"Välisilm" uuris, kuidas Armeenia sündmused Venemaad mõjutasid
Armeenia uus peaminister Nikol Pašinjan kohtus esmaspäeval Sotšis Euraasia Majandusliidu tippkohtumisel Venemaa presidendi Vladimir Putiniga ning kinnitas, et Jerevani suhted Moskvaga on ja jäävad lähedaseks.
Armeenias toimunut jälgiti Kremlist kindlasti üllatusega, sest üllatunud olid sellest kõik, ka armeenlased ise, ja "Välisilm" palus ERR-i korrespondendil Moskvas Anton Aleksejevil uurida, kuidas Armeenia sündmused Venemaad mõjutanud on.
Kui vaadata Moskvast Armeenia sündmustele, siis tekib kohe küsimus - miks Venemaa ei sekkunud toimunusse sama moodi, nagu tal on olnud kombeks seda teha postsovetlikus ruumis, näiteks Ukrainas?
Poliitilise analüüsi keskuse juhtivekspert Mihhail Zahharov väitis, et Ukraina puhul olevat olnud küsimus selles, et Kiievi uued võimud tahtsid lahti saada Krimmis paiknevast Vene mereväest ehk loobuda ekspresident Viktor Janukovitši ajal sõlmitud Harkivi lepetest.
"Muidugi Venemaale see ei meeldinud. Vaevalt aga Armeenia julgeb Vene baasid oma territooriumilt välja ajada, ka sellepärast, et nad garanteerivad Armeenia enda julgeolekut," lausus Zahharov.
On aga veel isiklikumatki laadi põhjus, miks Kreml Jerevani sündmustele nii passiivselt reageeris. Paistab, et Serž Sargsjan pettis mitte ainult oma rahvast, vaid ka Moskvat, lubades kolm aastat tagasi ka Kremlile, et lahkub võimult.
"Venemaa arvestas sellega, et Armeenias toimus põhiseaduse reform ja volitused lähevad presidendilt peaministrile ja arvestas, et peaministriks saan Karen Karapetjan. See on inimene, kes oli väga tihedalt seotud Venemaaga, ta oli Gazpromi tippjuht. Venemaa teda tundis, ta oli arusaadav ja ennustatav, vastuvõetav - võib igasuguseid sõnu leida. Ja järsku president Sargsjan ütleb - mina ise tahan olla peaminister! Ja kui siis rahvas läks tänavale, siis Venemaal suhtuti sellesse väga rahulikult: et rahvas näitab Sargsjanile koha kätte ja karistab, sest ei olnud vaja nii käituda," selgitas Poliitiliste tehnoloogiate keskuse asepresident Aleksei Makarkin.
Moskva põhilisi huve võimuvahetus Armeenias ohtu ei seadnud.
"Mulle tundub, et Venemaa jaoks ei ole suurt vahet, kas töötada Sargsjani või Pašinjaniga. Probleem Venemaa jaoks oli meetmes, millega Pašinjan võimule tuli, aga mitte uue peaministri kandidatuuris. Armeenia ei seisa ju geopoliitilise valiku ees, ta niikuinii töötab Venemaaga ka edaspidi," rõhutas Poliitilise konjunktuuri keskuse asepresident Oleg Ignatov.
Nikol Pašinjan on omalt poolt ka igati üles näidanud heasoovlikkust Moskva suhtes.
"Pašinjan omalt poolt hakkas ka demonstreerima, et vaadake, kui ma olin üks parlamendisaadikutest, ma olin Armeenia Euraasia liitu astumise vastu, aga nüüd, kui ma olen peaminister, nüüd ma olen selle poolt. Las Armeenia jääb Euraasia Liidu koosseisu. Vene vägede kohalolekut keegi kahtluse alla ei pane. Ja Venemaa siis lahtub sellest, et võib-olla tema jaoks ei ole see kõige parem variant, aga see on nüüd reaalsus, millega tuled arvestada ja töötada," selgitas Makarkin.
"Venemaale on kasulik igavene konflikt ja tasakaalu otsimine Mägi-Karabahhis, sest see lubab ka Aserbaidžaani vaos hoida, kes vastasel juhul hakkab mitmeid naftaprojekte realiseerima ja kes on Venemaa loomulik konkurent," sõnas Zahharov.
Armeenia sündmused peaksid olema mõtlemapanevaks õppetunniks mitte ainult tänastele Vene võimudele, vaid ka opositsioonile.
"Venemaa on Armeeniast palju keerukam. Alustame sellest, et Armeenia on väga väike. Pool rahvastikku võib Jerevani tulla. Venemaal on selles mõttes olukord hoopis teine, seda on palju keerulisem teha. Ma ei tahaks, et võimuküsimus otsustatakse tänaval, ma tahaks, et seda tehakse seaduslikul viisil, valimistel," rääkis Jabloko partei Moskva piirkonna esimees Sergei Mitrohhin.
On ka radikaalsemaid arvamusi.
"Ma arvan, et lähiajal, lähikuudel, võib-olla lähiaastatel, aga ilmtingimata Putini selle ametiaja jooksul, toimuvad sündmused, mis vabastavad Venemaa sellest nõukogude minevikust!" teatas Rahva vabaduse partei PARNAS juhatuse liige Andrei Zubov.
Hetkel on seis selline, et kui miitingud on sanktsioneeritud, siis tuleb sinna vähe rahvast, kui aga tegemist on mittesanktsioneeritud üritusega, mida organiseerib
Aleksei Navalnõi, siis see aetakse laiali.
"Midagi taolist oli juba 2011. aastal, kui inimesed läksid aktiivselt tänavale sama Navalnõi ja mitte ainult tema järgi, aga peamiselt võimude ja Vladimir Putini poliitika vastu. Võimud aga tegid nendele katsetele rangelt lõppu, kas pehmete poliittehnoloogiate või repressiivse seadusandluse abil," nentis Poliitilise analüüsi keskuse juhtivekspert Zahharov.
Nii et lähiajal on Venemaal vaevalt näha Armeenia sündmuste kordumist.
Toimetaja: Laur Viirand