Oluline on küsimus, miks Ameerikas sündis nii suur kriitikatorm pärast kahe presidendi pressikonverentsi, et hakkas juba tekkima tunne, et äkki tehakse Trumpile liiga. Vaatame neid pressikonverentsi minuteid kommunikatsiooniteoreetilistest aspektidest lähtuvalt. Äkki siis saab midagi klaarimaks. 

Oma teema sissetoomine. See on kommunikatiivne võte: küsigu, mida tahes, ma räägin ikka oma jutu ära. Kes osavalt teeb, ei saa arugi, et ta viilis otsesest küsimusest kõrvale. Siin oli Putin selgelt peal: unustame vana, maailm on muutunud, Bowderi juhtumi sissetoomine, Korea, Süüria, nafta ja gaas, Venemaa on demokraatlik riik jne.

Dominantsi aste. Ka siin Trump kaotas – noogutas ja oli kõigega nõus, Putin tarvitas korra ka pöördumist "Donald", Krimmi jutu lõpetas järsult ja ülevalt alla. Gaasiteema puhul ütles pärast Trumpi suurt Ameerika-kiitust, et tõesti, USA on ka tegija. Ehk muutis tähendust.

Kes on vaenlased? Trumpi vastased on demokraadid, Clinton ja uurimiskomisjonkomisjon, Putinil rahvusvaheline terrorism, küberkuriteod, inimesed, kes ei taha pingelõdvestust ja sõprust. Maailmamure seisukohalt vaadates on Trumpi valik hämmastav.

Oma idee strateegiline läbiviimine ehk võrdsustamine. See oli Putini oluline võte, ta võrdsustas Venemaad kogu aeg endast palju tugevamaga: teeme koos komisjoni, uurime koos kuritegevust, loome ärimeeste rühmad koos, uurime koos valimistesse sekkumist jne. See on ühendatud anumate seadus – kui tugevam annab osa oma tugevusest nõrgemale, siis võimalused võrdsustuvadki. Trump lasi sellel rahulikult juhtuda.

Absurdiseerimine ehk teiste süüdistuste väljanaermine, on ka Putini oluline meetod.  Seda teeb ta juba aastaid ja pea kõikjal. Sedapuhku absurdiseeris ta sekkumise valimistesse, Krimmi annekteerimise süüdistamise, koostöö Trumpiga, Venemaa süüdistamise, Trumpi eelistamise eest süüdistamise jne.

Detailiettevalmistus ja detailide kasutamine. Ka siin Trump kaotas, Putini varu paberilehtedel ja peas oli selgelt suurem, ta puistas ettevalmistatud numbreid pidevalt.

Suur filosoofia. Putinil oli kaks pikka mõtisklust – muutunud maailm ja sõpruse ja hea koostöö tähendusest – Trumpil üks, Süüria inimestest.

Näitlik propaganda, mis reeglina tähendab nn pildi omastamist. Putin andis jalgapalli MM-i palli Trumpile ja seda kajastasid kõik maailma kanalid. Trumpil midagi sellist ei olnud. 

Võib-olla aitas see lühike kokkuvõte aru saada, miks kriitika sündis. Sarnaseid detaile on veelgi. Oli päris ilmne, et Trumpil puudub kogemus konkurentsitihedaks tipptasandil võitluseks ja ta läks harjunud rajale, ehk lahendama sisepoliitilisi probleeme. 

Kas see oli nüüd ebameeldivus, õnnetus või katastroof… ka sel teemal vaidlused ei lõpe. Üleeemise nädala pühapäeva ERR-i analüüsisaated andsid olukorrale täpselt vastupidise hinnangu. "Olukorrast riigis" arvas, et praegune maailmakord on sellega läbi, tuleb kiirresti soometuda ja anda hallidele passidele kodakondsus, muidu on kuri karjas.  Anvar Samost arvas Vikerraadios, et midagi hullu juhtunud ei ole. Kus on tõde, näitab aeg. 

Täna võib aga päris kindlasti teha järelduse, et lahingu Trump kaotas. Kas see tähendab ka sõja kaotust? Usun, et kindlasti mitte. Pigem oli see paljudele äratuskell, et kuidas olukord tegelikult on. See mulje jäi ka paljudest Venemaa telekanalite saadetest, kus hurraahüüdjaid oli ootamatult vähe. 

Tsitaat maleteooriast: "Enamiku kaotuste põhjus on vastase alahindamine." Kes keda, kui palju ja miks alahindas, jääb aja lahendada. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.