Nii mõnigi on küsinud, või kui ei ole julgenud küsida, kartes sattuda avalikkuse ees ebasoosingusse, siis on ehk poolihääli omaette pobisenud, et mis see paavst siin käis, õige teda vaja oli, mis kasu temast nüüd oli! Aga see kasutegur paavsti visiidi näol on kindlasti olemas. Telepildi vahendusel nägime, et peamiselt paavst lehvitas, naeratas ja kuulas. Rääkida tahtjaid oleks olnud kindlasti rohkemgi kui paavst jõudnuks kuulata. Kas paavsti tulek mõjus nagu revidendi või audiitori saabumine, on raske öelda, aga kindel on see, et me kõik teeme vahetevahel inventuuri oma südames ja hinges. Ja siis on väga hea, kui on keegi, kellele pihtida ja kes sind kuulab.

Rääkima inimene tõesti peab, sest kui kõike endas hoida, siis võib lõpuks käia üks suur pauk. Nii nagu lõhkes tuntud laulusalmis põis Emajõe lähistel, nii nagu lõhkevad anonüümsed netikommenaatorid. Pean silmas Marika Korolevi juhtumit, kus näitlejanna kohtu abil paljastas teda laimanud kommentaatorid.

On tore, et õiglus sai jalule seatud, aga natuke on ka kahju nendest anonüümsetest netikommentaatoritest. Ja isegi mitte nendest konkreetsetest nurjatutest, kes peavad nüüd valuraha maksma, vaid kahju on anonüümsetest kommentaatoritest kui sellistest. Enam pole neil kohta, kuhu minna, kuhu kirjutada ilma enda isikut avalikustamata.

Vikerraadios on alustanud saatesari "Elu pärast Googlet", kus arutatakse, milline see elu siis olla võiks. See on muidugi väga huvitav teema, aga olgem ausad, me ei taha mõelda elust enne Googlet, sest mis elu see oli! Kuid selge on ka see, et oleks vaja ka saatesarja "Elu koos Googlega", milles õpetatakse, kuidas tänapäeva infotehnoloogilises maailmas hakkama saada. Ja peale saate kuulamist oskaks anonüümne netikommentaator artikleid lugeda nii, et iga kord ei teegi postitust, või siis kommenteerida oma nime all.

Ilmselt on see anonüümsuse vajadus kommentaatoritel pärit just elust, mis oli enne Googlet, kui võis rääkida nurga taga. Sellest ajastust on käibel sellised fraasid, nagu "naised saunas rääkisid". Või "koduseid asju välja ei räägita". Need väljendid ütlevad meile vaid üht. Et on mõned jutud, mis peavadki jääma saladuseks või siis usalduslikult kitsasse ringi. Aga kus on anonüümse netikommentaatori kodu? Kus on tema saun? Kus on anonüümsus? Näib, et kõik on kadunud ja pole enam kedagi, kes teda kuulaks. Kui vahepeal näis, et selleks kuulajaks on kommentaariumi pehme anonüümne tekk, siis nüüd on seegi pealt kistud. Ja sellepärast hakkabki kahju nendest, kellel pole mitte kellegagi rääkida. Neil inimestel, kes kannatavad selle all, et ei suuda oma mõtteid endale hoida, võiks olla oma isiklik paavst. Või kui seda mitte, siis kusagil linna servas üks pime helikindel kuur, kuhu saaks öö varjus hiilida, röökida täiest kõrist või taguda nuiaga mõnd kummist inimkuju seni, kuni hakkab hea.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.