldis, kui ERR-i uudistetoimetuse juhataja Urmet Kook pani üles toreda reitingutabeli 2014 aasta valimiseelsest ajast ning valimistulemustest ja seal reitingutabelites ei olnud mingeid asju üldse silmapiiril olemas. Hetkel midagi kindlalt väita ongi väga keeruline. Valimisnimekirjad kinnitatakse alles Jaanuaris ja sinna on päris kaua aega.
Oma märtsikuises arvamusloos kirjutasite, et „täiesti vastuvõetamatu on see, millise järjekindlusega kotitakse maarahvast universaalsete teenuste koomaletõmbamisega.” Missugune erakond praegu kõige rohkem maakohtade eest hoolitseb?
Tihtipeale pole ka erakonnad olnud need algatajad, et mingit asja kokku tõmmata või alles jätta, vaid need mõtted on tulnud kuidagi ametkondade seest. Ja kui plaanid on kohanud järsku kohalikku vastureaktsiooni, siis olenevalt reaktsiooni tugevusest on mindud seda tulekahju kustutama. Ma ütleks, et see probleem on läbivalt olnud sama. Puudub strateegiline plaan või arusaam. Siin ei ole mõtet ka takka kiita sellele, kes opositsioonist ütleb, et niimoodi ei saa teha või ka sellele, kes tuleb olukorda viimases hädas päästma. Mul on keeruline öelda, kes siin siis parem või kehvem tegija on. Kõikide erakondade vastutusalades on need teemad olnud ja kõik on tegutsenud sama mustri järgi, et kusagil mõni „tubli” ametnik tuleb jabura kärpega välja ja siis minister läheb seda päästma. Miks see on niimoodi, et ei ole ka asutuste sees selgeks tehtud, mis asjad võiksid piirkondadesse jääda ja missugused ei pea jääma?
Aga kas need, ilma erakondliku eelistuseta inimesed, keda te mainisite, ongi siis ära unustatud maainimesed?
Ma arvan, et seal ei ole ainult äraunustatud maainimesed. Ühiskonnas üldiselt on 30-40 protsenti inimesi, kes heal juhul läheb valimistele, halval juhul ei lähe üldse valimistele, sest nad ütlevad, et kedagi ei ole valida. Tegelikult oleks väga normaalne, kus iga inimene saaks öelda, et voh, lähen ja teen selle valiku, sest ma tahan seda teha.
Aga mis need sõnumid siis on, mida praegu ei kosta, mille järele vajadus oleks? Tundub ju, et kõik tiivad on poliitikas kaetud.
Üks asjalik sõnum ongi see, et tehke selgeks, mis tasemel meil regioonides mingid asjad säilivad. Ja kui keegi tahab mingit optimeerimisülesannet teha, siis mõtleme sedasi, nagu erasektor on toimetanud. Näiteks Telia tahtis Põlvas oma esindust sulgeda, siis tuli ühiskonnalt tugev sõnum ja leiti teistsugune lahendus. Kaubamärk ja lett on nüüd olemas ja ei kao ära. Samamoodi vaatame seda ühistranspordi värki. Kas me peame jätkama süsteemi, kus ühe reisija üks sõit maksab kohati nagu väga suur taksoarve linnas. Eelmine nädal oli ühistranspordi seminar ja meile pandi tabel ette, kus teatud liinidel veetakse inimesi kahekümne või neljakümne euroga kord. Kas on mõistlik seda süsteemi niimoodi jätkata? See kandubki üle kõikidele teistele teenustele, et me veame praegu 17-kohalisi busse oma riigi erinevates valdkondades, sest mingid reeglid ei luba saata sinna taksot või neljakohalist autot. Vat niimoodi peaks ümber mõtlema. Aga seda mõttetööd ei ole tehtud ja need tulekahjude kustutamised on tulnud nii, et ma hirmu ja õudusega mõtlen, mis meil see järgmine hakkab olema.
Toimetaja: Aleksander Krjukov