Kuhu plaanite tehase rajada või millised on potentsiaalsed alternatiivid? Milliseid veekogusid kaalute või välja olete valinud?

Meie demotehas on oma mahult nii väike, et suudame töötada ka  põhjavee baasilt ja veekogu lähedus ei ole vajalik. Tänane esimene valik on Imavere ja asukohaks meie enda pelletitehas. Meil on seal olemas maa ja suur osa vajaminevast infrastruktuurist: saame olemasolevat tehnoloogiat kasutada puidu eeltöötluseks, kohapeal olevast koostootmisjaamast saame elektrit ja auru, samuti on kohapeal olemas kvalifitseeritud tööjõud.

Tegemist on ikkagi demotehasega, mille eesmärgiks on katsetada uut tehnoloogiat ja valideerida (tagada - toim.), et see töötaks. Tööstusliku lahenduse ehitamise ja projekteerimiseni läheb veel mitu aastat aega.

Millises ajaperspektiivis tegutsete ehk millal võite jõuda rajamiseni ja millal loodate tehase avada?

Demotehase esimese etapi peaks saama valmis järgmise aasta lõpus, siis saame valideerida esimese etapi ehk suhkrute ja ligniini fraktsioneerimise. Samal ajal tegeleme ise ja tegelevad ka meie partnered uute toodete ja väärtusahelate loomise ja katsetamisega.

Kui fraktsioneerimine töötab, siis saame edasi minna uute toodete ja tehnoloogiate reaalses elus katsetamisega. Ma arvan, et demotehase baasil võiks jõuda lõpplahendusteni 2023. aasta lõpuks ja siis saaks hakata rajama ka tööstuslikus skaalas tehast. Kuhu see tuleb, on täna veel väga vara öelda.

Milline on investeeringu suurus ja planeeritavad eksporditurud?

Demotehase investeering on suurusjärgus 30-40 miljonit eurot. Tehase maht on siiski katsetuslik, vajalik aastane puidukogus on suurusjärgus 25 000 kuupmeetrit, see on alla viie protsendi meil täna Imavere pelletiehases kasutatavast toormest.

Milliseid tingimusi oleks selle tehase rajamiseks vaja ja milliseid lube see ettevõtmine vajab?

Demotehas on oma mahult nii väike, et vajalik on ehitusluba. Tööstusliku tehase rajamiseks on kindlasti vajalik läbi viia ka vastavad keskkonnauuringud ja keskkonnamõjude hindamised. Aga selle protsessi alustamiseni on veel mitu aastat aega.

Kui läheb hästi, siis selle tehase tooteid ei ekspordiks veel kuskile, vaid väärindaks neid kohapeal edasi. Lõpptoodete põhilisteks turgudeks on keemia- ja farmaatsiatööstused Europas ja rahvusvaheliselt.

Mille poolest on teie kasutatav tehnoloogia keskkonnasõbralikum kui tselluloositehase rajajate tehnoloogia?

Meie tehnoloogial ei ole sisuliselt muud seost tselluloositootmise tehnoloogiaga kui see, et kasutame puitu. Kuna kasutame puidu töötlemisel teistsugust tehnoloogiat, siis kasutame vett oluliselt vähem ja kemikaale minimaalselt. Oleme ka oma mahult demotehases üle saja korra väiksemad kui plaanitav tselluloositehas ja ka tööstuslikus skaalas ikkagi üle kümne korra väiksemad. Sellises mahus suudavad standardsed puhastusseadmed tagada nõutud veepuhtuse.

Milliseid keemilisi ühendeid vette hakkab eralduma?

Me ei näe, et meil tekiks eriliste veereostust, mida tavalised veepuhastusseadmed ei suudaks puhastada.

Kas teie huvid oleksid ohus, kui RMK Est-Foriga kavatsuste kokkuleppe sõlmiks? Ohustaks see ka Graanul Investi huve?

Kõik sõltub kokkuleppest. Meie huvi oleks see, et turul saaksid kõik osapooled konkureerida RMK ressursile ja tingimused oleksid läbinähtavad  ja arvestaksid kõikide turuosaliste huvidega. RMK-l on siiani kehtinud viieaastaste kestvuslepingute süsteem ja see on väga hästi toiminud. Minu meelest võiks ka nii jätkata, sest ühe turuosalise erisoovide tõttu ei ole mõistlik ümber korraldada kogu turgu. Kui argument on selles, et pikka lepingut on vaja projekti finantseerimiseks, siis äkki on projekti konkurentsivõimelisuses probleem?

Millist alternatiivi näete Est-Fori tselluloositehasele?

Me ei ole kunagi olnud tselluloositehase vastu. Oleme esitanud kolm argumenti, mis meie meelest on problemaatilised.

Esiteks, tehas on väga suure keskkonnamõjuga ja pakutav asukoht Emajõe ääres (mis on ikkagi väike jõgi) tundub olevat keeruline keskkonnamõjude vaatenurgast.

Teiseks, oleme selle vastu, et ühele turuosalisele tekitatakse turul erikohtlemine - olgu selleks siis erilised tingimused puidu ostmisel RMK-s või mistahes muud riigi käest küsitud soodustused.

Kolmandaks, on raske näha riiklikku ja rahvusvahelist strateegilist huvi ühe traditsioonilise tööstuse rajamiseks Eestisse. Mis on põhjuseks, miks riik peab otsustuskorras ja „strateegilistel“ eesmärkidel sekkuma turumajandusse?

See on ka kogu meie seisukoht selles küsimuses. Kui investorid tahavad turul teistega võrdsetes tingimustes investeerida, siis see on igal juhul mõistlik ja meie oleme selleks konkurentsiks täiesti valmis. Oleme teemal meedias sõna võtnud ainult ühel põhjusel - kulisside taga on toimumas tegevus, millest on ettevõtjana väga raske aru saada.

Ma arvan, et maailmas on väga palju alternatiive puidu väärindamiseks. Näiteks Toftani saeveski okaspuu paberipuu väärindamiseks ja saematerjali tootmiseks. Minu meelest ei ole selle teemaga täna nii kiiret, et sellega peaks tegelema riikliku strateegiana. Eesti metsatööstus on jätkusuutlik ja efektiivne nii tselluloositehasega kui ka ilma selleta. Pigem ma näen täna väga suurt võimalust  uutel tehnoloogiatel, mis on puhtamad, efektiivsemad ja suudavad luua ka suuremat lisaväärtust. Nendega on lihtsalt vaja rohkem riskida ja tööd teha. Võib-olla läheb ka rohkem aega, aga kiiret ju tegelikult ei ole. Meil ei ole metsanduses täna niisugust probleemi, mida tuleks kiiresti ja otsustuskorras lahendada. Las turumajandus teeb oma tööd.

Raul Kirjanen vastas ERR.ee küsimustele kirjalikult.