Erireportaaž: Uppsala suveülikool osutus Vene propagandalaagriks ({{commentsTotal}})

{{1530152220000 | amCalendar}}
Vanessa Beeley esitluse slaid, kus ta väidab, et Human Rights Watch on valeorganisatsioon, mida rahastab Soros
Vanessa Beeley esitluse slaid, kus ta väidab, et Human Rights Watch on valeorganisatsioon, mida rahastab Soros Autor/allikas: Erakogu

"Nõukogude Liit ja tema õigusjärglane Venemaa on alati soovinud maailmas rahu juurutada" oli vaid üks reljeefne mõte, mida esitleti peaasjalikult Balti riikide ülikoolide tudengitest koosnevale auditooriumile Uppsala Ülikooli ajaloolises Gustaviumis. Kui esimestel päevadel võis idee Vene agenda seadmisest tunduda paranoilise eelarvamusena, siis suvekooli neljandal päeval polnud selles enam kahtlustki – olime sattunud Uppsala Ülikooli abiprofessori korraldatud Vene propagandalaagrisse.

Meie – 12 Tartu Ülikooli ajakirjandustudengit – reisisime juuni alguses õppejõudude Brit Laagi ja Signe Ivaskiga nädalaks Rootsi Uppsala Ülikooli, et õppida Põhjamaade vanimas ja ühes mainekamas ülikoolis, konfliktiajakirjandust ja relvastatud konfliktide kajastamist. Seejuures oli kahel varasemal aastal Leedus Vilniuse Ülikoolis ja Lätis Turiba Ülikoolis toimunud suvekoolides käsitletud valusaid, ent päevakajalisi teemasid - näiteks eelmisel aastal võeti Lätis toimunud suvekoolis fookusesse pagulaskriisi kajastamine.

Selle aasta teema, sõjaajakirjandus, kõlas juba eos väga paljutõotavalt ning Uppasala ülikooli Venemaa ja Euraasia uuringute instituudi (IRES) abiprofessori Gregory Simonsi koostatud programm tundus põnev. Teisalt oli juba ohumärk, et lõplik päevakava saabus osalejatele vaevu nädala jagu enne suvekooli sõitu. Seal oli esimest korda välja toodud ka nimi Vanessa Beeley, kelle esitluse pealkiri oli lakooniline: "sõjaajakirjandus".

Suvekooli kirstunael Vanessa Beeley

"Täna kuulete esitlust, mis on Lääne peavoolumeedia suhtes eriti kriitiline," lausus peakorraldaja Simons kolmanda päeva hommikul. Kiire taustauuring ütles, et Vanessa Beeley on vabakutseline blogija, kelle tekste on avaldanud nii Sputnik kui Russia Today. Loomulikult ei äratanud säärane taust meis just erilist usaldusväärsust, kuid olime siiski üsna põnevil. Mis juhtus järgmiseks, võttis meil kõigil suud ammuli.

Tänavu 27. mail Vanessa Beeley'i tehtud ettekanne, kus autor kasutab Uppsalas rakendust leidnud esitlusmaterjale

 

Meie ette astus Vanessa Beeley, keda Gregory Simons mitu korda Süüria konflikti eksperdiks nimetas. Beeley alustas oma ettekannet "War propaganda – crime against humanity?" tasaselt ja monotoonselt, justkui oleks ta sama teksti juba mitukümmend korda esitanud. Ükski närv ta kehas ei liikunud. Ometi lisas ta, et kui ta tavaliselt tunneb end esinedes halvasti, siis Uppsala Ülikoolis oli asi vastupidine: tal oli rõõm tudengitega rääkima tulla. Auditoorium vaikis.

Ent esimene kahin käis auditooriumist läbi juba esitluse avaslaidide juures. Isehakanud sõjaajakirjanik kuvas seinale 1953. aastast pärineva Nõukogude Liidu Ülemnõukogu ettepaneku keelustada igasugune sõjapropaganda. Beeley tõi välja, kuidas NSVL tegi samasuguse ettepaneku ka 1957. aasta ÜRO peaassambleel. Seal hääletasid lääneriigid ettekandja hinnangul õilsa initsiatiivi julmade võtete edasi kasutamiseks maha. Seeläbi teatas Beeley Juri Borbakovi artiklile toetudes, et Nõukogude Liit ja tema õigusjärglane Venemaa on alati soovinud maailmas rahu juurutada.

Sellest piisas, olime rabatud. Üks meist, Allan Rajavee, tõusis püsti ja jalutas auditooriumist välja. Tema ei jäänud viimaseks lahkujaks. Ent Beeley ei lasknud ennast sellest häirida ja jätkas. Ta avaldas tulist veendumust, et aprillis ei toimunud Doumas keemiarünnakut. "Keemiarünnaku lavastasid Valged Kiivrid," korrutas ta. Seepeale hakkasid tõusma esimeste tudengite käed? "Mille põhjal seda väidate," küsis Henry Narits, üks Tartu Ülikooli tudengitest. Beeley põhjendas, et oli kohapeal ja kuulis jutte, kuidas saatuslikul ööl Ida-Doumas haiglasse tormanud Valged Kiivrid jätsid hiljem meediale mulje, et tegemist oli keemiarünnakuga. Tema sõnul said kannatanud lihtsalt suitsukahjustusi ja neil esinesid tavalised lämbumissümptomid.

"Pärast keemiarünnakut ei lastud kaks nädalat ühtegi ÜRO vaatlejat Doumasse. Kuidas sina sinna said?" ei andnud Henry ettekandjale rahu. "Kõik lasti kohapeale ja Süüria valitsusväed ei varjanud midagi," väitis Beeley. "Aga raporti järgi tulistati neid ÜRO vaatlejaid, kes piirkonda siseneda," lausus Henry. "Mina seda ei näinud," teatas Beeley resoluutselt. Ent nüüd oli näha, et Beeley näiline häirimatus hakkas murenema. Tema hääletoon muutus kriiskavamaks ja interaktsioon tudengitega agressiivsemaks.

Beeley väitel on Süüria terrorismis süüdi riigi kohalik "mõõdukas opositsioon", keda rahastab lääs. "Kas te ei tea, mida opositsioon rasedate naistega teeb? Kas te ei mõtle inimeste peale? Olen näinud, kuidas opositsioon nad autode vahel pooleks rebib," prahvatas ta emotsionaalselt. "Mina seda ei poolda, mina olen Süüria inimeste poolt." Beeley kinnitas, et reisib Süüriasse iseseisvalt. Tartu Ülikooli tudeng Henry-Laur Allik luges tagantjärgi Huffposti artiklist, et Beeley käis Süürias ringi armee ja valitsuse liikmete järelevalve all.

Arvamusest vormiti faktid

Beeley pani mängima video "Süüria terroristidest", kes lasevad õhku viiekorruselise hotellihoone. "Kust on see video pärit? Kes selle tegi?" küsis Uppsala Ülikooli tudeng Anna Marie. "See on mu hea sõbra filmitud," vastas Beeley. Anna Marie küsib sõbra nime. "Sel pole tähtsust. Kõik allikaviited on esitluse lõpus," ei saanud Anna Marie küsimusele vastust.

"Kust see informatsioon pärineb," küsis Anna Marie natukese aja pärast uuesti. "Laske mul esitlus lõpetada," kärgatas ettekandja. Kui Anna Marie esitluse käigus ka kolmandat korda küsis, kust esitatu pärineb, sekkus peakorraldaja Simons. Ta kinnitas, et saadab Beeley allikate nimekirja meilile. Nimekiri saabuski järgmisel päeval, kuid see ei olnud ammendav. Samuti saadeti meile pika palumise peale slaidid, kuid need ei kattunud loengus esitatutega. Kõige loosunglikumad slaidid (sh fotol olev) kustutas Beeley ära.

Beeley presentatsioon väidetavalt täismahus

 

Beeley esitluse vahele tehti kohvipaus, kus mõtiskleme omakeskis, kuhu me küll sattunud oleme. Euroopa tippülikoolis esineb propagandist! Arutasime ka seda, kuidas teravad küsimused paremini läbi suruda. Ettekandja seadis kahtluse alla kõigi suuremate rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuse. Polnud mõtet viidata Human Rights Watchi raportitele, sest Beeley sõnul juhib seda juutide rahastatud ühendust "Washingtoni eliit".

"Ainuke suurem rahvusvaheline organisatsioon, mis pole veel löögi alla sattunud, on ÜRO," arutles Henry. Pärast kohvipausi jõudis järg aga ka ÜRO-ni. Vanessa väitis, et see organisatsioon on Venemaa-vastane ja edendab kolme suurema partneri eesmärke. Ka suurtele väljaannetele viitamisest polnud tolku, sest nii rahvusringhäälingud kui ka eralehed, nagu inglaste Guardian, on "valitsuste käepikendused".

Beeley meelsuses täielikult veendumiseks küsime, kellele kuulub Krimm. "Teile teadmiseks, Krimmis toimusid vabad valimised, et Venemaaga liituda," vastas ta. See kangutab eestlastel suud pärani lahti ja tekib täielik vaikushetk. Tagatipuks sai Beeley ülikoolilt IRES-i juhi Claes Levinssoni allkirjastatud sertifikaadi, mida ta uhkelt sotsiaalmeedias demonstreeris. Sellega tunnustas Uppsala Ülikool sisuliselt ettekandjat kui tõsiseltvõetavat eksperti.

 

Pärast sellist esitlust oli peaaegu kõigil Tartu Ülikooli tudengitel vererõhk kõrgel ja emotsioonid laes. Vanessa Beeley ega ka suvekooli peakorraldaja Gregory Simons ei soosinud ajakirjanduslike ja akadeemiliste põhimõtete järgimist. Puudus allikakriitilisus ega soositud debatti ehk kavas planeeritud akadeemilisteks aruteludeks lihtsalt ei antud aega.

Tartu tudengite boikott

Neljandal suveülikooli päeval tegi Estonian Business School'i (EBS) õppejõud Mari Kooskora oma esitluse lõppu harjutusülesande, kus palus kriitiliselt analüüsida suvekoolis kuuldut või nähtut. Selle teema valis Kooskora teadlikult, sest eelmise päeva esitlusest jäi õhku palju pingeid.

Enamik rühmi tegi analüüsi Beeley esitlusest. Kritiseeriti kas mõnd konkreetset seisukohta esitluses – näiteks üks rühm võttis ette Krimmi annekteerimise teema – või toodi välja üldisem probleem. Näiteks see, et Beeley esitlusest puudusid allikaviited või et seesugune, avatud diskussiooni vältiv ettekanne ei sobi teadusasutusse.

Kusjuures konfliktiallikas Vanessa Beeley viibis esitluste ajal auditooriumis. Kuna kriitikaalune hakkas ennast õigustama, muutusid arutelud kiirelt tuliseks. Paar tudengit, kes mõistsid, et tegemist on uudisväärtusliku materjaliga, panid diktofoni salvestama, et hiljem juhtunut tõendada.

"Ootan huviga kõiki viiteid. Kui ta (Beeley – toim.) esitleb meile informatsiooni ilma viideteta, siis," jõudis Tartu Ülikooli tudeng Kadri Org öelda. "Kas ma võin sekkuda," jätkas Beeley, "ma ei mõelnud neid asju välja. Sa saad oma viited." "Oleme suveülikoolis, akadeemilises keskkonnas, siin ei saa teha esitlust, kus ei ole viiteid," jätkas Kadri. "Ta viitas Nõukogude Liidu Ülemnõukogu ettepanekule, see ei ole aktsepteeritav!" sekkus ka Tartu Ülikooli tudeng Kristel Kaljuvee. "Jah, kõik allikad ei olnud akadeemilised, aga mõned olid," lausus peakorraldaja Simons. "Mõned allikad ei ole piisav," ütles Tartu Ülikooli õppejõud Brit Laak. "Kas te [Tartu Ülikooli tudengid] ei saaks enda jutule filtrit peale panna? Olete kõigest tudengid," asus Turiba ülikooli esindaja Beeley seisukohti kaitsma.

Asi kulmineerus sellega, et Tartu Ülikooli õppejõud Brit pidi oma tudengite kaitseks välja astuma: "Ma isegi ei proovi oma tudengeid vaigistada, sest nemad seisavad ajakirjanduse põhiväärtuste eest. Õiguse eest küsida küsimusi ja saada faktidega põhistatud informatsiooni." Seepeale vastas Simons, et me ei räägi tudengite vaigistamisest, vaid konstruktiivsest dialoogist. Ometi oli ta varem käskinud ühel grupil, mille argumente esitasid kaks Tartu Ülikooli tudengit, auditooriumi eest lahkuda enne, kui üliõpilased oma presentatsiooniga lõpule jõudsid. Grupp jäi aga kangekaelselt omale kohale. "Kurat küll, milline osa minu jutust arusaamatuks jäi," käratas Simons seepeale.

Kui esimestel päevadel võis Vene agenda juurutamisest vaid ähmane aimdus olla, siis neljandal päeval polnud selles enam kahtlustki – olime sattunud propagandalaagrisse. Neljanda päeva õhtul pidasime õppejõududega maha kriisikoosoleku. Otsustasime rahulolematuse näitamiseks kursuse viimast päeva boikoteerida. Seda tegid ka paljud EBS-i üliõpilased.

Vaba päev andis aega toimunu analüüsimiseks. Üheskoos kursusele tagasivaadates leidsime üha enam märke suvekooli kallutatusest. Päevakava, mis selgus osalejatele ja õppejõududele vahetult enne lennukile astumist, muutus ka kursuse vältel pidevalt. Mitmed ühisarutelud või grupitööd asendas peakorraldaja Gregory Simons "aja puuduse tõttu" improviseeritud loengute ja tegevustega.

Lääne meedia paranoia

Teatud meelsus ja kallutatus oli sisse kirjutatud ka Simonsi koostatud kodutöösse, mille enne suvekooli saabumist ette valmistasime. Pidime analüüsima tänavu 7. aprillil Süürias, Douma linnas väidetava keemiarünnaku kajastamist. Vaatluse alla tuli võtta Süüria uudisteagentuur SANA, üks suurem Lääne meediakanal, Vene meediakanal ja koduriigi uudistekanal. Simons palus, et tudengid analüüsiksid kodus ettevalmistatud materjali propaganda tunnuste alusel ja tooksid võimalusel näiteid sündmustest ette ruttamisest.

Kui Lääne meedias ilmunud esimesed välkuudised tuginesid NATO ja USA allikatele, siis kõrvale vastanduma toodi hiljem avaldatud pikemad Sputniku ja Russia Today artiklid. Nii näitaski Uppsala Ülikooli professor, justkui oleks Venemaa ajakirjandus objektiivsem, sest ei räägi nii kindlas kõneviisis Ida-Doumas toimunud rünnakust.

Simonsi loengus näidatud video "Colleteral Murder"

 

Ent ka peakorraldaja Gregory Simonsi enda väljaütlemised panid tudengeid kulme kergitama. Näiteks algas juba teine suvekooli teine päev Simonsi ettekandega "Massimeedia ja tänapäevane relvastatud konflikt". Kogu Simonsi enda ettekanne oli üles ehitatud sellele, kuidas peavoolumeedia sõda kajastades varjab ja pehmendab infot. Seda ilmestas ta AP salvestisega Iraagi sõja viimasest päevast, mil Ameerika väed vallutasid Bagdadi ja langetasid keskväljakul Saddam Husseini kuju.

"Kuju langetanud USA sõdurid kuulusid Ühendriikide luurekeskagentuuri (LKA) psühholoogiliste operatsioonide väeüksuste ridadesse," rääkis Simons allikatele viitamata. Lisaks sellele väitis ta, et videos nähtavad "kohalikud" olevat Ameerikasse põgenenud iraaklased, kes sõjapropaganda agentidena kodumaale saadeti ning nüüd selle salvestise tarvis taas Iraaki toodi.

Järellainetus

Suvekoolis toimunu ei jäänud järelkajata. Tartu, Vilniuse ja EBS-i delegatsioonide õppejõud panid seljad kokku ning tundes korraldusmeeskonna liikmetena vastutust, vabandasid tudengite ees. Samas ei liitunud korraldajate ühisvabandusega Turiba ja Uppsala Ülikoolide õppejõud. Seevastu otsustasid Uppsala tudengid juhtida tähelepanu suvekoolis toimunule, misjärel saatis kursust võõrustanud instituudi IRES juht laiali kirja, milles palus tudengitel enda kriitikat täpsustada. Levinsson andis juba algses teabepalves teada, et tegemist oli kahetsusväärse ja ebaakadeemilise vahejuhtumiga, millele järgneb põhjalik uurimine.

Oma vastust ei jäänud võlgu ka ürituse peakorraldaja Gregory Simons, kes küll tunnistas, et kukkus suvekooli korraldamisega läbi, kuid see tulenes peaasjalikult "toksilise õhkkonna tekkimisest". Sisuliselt poolelt leidis Simons, et tegi kõik kõlakambri tekitamiseks, kus võiksid kõlada erinevate maailmavaadete hääled. Suveülikoolis toimunu korjas üles ka kohalik Uppsala väljaanne, kus IRES-i juht Levinsson soovimata Simonsi isikut paljastada teatas, et on ürituse korraldanud Uppsala teaduriga põhjalikult vestelnud. Ühtlasi lisas Levinsson, et Uppsala Ülikool teeb veel selle nädala jooksul avaliku vabanduse.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Käesolev erireportaaž on sündinud Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengite Henry-Laur Alliku, Mari Eesmaa, Laura Kalami, Kristel Kaljuvee (Tartu Postimees), Liis Kassi, Kadri Kuulpaki (Postimees), Henry Naritsa, Kadri Oru, Annaliisa Posti, Allan Rajavee (ERR.ee), Virgo Siili, ja Liisa-Lotta Veikeni ühistöös. Teema olulisuse tõttu ilmub antud erireportaaž ERR.ee uudisteportaalis kui ka Postimehe külgedel.

Toimetaja: Allan Rajavee



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: