Lauristin: klikimeedia on nagu konnale elektriimpulsi ajju saatmine ({{commentsTotal}})

Marju Lauristin ei hinda ajakirjanduse tervist praegu heaks.
Marju Lauristin ei hinda ajakirjanduse tervist praegu heaks. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Pikaaegne ajakirjandusõppejõud ja poliitik Marju Lauristin (SDE) manitseb, et kõik, mida inimene internetist loeb, pole veel ajakirjandus, ning leiab, et suurem osa meediast tegutseb üksnes lugejalt kliki kättesaamise eesmärgil, saates selleks teadlikult pealkirja valitud emotsionaalsete sõnadega ajju elektrina mõjuvaid impulsse, ilma sügavama eesmärgita.

Marju Lauristin rääkis Äripäeva raadiole saatejuht Vilja Kiisleri usutluses saates "Äripäeva persoon" oma mõtestest seoses ajakirjanduse, kommunikatsioonijuhtimise, lobitöö ja poliitikaga ning nende kõigi omavahelisest suhtest.

Ajakirjandusest

90ndatel lausega "Ajakirjandus kolletab nagu rakvere raibe" ajakirjandusele diagnoosi pannud Lauristin on väga kriitiline ka praeguse meedia suhtes, leides, et ajakirjanduse osa selles on marginaliseerunud ning enamik online-väljaannetest tegutseb vaid lugejalt kliki kättesaamise eesmärgil.

"Esmalt tuleb teha selgeks, kas kõik, mis tuleb läbi meedia, on ajakirjandus. Mitte kõik, mis torust tuleb, ei ole ajakirjandus," rõhutab Lauristin. "Väga väike osa sellest, mida saab internetist lugeda või telekast vaadata, kannab välja nimetuse ajakirjandus. /---/ Negatiivse kihu pealt teenimine ei ole ajakirjandus."

Lauristin selgitas, et ajakirjandus on avalike asjade üle avalik arutamine nende väärtuste põhiselt, mis peaksid demokraatlikus ühiskonnas ühiskonda paremaks tegema, mistõttu ajakirjanduse roll on olla valvekoer, kes leiab mädakohti, mille eest õigeaegselt hoiatada või karvustada.

Lauristini hinnangul ei peaks omandivorm - erameedia või avalik-õiguslik formaat - mõjutama ajakirjanduse sisu; head ajakirjandust saab teha ka omanikule mõtlemata.

"Erakapital ei tähenda midagi sellist, mis oma loomult peab olema vastutustundetu või amoraalne," rõhutas Lauristin. "Meie õnnetus on selles, et ka rahva hulgas tihti sõnal äri või ka ettevõtlus kipub olema kollane maik - kõik müügiks, kõige halvemas mõttes, mis ilmestaks nagu kogu äritegevust. Mille nimel me sellest kommunismist siis lahti saime, kui kõik äritegevus on saatanast ja oma loomult amoraalne?"

Lauristin möönis, et ajakirjanduse usaldust sellisel määral, nagu see kunagi on olnud, ei saa enam kunagi tagasi, sest enam ei ammuta inimesed infot mitte ajalehest, vaid meediast, nii et nende jaoks muutub kõik ühetaoliseks, sõltumata sellest, kas info on tulnud lugupeetud väljaandest või naabri 13-aastase poja postitusest - kõik võrdsustatakse ühetaoliseks infoks, selle tõsiseltvõetavust kaalumata ning mäletamata, kust mingi edasiräägitav infokild pärines.

Lauristin võrdles internetiajastu nutiseadmest tarbitavat meediat teatriga, kus pole lavastajat, vaid igaüks tuleb lavale ja kannab ette seda, mis pähe tuleb. Klikiajakirjanduses pole õppejõu sõnul oluline mitte kvaliteet, vaid pealkirjaga saavutatav hetk, kus lugeja märkab, et on midagi rõvedat - veri, raha, surm, vale jne, mille eesmärk ei olegi kvaliteetset sisu pakkuda ja lugejat targemaks teha.

"Oluline on ainult see hetk, see ärritus. /---/ See on pidev lugeja torkimine, sama, nagu konnale elektroodiga ajju impulsi saatmine," võrdles Lauristin.

Seetõttu hindab Lauristin toimetajatööd, mis eristab ajakirjandust meediast ja kus professionaal lähtub kogu terviku koosmõjust.

Lauristin ise loebki ajalehti kaanest kaaneni, kuulutusteni välja, et saada ülevaade tervikust.

Kommunikatsioonijuhtimisest

Lauristin ei pea õigeks, et ajakirjanikud vahetavad eriala ja lähevad ühel hetkel lihtsalt kommunikatsioonitöö peale, kuivõrd tema hinnangul eeldavad need kaks ametit täiesti erinevat ettevalmistust. Õppejõu hinnangul peaks kommunikatsioonijuhil olema erialane magistrikraad, et ta oleks võimeline oma alal edukalt töötama.

Kommunikatsioonikriis tuleb aga siis, kui juhid oma kommunikatsioonijuhtide nõu kuulda ei võta, keda on välja treenitud olema "arsti rollis", ning tehakse seetõttu strateegilisi vigu nii ettevõtete kui valitsusasutuste kommunikatsioonis.

"Ja kui asi on täiesti metsas, siis lükatakse kommunikatisooniinimene ette," piltlikustas Lauristin, lisades, et selline töö ei ole professionaalne kommunikatsioonijuhtimine ning ka ajakirjandus ei peaks sellega rahulduma.

Ta ootab kommunikatsioonis enam kriitilist analüüsi, mis ennetaks kriise. Iseäranis on see see Lauristini hinnangul oluline sisekommunikatsioonis, mis tähendab, et otsused arutatakse osalistega läbi ja kaasatakse protsessi - nii töötajad kui kliendid ehk sidusrühmad.

Näite ebaõnnestunud kommunikatsioonist tõi Lauristin Est-For Investi tselluloositehase näite varal: projekti on palgatud küll suurel hulgal kommunikatsiooniinimesi, ent stateegiline viga tehti siis, kui otsustati tehase tulevane asukoht üksnes paberi peale osutades, ent kohapeal käimata ja inimestega suhtlemata.

"Kommunikatsiooniinimese töö pidanuks sealt algama, et ta ütleb juhtidele, et seal elavad ka inimesed, seal asub linn ja seal asub ülikool, nendega peab ka rääkima. Kui sidusrühmadega oleks suvatsetud enne suhelda, siis ei oleks asjad tohtinud minna nii teravaks," nägi Lauristin tekkinud olukorda otsese tagasisidena projektiga seotud kommunikatsiooniinimeste tööle.

Ta oli kriitiline ka ajakirjanduse suhtes, kes tema hinnangul täitis Est-For Investi juhtide "roosamannalisi" intervjuusid avaldades suhtekorraldaja rolli.

Õppejõu hinnangul teevad väga paljud ajakirjanikud lobitööd, seda ise teadmata ja analüüsimata, keda esindavad need kõneisikud, kelle seisukohti nad vahendavad.

Poliitikast

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmena tundub Lauristinile, et ajakirjandusele meeldiks, kui Eestis valitseks üheparteisüsteem. Tema hinnangul on ajakirjanikud valinud välja ühe lemmikpartei, milleks reeglina on Reformierakond.

"Mis tahes teist mõtet rünnatakse, mis erineb sellest, mida neoliberaalne katekismus ette näeb," väitis Lauristin. "Näen seda, kui vähe ajakirjandus viitsib süveneda, mis üldse on erakonna roll."

Lauristin tunnustas Kersti Kaljulaidi, kel on võimalus kujundada naispresidendi roll, mis kindlasti erineb ootustelt ja võimalustelt, nii nagu Lennart Meril esimese taasiseseisvusjärgse presidendina oli võimalus kujundada presidendi roll, mis tuli tal välja nii hästi, et siiani kõiki järgnenud presidente sellega võrreldud on. 

Kaljulaidi mäletab Lauristin veel sellest ajast, kui ta Mart Laari majandusnõunik oli ja valitsuse istungitelt sisse-välja käis.

"Ta oli väga terane, ja on ka praegu väga terane. Näis, mismoodi ta [presidendina] isiksusena välja kujuneb," ütles Lauristin. "Ta ei ole standardne kindlasti. /---/ Vaatan suure-suure huviga ja surue sümpaatiaga seda, mida ta teeb."

Oma elu kõige raskemaks etapiks peab Lauristin aega, mil ta läks õppejõu töölt poliitikasse sotsiaalministriks. Ta nimetas seda selliseks šokiks, et kaotas stressi tõttu paari nädalaga juuksed ning pidi seni parukat kandma, kuniks oma juuksed tagasi kasvasid.

"See oli nii raske aeg," hindas Lauristin tagantjärele. "Olin kogu aeg mustas mures."

Raskeks tegi töö Eesti Vabariigi vaesus ja Nõukogude Liidu materiaalsete hüvedega harjunud inimeste ootused oma elujärjele. Nõnda pidi ta sotsiaalministrina ütlema pensionäridele, et Eesti Vabariigil ei ole neile maksta seda 75 protsenti nende töötasust, mida vana kord ette nägi. Samuti polnud inimestel raha, et maksta oma vaevaga soetatud korterite kommunaaliarveid.

"Enamus ühiskonnast ei saanud omale enam harjumuspäraseid asju lubada," põhjendas Lauristin, miks inimeste viha Laari valitsuse ja ka tema kui ministri vastu lõkkele lõi, nii et vihased pensionärid ta mantlilt meeleavaldusel kapuutsi ära rebisid.

Normaalne elatustase, millest siis ainult unistada võis, pole aga siiani kõigini jõudnud, tõdes Lauristin.

28 ettevõtja algatusel loodud Riigireformi Sihtasutust nimetab Lauristin "reformiklubiks" ja peab häbiväärseks, et manifesti tegijad, kes nimetavad rahvastikuprobleemi teravaimana, jagavad ühiskonna pooleks: töölkäijateks ja sotsiaalkaitstavateks.

"See jagab ühiskonna kohe väärtuslikuks osaks ja koormaks, mida see väärtuslik osa peab kandma. Sellest "koormast" veerand on lapsed ja noored, kes on koormaks "õigel" ühiskonna osal," kritiseeris Lauristin ettevõtjate seisukohta, lisades, et teise poole "koormast" moodustavad need, kes on vanaduspensionil ja väikese osa puudega inimesed või tööturult välja kukkunud. 

"Minu vaade: alustame sellest, et teeme selgeks, milleks meil on vaja Eesti riiki kui rahvusriiki nüüd, kümne aasta pärast ja saja aasta pärast. Need härrad sellele üldse ei mõelnud," täheldas Lauristin.

Lisaks leidis ta, et "ettevõtjate klubi" veeretas vägeva kivi nn Eesti 200 algatuse teele, kuivõrd mõlemad räägivad riigireformist.

Lauristin aga ei mõista, kuidas on võimalik luua erakonda, ilma otsustamata, kas soovitakse olla paremal äärel, vasakul või tsentris, nagu on teatanud Eesti 200.

Tihe konkurents käib aga eeskätt paremas servas seetõttu, et Keskerakond on vasaku serva hõivanud. Keskerakond on Lauristini hinnangul vasakpoolsem kui SDE.

"Vasakus nurgas on suur elevant," viitas ta Keskerakonnale.

Keskerakonna võimule saamist peab Lauristin aga tervitatavaks. "Ei ole tervislik ühelegi ühiskonnale, kui üks suund on liiga kaua valitsenud."

Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast

Ta ei pea õiglaseks ka oma erakonna tembeldamist ühe teema erakonnaks, viitega alkoholipoliitikale, väites, et pärast Reformierakonna võimult minemist on sotsid suutnud ellu viia paljusid eesmärke, mis neil juba pikalt plaanis olid, nagu paljulasteliste perede toetus ning päästjate ja kultuuritöötajate palgatõus.

"Seni kehtis loosung, et lennukilt raha ei külvata, aga nüüd ikka külvatakse küll," viitas Lauristin põhimõtte muutusele pärast Reformierakonna lahkumist valitsusest.

Ossinovski ministrikohalt eemaldamine oli Lauristini sõnul ainus viis, kuidas erakond suutis oma juhi ajakirjanduse ringrünnaku alt päästa.

Riigireform Lauristini hinnangul valimiste põhiküsimuseks ei kujune, sellest lastakse aur juba enne välja.

"Küsimus, millist riiki meile vaja on, läheb palju-palju konkreetsemaks. Kuidas põhiseadust muuta, masse valimistele ei too," hindas ta.

Küsimust oma kandideerimise kohta tulevastel valimistel peab Lauristin aga kohatuks.

"Ma tahaksin ükskord päriselt pensionile jääda," ütles ta, lisades samas, et iial ei või öelda ei iial.

Toimetaja: Merilin Pärli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: