Peaprokurör Perling: ideaalis ei peaks olema ühtegi liiga pikka menetlust ({{commentsTotal}})

Must kast – sellist kujundit kasutavad advokaadid, kui kirjeldavad kohtu-eelset menetlust, sest nad ei tea, millised on prokuröri tõendid nende kaitsealuse vastu. Kas ka intervjuu riigi peaprokuröri Lavly Perlinguga nagu tund aega mustas kastis? Küsimas käis ajakirjanik Toomas Sildam.

EKRE esimehe Mart Helme sõnul näeb ta „selgelt, et on elemente, et prokuratuur tegeleb ka poliitilise tellimuse täitmisega“. Kas see on nii või kuidas sellist arvamust kummutada?

Ei ole nii. Küsimus „Kas prokuratuur on sõltumatu?“ oli üks küsimus, mida minult küsiti ametissenimetamisel kolm ja pool aastat tagasi. Sama kindlalt ja kiirelt nagu tookord väitsin, et prokuratuur on sõltumatu, julgen seda ka täna öelda. Prokuratuurist ei ole võimalik tellimustöid saada.

Nii et teie ei ole näinud süvariiki, kus eriteenistused ja prokuratuur otsustavad tegelikult Eesti elu üle?

Ei ole näinud. Ja mitte ainult ei ole näinud, ma olen kindel, et seda [süvariiki] ei ole olemas.

Poliitikud on hakanud valimiste-eelsel aastal prokuratuuri uksele koputama: alguses palvega uurida Tallinna linnameediat, siis riigikogu arvutivõrgu varukoopiate säilitamist... Mida see teile näitab?

Võibolla ühelt poolt seda, et meid usaldatakse, kui meie ukse taha tullakse koputama...

Võibolla see näitab valimiste lähenemist?

Ja, see võib näidata valimiste lähedust. Loomulikult on meil hea meel, kui keegi tuleb ja annab kuriteost teada, aga saan kinnitada, et eks me ise jälgime ka pingsalt ühiskonnas toimuvat.

Eestis kehtib põhimõte: kui on kuriteo tunnused, siis me peame menetlema. Me ei istu ega oota, kuni keegi koputab meie uksele ja annab kuriteost teada, vaid kui me näeme kuriteo tunnuseid, siis – nagu seadus ette näeb – alustame ka menetlust.

Kas riigikogu kantselei peaks välja andma parlamendi saadiku Keit Pentus-Rosimannuse kirjavahetuse, kui tsiviilasja arutav kohus seda küsib?

Eks nad peavad tsiviilasjas need vaidlused ära pidama. Mulle meeldib juristi ja ka inimesena mõelda, et oluline on tasakaalupunkti leidmine, kui ühelt poolt on mängus tõe otsimise ja menetluse huvid ning teisalt inimese eraelu huvid. Seda on keeruline hinnata, et mis kaalub ühe või teise õiguse üles. Loomulikult tean prokurörina, et tõendeid on tõe otsimisel alati vaja.

Nii et kui ma julgen seda mõttemängu endale lubada ja küsin, kuidas ma suhtuksin, kui prokuratuurile öeldakse ei  või jaa mingite tõendite kohta, siis... Ühelt poolt on prokuröri asi aktsepteerida ka vastust „Ei!“, teisalt meeldib mulle mõelda, et kui tõsiste kuritegude puhul on tegemist tõe otsingutega, siis ühiskond üksmeelselt otsib – tehakse koostööd ja jagatakse teavet.

Riigi peaprokurör Lavly Perling Autor: Siim Lõvi /ERR

Kes tellis Savisaare protsessi? EKRE juhi Mart Helme arvates peab seda küsima Kapolt ja prokuratuurilt. Ma nüüd küsingi.

Alustame sellest, kuidas kriminaalmenetlused sünnivad. Need sünnivad info ja analüüsi pinnalt, kui riigile saab teada, kus ja milliseid kuritegusid toime pannakse. Piiratud ressursside tingimustes tuleb uurijate ja prokuratuuri kriminaalmenetuslik ressurss suunata sinna, kust saaks kõige parema tulemuse ühiskonnale. Korruptsiooniasjade puhul tuleb selgeks teha, kus on mädapaise kõige suurem, siis tuleb oma ressurss sinna suunata ja hakata otsima tõde.

Ühendatakse juhtmed telefonide külge, algavad sajad pealtkuulamised...

Jah... Kas jälitustegevust tehakse raske kuritegevuse puhul? Tehakse. Kas jälitustegevusega on Eestis asjad korrast ära ja seda tehakse kontrollimatult? Ei. See on rangelt kontrolli all, kõik niinimetatud rasked toimingud tehakse ainult kohtu loal. Jälitustegevus on riigi käes üks terav tööriist, millega tuleb ettevaatlikult ringi käia. Kuid raske peitkuriteo puhul – näiteks varjatud korruptsioon, varjatud organiseeritud kuritegevus, varjatud pedofiilia – peab kasutama jälitustegevust.

Kui Edgar Savisaarele kohtuniku määratud arstlik ekspertiis peaks jõudma järeldusele, et Tallinna endine linnapea ei saa tervise tõttu kohtus osaleda ja hiljem võimalikku karistust kanda, siis – mis saab?

Esmalt ei maksa ajast ette rutata. Riiklikule süüdistusele oleks kõige parem lahendus, et selles asjas selguks tõde rahuliku, mõistliku, humaanse menetluse käigus. Sellepärast on ka prokurör teinud alternatiivide osas mitu ettepanekut, näiteks [Edgar Savisaare] kaugülekuulamisteks või videokonverentsideks. Kui see ekspertiis tuleb, siis saab edasi mõelda, millised on järgmised sammud. Meie eesmärk on jõuda tõeni, mida kuulutab kohus.

Siiski, kujutagem ette, et ekspertiisi otsus on selline, et suure protsessi kõige olulisem kohtualune langeb tervise tõttu sellest välja. Mis kohtuprotsessist saab?

Ülejäänud protsess läheb edasi.

Mis saab teistest kohtualustest?

Nende asja menetletakse edasi ja seal teeb kohus oma otsuse, ilma ühe süüdistatavata. Kui seejärel toimub [tema] tervenemine ja inimene saab jälle osaleda, siis saab tema suhtes menetlust jätkata.

Olete öelnud, et prokurör annab hinnanguid kuriteo, mitte inimese kohta. Kuidas lahutada kuritegu kahtlustavast/süüdistatavast/kurjategijast?

See on tõesti lause, mida ütlen kõigile noortele kolleegidele, kes prokuratuuri tööle tulevad. Prokurörile peab see olema professionaalsuse küsimus. Tema ei tohi võtta Jumala rolli maa peal ja hakata hindama inimesi. Jah, ka seadus lubab inimest iseloomustavaid andmeid arvesse võtta, aga sa pead andma hinnangu teole ja sellest tulenevalt küsima karistust. Professionaalsuse küsimus on adumine, et see inimene kannab endas palju teisi ühiskondlikke rolle.

Seoses Savisaare protsessiga lekkis omal ajal meediasse prokurör Evestuse e-kiri kolleegile: „Jätame pikendamise rahuldamata, eriti kui E. Savisaar tuuseldab mööda linnavalitsust ja Venemaad.“ Ja paar nädalat tagasi ütles Evestus AK-s, et „Savisaar käib kohtus vaid siis, kui ta seda ise vajalikuks peab“. Kas sellised kirjutamised ja ütlemised on hinnang kuriteo või inimese kohta?

Eks seda peab kõigepealt Evestuse käest küsima, mida ta hindas või keda ta hindas...

Mina küsin praegu riigi peaprokurörilt.

(Paus.) Mõeldes kiiresti nendele kahele lausele, siis need on ikkagi pigem tegude, mitte inimese kohta antud hinnangud.

Riigi peaprokurör Lavly Perling Autor: Siim Lõvi /ERR

Teile kuuluvad sõnad, et korruptsioonikuritegude menetlused „peavad olema kiired ja tõhusad“. Kui sageli on nii ka tegelikult?

Enamasti ongi niimoodi. Aastas registreeritakse Eestis 27 000 menetlust, tänase päeva seisuga on menetluses 10 500 asja, milles on 5800 kahtlustatavat. Kaks aastat on kahtlustatavad olnud 260 inimest. Küsimus on, kas seda on palju või vähe? Loomulikult, iga inimene, kes on nii kaua olnud kahtlustatav... Seda on liiga palju.

Võin teile kinnitada, et iga kuu vaatame otsa kõikidele neile kahtlustatavatele. Kas on arenguruumi? Jah, on. Aga teistpidi, korruptsiooni või raskete majanduskuritegude puhul paneb keegi kuritegusid toime nelja, viie, kuue aasta vältel kümnete ja kümnete kaupa ning nüüd tuleb meil kokku koguda kõik tõendid, millega tema süü kohtus tõendada.

Kui räägime joobes juhist, kelle tegu on selge ja kui tema suhtes kestab mentelus üle poole aasta, võiks tõesti tõstatada küsimuse, et lugupeetud prokuratuur, mõistlik menetlusaeg on ületatud. Aga näiteks korruptsiooniasjades, kus inimesed on pannud mõne aasta vältel toime raskeid ja varjatud kuritegusid kokku 30-40 episoodi, siis on paratamatu, et ka tõendite kogumine võtab aega.

Kas nende viimaste hulka kuulub ka näiteks Tartu endine abilinnapea Kajar Lember, kellele esitati juba peaaegu kaks aastat tagasi kahtlustus soodustuskelmuses ja altkäemaksu võtmises, kes taandas end kõikidest avalikest ametitest ja kellele pole ikka veel süüdistust esitatud, rääkimata toimiku kohtusse saatmisest?

Prokurörina peame austama põhimõtet, et enne läheme tõenditega alati kohtu ette, kui meediasse. Siinkohal ei saa kuidagi hakata analüüsima Kajar Lemberi asja, et mitu episoodi ja mitu süüdistatavat on seal tulemas. Küll aga saan kinnitada, et see asi on planeeritud kohtusse jõudma lähikuudel, kevadel ja siis tekib kindlasti avalikkuse kõrgendatud, põhjendatud huvi, et mis need kuriteod on, milles teda süüdistatakse. Siis saab prokuratuur anda konkreetseid vastuseid.

Kaitsjad kurdavad, et kuigi prokuratuur rõhutab, kuidas menetlusaeg lüheneb ka  üldmenetluse asjades, siis majandus-, ametialaste-, maksuasjade kohtumenetluses on ilmselgelt  mõistliku menetlusaja ületanud asju. Olete nõus?

Kui keegi küsib, proua peaprokurör, kas meil on probleeme üksikutes asjades, siis ma vastan, et on küll. Ja me rakendame meetmeid, et ideaalis poleks ühtegi pikka menetlust.

Aga kui kaitsja taotleb asja lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, siis prokuratuur on vastu.

Ei ole. Meie esimene eesmärk on, et need ei jõuakski sinna mõistliku menetlustähtaja piirile. Kui kaks aastat tagasi oli riigis 22 asja, mille me mõistliku tähtaja [ületamise] tõttu lõpetasime, siis aastal 2016 jõudsime ühe-kahe asjani ja mullu oli riigis üks asi, mille lõpetasime mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu.

Mis on mõistlik menetlusaeg?

Mõistliku menetlustähtaja iva on selles, et riik peab kuritegu järjekindlalt menetlema ja ei tohi olla viivitusi. Euroopa Inimõiguste Kohus on öelnud, et suure asja puhul on neli-viis aastat aeg, mille jooksul peaks inimene kohtuotsuseni jõudma.

Kohtus toimuv on aga hoopis omaette teema ja minagi olen väga murelikult vaadanud, kui istungid lähevad [ajaliselt] kaugele. Mis puudutab mõistliku menetlustähtaja lõpetamist kohtus, siis seda tehakse. On erinevaid juhtumeid – mõnes prokurör nõustub, mõnes ei nõustu, mõnes nõustub esimese astme kohus ja teise astme kohus tühistab...  Need on tavalised õiguslikud vaidlused õigusriigis.

Kas teie peaprokurörina toetate mõnede riigikogu liikmete katset algatada seaduseelnõu, mis kärbiks kohtueelse menetluse seniseid tähtaegu, muudaks need lühemaks?

Menetluse lühendamise asjus – muidugi toetan. Kas ma toetan menetlustähtaegade kehtestamist? Ei.  Me ei tohi võtta õigusriigis kohtult võimalust mõista õigust.

Raskete kuritegude menetlus on sageli seotud rahvusvahelise kontekstiga, kus aega võtavad õigusabipalved, massilised elektrooniliste vahendite läbivaatamised. Olen ka parlamendis öelnud, et kui me rohkem panustaks digitaalsusele, kaugülekuulamistele, püüaks viia kriminaalmenetlused sisulisemaks ja vähem formalistlikuks, siis sealt tuleks ka menetluse kiirenemine. 

Menetlustähtaegadega on probleem üksikutes keerulistes asjades, mis on taju mõttes veninud rohkem kui vaja. Ma mõistan seda, olen valmis ka vabandust paluma menetlusosalistelt, kes on liiga kaua pidanud kriminaalmenetluses olema. Aga see, et paneme seadusesse ühe tähtaja, ei ole lahendus.

Kriminaalmenetluse puhul on oluline mõelda ka kannatanutele. Kõigepealt on nad olnud kuriteo ohvriteks ja siis lõpetab riik veel menetluse ära, sest õigel ajal ei jõua kohtu ette. Kuhu jääb siis kannatanute õiguste kaitse?

 Riigi peaprokurör Lavly Perling Autor: Siim Lõvi /ERR

Kui olulised on teile mõisted „rahva õiglustunne“ ja „riigi maine“?

Väga olulised. Mina usun, et prokuratuur ja õigussüsteem tervikuna peab toimetama nii, et ta süstiks oma inimestesse usku oma riiki ja oma õigussüsteemi.

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis lahendis Liivik versus Eesti, et sellised subjektiivsed mõisted nagu „rahva õiglustunne“ ja „riigi maine“ ei ole karistusõiguses asjakohased kategooriad.

Eks me peame lähtuma ka inimõiguste kohtu otsustest. Küsimus on, kus me neid termineid kasutame ja millises kontekstis.

Kuivõrd olete kogenud kellegi avalikku süüdimõistmist, kuigi tema suhtes pole jõustunud süüdimõistev kohtuotsus?

See on meie jaoks üks oluline teema. Prokuratuur ja õigussüsteem peavad selgitama oma riigi inimestele, miks me midagi teeme, miks teeme rasket toimingut avalikkusele nähtavas kohas ning teisel pool on selge eetiline kohustus tagada, et tõendeid esitame ainult kohtusaalis. Me ei tohi viia õigusemõistmist meediaruumi, kohtusaalidest ära.

Mõnigi kord, kui täidame avatud riigi põhimõtet, siis saame pahandada, miks me räägime nii palju. Kui selgitame, et austame süütuse presumptsiooni ja tõendite esitamist kohtus ja me ei saa rohkem rääkida, siis saame etteheiteid, et miks me ei räägi. 

Ajakirjandusel on ühiskonnas oma roll, meil oma. Tõde otsime mõlemad. Ega muud lahendust olegi, kui et hoida asutuse südametunnistus puhas ja püüda järgida seda, mis on meie väärtustele omane.

Tegelikult on ju ikka nii, et kui Riigiprokuratuuri kommunikatsioonijuht Harry Tuul saadab välja pressiteate, et keegi on kinni peetud või kellelegi on esitatud kahtlustus/süüdistus, siis avalikkusele ongi see inimene süüdi.

Me ise üritame küll alati rõhutada süütuse presumptsiooni konteksti ja seda, et me räägime esialgsetest kahtlustustest. Aga kuidas saaks teistmoodi? Kas teine variant oleks see, et prokuratuur vaikib täielikult?

Kriminaalmenetlus pole midagi omaette vaakumis kulgevat, toimingud on sageli avalikus ruumis, inimesed räägivad omavahel, info liigub sotsiaalmeedias... Need on müüdid, et prokuratuurist läheb kogu aeg müstilist teavet välja. Ei lähe.

Süütuse presumptsiooni tuleb hoida nii palju, kui saab. Sageli oleme aga olukorras, kus küsitakse mingi nime kohta või soovitakse selle kinnitust ja kui meie ei kinnita või üldse midagi ei ütle, siis ütlevad teised sama valdkonna inimesed: palun kinnitage see nimi ära, vastasel juhul langeb kahtlus meile kõikidele.

Püüame tegutseda nii, et tasakaalupunkt avatud riigi ja süütuse presumptsiooni vahel oleks olemas.

Te ju mõistate nende inimeste tundeid, kes on saanud küll õigeksmõistva kohtuotsuse, aga... Nagu näiteks pankrotistunud Werol Tehased endine juht Meelis Virro, kes ütles pärast enda õigeks mõistmist: „Kogu selle protsessi käigus on mind ja minu lähedasi pealt kuulatud. Neli kuud on minu telefoni valimatult ja lakkamatult positsioneeritud, jälgitud. Kõikvõimalikud liigutused, mis ma telefoniga teen, kui ma võtan ka netist Äripäeva lahti, siis sellest on jälg maas. Hiljem, kui ma sellest teada sain, on see väga jube. Seda ma küll ei soovitaks kellelegi.“ Kuidas riik need üleelamised heastab?

Juristi kiire vastus ütleb, et selleks on eraldi seadus, millega kahjud hüvitatakse. Aga ma möönan, et ega üksnes rahaga saa seda hüvitada.

Kriminaalmenetluse puhul tulebki aduda, et see on keeruline ja võib inimestele haiget teha. Haiget teha nii neile, kes ise menetlusse satuvad kui ka neile, kes on nende ümber. Sellepärast tulebki kriminaalmenetlusega ettevaatlikult ringi käia.

Samas tahame ju, et rasked kuriteod ei läheks kergekäeliselt menetluse lõpetamisega kalevi alla, vaid jõuaksid avalikkuse ette ja lahendini. Nii koledalt kui see ka ei kõla, kuid õigusriigis ongi süüdimõistvaid kohtuotsuseid ja on ka õigeksmõistvaid kohtuotsuseid.

Jälle ei saa üle ega ümber kannatanutest – puutume iga päev kokku vastupidiste etteheidetega, kus kannatanu ütleb: miks te ei süüdista, siin on ju selgus majas. Peame nendele kannatanutele otsa vaatama ja juristidena ütlema: me mõistame, et teie jaoks on selgus, aga meil ei ole tõendeid.

Teile kuulub lause, et parem olgu 10 süüdiolevat inimest vabaduses, kui üks süütu vanglas. Olete kindel, et Eestis ei ole praegu ükski süüta inimene vanglas?

Jah. Ma usun meie õigussüsteemi. Usun ka sellesse, et kui kahtlus [süüta inimese vangistamisest] tekiks ja jõuaks minu lauale, siis on mehhanismid, et seda kontrollida.

Toomas Sildam ja Lavly Perling Autor: Siim Lõvi /ERR

Mullune aasta advokaat Paul Keres nimetas kohtu-eelset menetlust kaitsjale ja kahtlustatavale mustaks kastiks, sest nad ei tea, millised tõendid on prokuröril ning nõnda on ebavõrdne minna võistlevasse protsessi. Olete nõus?

Olen olnud üle 20 aasta prokurör, pikalt kohtuprokurör ja mulle meeldib siinkohal alati öelda advokaatidele, et teil on midagi, mida prokuröridel kunagi ei ole. Teil on kahtlustatav või süüdistatav, kes ainsana teab täielikku tõtt...

Enamikel juhtudel. Igal juhtumil ei pruugi teada.

Süüdistatav, kahtlustatav teab alati, mida ta on teinud ja mida ta ei ole teinud. Ise ta ju teab oma käitumist.

Aga politsei endine kiirreageerija Rando Hõlpus, kelle Tallinna ringkonnakohus tapmises õigeks mõistis ja vabastas ta vahi alt?

See on pooleli olev kohtuvaidlus, mis taandub väga huvitavale õiguslikule arutelule ja riigikohus peab seal oma sõna ütlema. Enne oli maakohus vahetult kontrollinud tõendeid, teinud süüdimõistva otsuse ja ringkonnakohus jõudis diametraalselt erinevatele seisukohtadele.

Sama oli maadevahetuse asjas, aga vastupidi – maakohus mõistis kohtualused õigeks ja ringkonnakohus mõistis nad süüdi.

Aga see ongi ju õigusriik, et kohus kontrollib tõendeid ja mõistab õigust.

Leon Glikman on iseloomustanud kaitsjate ja prokuröride suhet väljendiga „puuduvad võrdsed relvad“. Kas teie arvates on relvad võrdsed?

Mida kaitsjatel ei ole? Neil ei ole riigi masinavärki, mis otsiks ja koguks tõendeid. Kaitsjatel on kahtlustatavad ja süüdistatavad, nende ümber olevad inimesed, keda nad saavad alati taotleda tunnistajatena...

Aga nad ei tea, milliste tõenditega tuleb võistlevasse protsessi prokurör.

Kaitsjatel on võimalik taotleda oma tõendeid. Teiseks, süüdistusaktist saavad nad ülevaate, millised on prokuratuuri tõendid. Ega prokurör tea ka kaitse tõendeid. See ongi võistlevus, mille lõpus kohus langetab otsuse.

Miks oli vaja võtta Tallinna Sadama juhid eeluurimise alguses mitmeks kuuks vahi alla?

Vahi alla võtmiseks on oma alused, et kui on põhjust arvata, et inimesed hoiavad kõrvale uurimisest või panevad toime uusi kuritegusid ning nende vahi alla võtmine on vältimatu, siis nad võetakse. Prokuratuur taotleb, kohus otsustab.

Kas oli oht, et nad võivad teha uusi kuritegusid, pakku minna, põgeneda välismaale?

Pean peaprokurörina tunnistama, et menetluste detaile teavad kindlasti riigiprokurörid.

Kui palju on sellistel juhtudel vahistatule survet, et kui annate ütlusi, siis saate eeluurimisvangistusest õhtul koju?

Need lood on jäänud kaugesse minevikku. Kui vaatame statistikat, siis näeme, et vahistamiste tähtajad on tublisti lühenenud. Praegu võib teise astme kuriteo eest maksimaalselt neli kuud vahi all viibida ja esimese astme kuriteo puhul kuus kuud. Erandit saab teha ainult riigi peaprokuröri taotlusel.

Pooleteise aasta jooksul ei ole ma mitte üheski teise astme kuriteos esitanud erandlikku taotlust vahi all pikendamiseks, ka esimese astme kuritegude puhul tuli seda tunamullu ette üks kord ja möödunud aastal mitte ainsatki korda.

Miks lahendatakse meil valdav osa kriminaalasju lihtmenetluses, sh kokkuleppemenetluses?

See on olnud ressursside paigutamise valik ja menetluskiirus. Kui asjaolud on selged ja kõikide põhiõigused on kaitstud, siis ei ole mõistlik keskenduda protsessile kui sellisele, vaid mõistlik on keskenduda tulemusele. Kõikide põhiõigused on kaitstud sellega, et lihtmenetlusi ei ole võimalik teha ilma, et alati oleks tagatud kaitsja ja teiseks peab süüdistatav või kahtlustatav ise nõus olema. Kui ta kokkulepet ei soovi, on üldmenetlus alati võimalik.

Paljud kolleegid Euroopast kadestavad, et meie saame selgete asjadega kiiresti kohtu eest läbi jõuda. Ja see tagab kvaliteedi, sest lihtmenetlust ei tehta kuidagi nii, et tõde jääb otsimata. Pigem ikka nii, et kui tõde on käes ja asjaolud selged, siis ei keskenduta enam menetlusele, vaid kokkuleppele. Mida kiiremini saavutavad kompromissi ka kannatanu ja kahtlusalune, seda kergem on neil oma eludega edasi minna.

Kui palju on siiski seda, et tõendamine on keeruline, tulemus võib olla nii-naa, ja võistleva protsessi võlude kõrval on päris palju valusid ning kokkuleppemenetlus on kõigile lihtsaim lahendus?

Kokkulepped sünnivad mitte süüdistava ja prokuröri, vaid kaitsja, süüdistatava ja prokuröri vahel. Kas seal tehakse kompromisse? Usun küll. Näiteks kuriteo hüvitamisel, et kui miljon on varastatud ja süüdistatav on kohe valmis mingi summa hüvitama, siis siin saab küsida – kas saame kokkuleppele, kui mingit osa vaidlevad nad edasi tsiviilmenetluses.

Aga kas tehakse kompromisse, et me päris täpselt ei tea, kas inimene on süüdi või ei ole, aga teeme kokkuleppemenetluse ära? Seda ei ole.

Ei-ei, mina pidasin silmas olukorda: me teame, et ta on süüdi, aga pole lõpuni kindlad, kas me seda kõike ka tõendada suudame.

(Paus.) Prokurörina saan öelda ja usun, et mu kolleegid arvavad sama moodi, et suure asja prokurörina sa ei mõtle: ah, küllap ma saan kokkuleppemenetluse. Kvaliteedi mõttes valmistad sa asja alati ette üldmenetluseks. Sellepärast ei jäta kolleegid küll kohtusse minemast, et keegi neist üldmenetlust kardab.

Miks riigiprokuratuur toetab Eesti kuritegelikus ilmas tuntud Assar Pauluse ennetähtaegset vabastamist?

Ju siis on olnud põhjust toetada. (Muigab.)

Teie muigate, aga Tartu ringkonnakohus taunis kohtumääruses riigiprokuratuuri väidetavat lubadust, et kui Assar Paulus nõustub kokkuleppekaristusega, pääseb ta enne tähtaega vanglast vabaks. Mis lugu see on?

Saab öelda ainult seda, et prokuratuur peab aktsepteerima kohtu seisukohti.

Kas prokuratuur on andnud Assar Paulusele sellise ettevaatava lubaduse ennetähtaegse vabastamise asjus?

Selliseid lubadusi, mis seaduse piiridest välja lähevad, prokurörid lubada ei saa. Kas prokurörid saavad rääkida pehmemates kategooriates ja mõtiskleda selle üle, millisele positsioonile riiklik süüdistus ühtedel, teistel või kolmandatel tingimustel ennetähtaegse vabastamise istungil jääb? Selle üle ikka mõtiskletakse, kokkuleppe läbirääkimiste käigus.

Kuidas lahendada käärid, kus ühel pool on kohtu tauniv arvamus selliste leebete mõtiskluste suhtes ja teisel pool on need prokuröride leebed mõtisklused?

Seal ei saagi kääre olla – kui prokuratuur arvab üht ja kohus teist, siis tuleb teha nii nagu kohus ütleb.

Mida see tulevikuks tähendab?

Iga asi annab uue võimaluse. (Muigab.)

Riigi peaprokurör Lavly Perling Autor: Siim Lõvi /ERR

Kes on kaitsetum – kahtlustatav/süüdistatav või kannatanu?

Me võiks julgelt pöörata rohkem tähelepanu kannatanutele, ohvritele. Põhiõiguste paketi raames oleme tegelenud kahtlustavate ja süüdistatavate põhiõiguste suurema tagamisega, aga ohvrite direktiivi puhul on jäänud kannatanute õiguste kaitse formaalsemaks. Ise usun, et mida rohkem me pöörame tähelepanu kannatanutele.... Et ka nemad saaksid riigilt sõnumi, et riik tuleb talle appi ja aitab teda, kui ta on vägivalla- või varavastases kuriteos haiget saanud. Modernne kriminaalmenetlus toetab seda, et kannatanule oleks tagatud ohvriabi alates sündmuskohalt ning et majanduskuriteo puhul aitaksime ausat ettevõtjat ja varavastase [kuriteo] puhul näitaksime, et suudame vara tagasi tuua.

Mida teie arvate #MeToo kampaaniast?

Mulle meeldib kodanikuühiskond, sest usun, et mida väiksem on riigi sekkumine, seda parem. Usun, et inimesed suudavad oma kogukondades üksjagu probleeme lahendada ja üksteist aidata. Mis muidugi ei võta riigilt ja õigussüsteemilt ära kohustust tegeleda selliste valusate teemadega, nagu seda on kuritegevus.

#MeToo kampaania raames on mitmetes riikides, Eestis mitte, näidatud konkreetsete inimeste peale ja nimetatud neid ahistajateks.

Prokurörina on mu kohus öelda, et iga asja tuleb vaadata selle konkreetse asja valguses. Kergekäeliselt ei tohi kedagi stigmatiseerida.

Olete ise kutsunud ohvreid prokuratuuri minema ja öelnud, et kui kahtlus ei osutu tõeks, siis sõnumitoojaga ei pahandata. Kuidas neid vanu lugusid tõendada?

Vahel on see keeruline. Aga ma jään selle juurde, et inimesed võiksid tulla ja rääkida.

Vanade tegudega on erinevate kuriteoliikide puhul erinevad võimalused. Valgekraelise kuritegevuse korral saame rääkida [kusagil leiduvatest] dokumentidest, väga rakse ja peidetud kuritegevuse puhul saame rääkida mõnikord ka jälitustegevuse kasutamisest. Isegi kui me seda vana lugu ei suuda ära tõendada, siis meie kiire ja aus vastus sellele inimesele on parem kui teadmatus või näo tegemine, et me muudkui menetleme, aga tulemust ei ole. Ikkagi tuleb tulla, ja võibolla see infokild, mille me saame, võib aidata järgmine kord, kui samade inimestega seotud käitumismustrid kipuvad korduma.

Kas see puudutab ka lähisuhtevägivalla juhtumeid?

Jah, kindlasti. Aga seal on riigi kitsaskohaks hoopis see, kas ja kui kiiresti me suudame kuriteole järgnevalt reageerida ja kuidas tõendeid kogume. Üritame teha nii, et me ei pane juba haiget saanud kannatanu õlgadele veel omakorda tõendamist. Võiksime kasutada nende kuritegude tõendamisel järjest muid viise. Näiteks rinnakaamerad, millega sündmuskohale sõitnud politseinik salvestab sündmuskoha kogu oma õuduses. See peaks olema prokuröri võimalus minna kohtu ette, panna videoklipp mängima ja tõendada läbi selle kuritegu, mitte et me laseme ohvril ikka ja uuesti seda läbi elada ja läbi rääkida.

Eestis on praegu pooleli 11 000 kriminaalmenetlust. On seda palju meie väikese riigi kohta?

Ennekõike on see küsimus kriminoloogidele. Oluline on, et registreeritud kuritegevus Eestis langeb. Peitkuritegevust – narkokuriteod, korruptsioon, pedofiilia – on meil nii palju kui palju on meil panna sinna ressurssi. Piltlikult öeldes, kui me ei paneks sinna uurijaid ja prokuröre, siis ei oleks ka seda kuriteoliiki.

Numbritest rohkem keskenduksin sellele, kus meil võiks olla arenguruumi. Kas ja kui palju me näeme küberkuritegevust. Kui ühiskond on digitaliseerunud, siis kuna kuritegevus on ühiskonna teatud peegeldus, on siin koht, mis vajaks meie suuremat tähelepanu. Samuti kriminaaltulu konfiskeerimine, mis vähendab motivatsiooni kuritegusid toime panna. Eelmisel aastal oli see suurem kui kunagi varem 3,5 miljoni euroga, jätkuvalt võiks suureneda ja kindlasti peaks suurenema nende asjade arv, kus me kurjategijaid varaliselt mõjutame.

Kui palju meil küberasjade menetlusi on?

Neid ei ole palju. Küberkuritegevus ei ole ainult küberrünnak, vaid...

Ka see, kui pangaarved tühjaks tehakse?

Just. Vajame mõistetes selgust, et kas pangaarvetelt ja krediitkaartidelt raha võtmine on ka küberkuritegu. Meil peab nendes asjades olema a) kompetents, et leiaks üles need kuriteod ja b) et oskaksime kasutada digitõendeid ja c) et oskaksime nende digitõenditega kohtu ära veenda.

Kui palju on prokurörid lõpetanud menetlusi, ilma neid kohtusse saatmata ja lihtsalt öelnud kellelegi, et kõnnid noateral, ära enam nii tee, aga mitte ei oota, kui inimene libastub või veel enam, ei aita kuriteo matkimist korraldades sellele kaasa?

Ikka, teatud inimlikkus peab alati säilima. Aga meie peame seadust täitma, me ei saa lõpetada menetlusi, kus on ilmselged kuriteo tunnused. Meie menetlus võimaldab väga erinevaid lahendusi, üks variant on minna täispikka menetlusse, on kokkulepe, on oportuniteediga lõpetamine. See tähendab, et kuriteo tunnused on olemas, isik on kuriteo toime pannud, aga ta ei saa kriminaalkorras karistamist ja siin ongi inimlik aspekt. On piiripealne juhtum, kui inimene on ise aru saanud, kahetseb, on kannatanule hüvitanud kahju, siis me teeme ka selliseid lahendusi.

Meie täidame seadust, aga seadust saab täita inimlikult, inimlikkus ei tohi kunagi ära kaduda. Ühelt poolt räägime kuritegudest, sõna kuritegu kõlab karmilt ja kohutavalt, aga noori ja nende tegusid vaadates näeme küll, et nii mõnigi kord tuleb ka läbi sõrme vibutamise öelda „Olgu see nüüd viimane kord!“

Millisena vaatab teile vastu prokuratuuri maine, mida on avaliku arvamuse erinevates uuringutes küsitud?

Sellisena, mille pärast päris häbenema ei pea, aga millega lõplikult rahul ei tohiks ka veel olla.

Kui suur on prokuratuuri usaldusväärsus?

Keskeltläbi hea, numbriga jääksin hätta. Usaldusväärsuse protsent on kindlasti hea indikaator ja peeglist otsavaatamise koht, aga teistpidi ei tohi see muutuda asjaks omaette. Prokuratuuri tegevus peab lähtuma väärtustest – oleme professionaalid, inimlikud ning see peab jõudma iga ohvrini, iga tunnistajani, iga süüdistatava või kahtlustatavani, kes meiega kokku puutub. Kui nii ongi, siis see peegeldub tulevikus ka uuringutes.

Lugesin kord, et õpetate oma lastele lihtsaid asju – ei tohi valetada, ei tohi kedagi lüüa. Aga enesekaitseks?

Lüüa ikka ei tohi.

Ka mitte enesekaitseks?

Ma ei ole pidanud tõesti oma lastele ütlema, et enesekaitseks tohib lüüa. Pigem jään selle juurde, et enesekaitseks tuleb ennast kaitsta. Aga kui konfliktid peaksid nii suureks minema, siis küllap on ka lapsed nii suured, et oskavad ise järeldusi teha. Kuid kodust mingu neile kaasa ikka see teadmine, et kedagi ei tohi lüüa.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: