Raul Parts | Merkel-Dämmerung või uuenemine ehk mis toimub Saksa poliitmaastikul ({{commentsTotal}})

Angela Merkel
Angela Merkel Autor/allikas: AFP/Scanpix

Vangerdusest hoolimata on usaldus valitsuse vastu langenud 45% piirimaile ning eelseisvad valimised Baieri ning Hesseni liidumaal ei tõota valitsusele ega CDU/CSU parteile häid aegu, kirjeldab Raul Parts Baieri liidumaa valimiste eelset olukorda, mis võib pea peale pöörata kogu Saksa poliitika.

24. septembril 2017 toimusid Saksamaal parlamendivalimised, mida küll (vasak)liberaalid tõlgendasid kui mõistuse võitu ning status quo säilimist Saksa sisepoliitikas, kuid mis tegelikkuses tõid esile mitte ainult Saksa, vaid ka Euroopas laiemalt süveneva lõhe nii öelda establishment-parteide ning uute, (parem)populistlike jõudude vahel. 

Angela Merkeli CDU ning Horst Seehoferi juhitud CSU (mitteametlikult Unionsparteien, edaspidiselt Union) võitsid formaalselt valimised ning teiseks, nagu ikka, tulid sotsiaaldemokraadid. Ei saa siiski eirata fakti, et eelmiste valimiste suurimad võitjad olid parempopulistlik (kuigi on vaieldav, mille poolest erineb nende populism suurte erakondade populismist) Alternativ für Deutschland (tuntud akronüümi AfD poolest) ning klassikaline liberaalide partei FDP (saades vastavalt 94 ning 80 kohta Bundestagis).

Kui FDP pääsemine Bundestagi ei ole eriline nähtus, arvestades tõika, et nii 2005. kui ka 2009. aasta valimistel kindlustas partei valimistel kolmanda koha, siis AfD pääsemine parlamenti on pretsedenditu nähtus 1945. aasta järgsel Saksamaal. Olukord pärast valimis oli segane ning paljud analüütikud nägid natsismi naasmas Saksamaa ametlikku poliitilisse retoorikasse. 

Täpselt aasta hiljem on kantsler Angela Merkeli juhitud GroKo – ehk suur koalitsioon Unioni ning SPD (sotsiaaldemokraadid) vahel – saanud ametis olla vaid ligi pool aastat, kuid valitsuse sisetülisid ning nendega kaasnevaid spekulatsioone koalitsiooni lagunemisest on jagunud selle aja jooksul pea igasse kuusse. Millised on olnud siiani suure koalitsiooni ning kantsler Merkeli suurimad väljakutsed ning milline seis valitseb Saksa sisepoliitikas laiemalt ennem oktoobris eesootavaid valimis Baieri liidumaal?

Et aru saada, mis tingis Saksamaa ühiskonnas lõhenemise, tuleb vaadata, milline oli AfD poliitiline platvorm, millega valimistele mindi ja mis kõige enam valijaid kõnetas.

AfD ideoloogia määrab poliitilisel parem-vasak skaalal partei skaala paremas ääres. AfD sai alguse 2013. aastal, kui osa endisest Merkeli juhitavast CDU eliidist oli vastu Kreeka ning välismaiste pankade päästeprogrammile. Nad nägid selles CDU liikumist lähemale tsentrismile ning eemaldumist partei ajaloolistest väärtustest. Suurima tõuke nende toetuse tõusule andis 2015. aastal Euroopat, aga kõige enam Saksamaad tabanud immigratsioonikriis, millele lisandusid mitmed islamiäärmuslaste poolt korraldatud terrorirünnakud Saksamaal ja rünnakud 2015. aasta uusaastaööl.

Kõik need sündmused andsid AfD-le võimaluse rääkida Merkeli immigratsioonipoliitika läbikukkumisest ja uue poliitika vajadusest. Enne kriisi oli partei toetus marginaalne, jäädes napilt alla valimiskünnise, ehk olles nelja protsendi piirimail.

Kantsler Merkeli Wir schaffen es -poliitika suutis mobiliseerida nii endisi Unioni, sotsiaaldemokraatide kui ka vasakpartei valijaid, aga tuua valimiskastide juurde ka üle miljoni inimese, kes eelmistel valimistel jätsid hääletamata. AfD diametraalselt erinev immigratsioonipoliitika koos loosungitega tugevdada piire, muuta pensionisüsteemi, pidurdada Euroopa integratsiooni, mitte päästa välja välismaisel kapitalil baseeruvaid pankasid jne tõi lõppkokkuvõttes AfD-le ajaloolise võidu.

Ära tuleb märkida ka Ida- ja Lääne Saksamaa majanduslikku erinevust, mida samuti AfD enda jaoks ära kasutas. Osati läbikukkunud majanduslik integratsioon Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel andis võimaluse AfD-l valijaid idas mobiliseerida. Alexander Gauland, AfD juht, lubas valimistel konkreetselt: "Me võtame oma rahva ja riigi tagasi." Loosung, mis olenemata oma toorusest, osutus edukaks (ja tagas üürikese edu ka meie oma Vabaerakonnale). 

Konkreetsete valimisloosungite taga aga on oluline näha suuremat ideoloogilist lõhet mitte ainult Saksamaal, vaid alates euroskeptitsismi suurenemisest kogu Euroopa Liidus. Olukorda Saksamaal saab kirjeldada kui vastasseisu AfD poolt pooldatud rahvusluse ning liberalismi vahel. AfD kirjeldab põlist sakslast kui kedagi, kes pärineb kindlast saksa rahvusest (Volk) ning saksa rahvuslased peaksid peamiselt hea seisma enda rahvuskaaslaste heaolu eest, jättes muud etnilised grupid tahaplaanile.

Lihtne teooria, millele (vasak)liberaalid seisavad vastu kahe peamise punktiga. Esiteks on nende jaoks ebaselge, miks peaks olema ühel individil suurem sümpaatia ja poolehoid kellegi suhtes, kellega ta jagab ühtset etnilist päritolu. Teiseks, kui n-ö põlisrahvaste roll ühiskonnas on kõrgemal, küsivad nad, kuidas läheb see kokku igapäevase reaalsusega, kus immigrandid ja teiste etniliste taustadega inimesed mängivad ühiskonnas, näiteks majanduslikkus osas, väga suurt rolli.

Ehk kui "päris" sakslane on kindla etnilise taustaga, siis kõik teised peaksid riigis olema  ametlikult madalamas klassis. See aga ei käi kokku peamise ideoloogiaga, millele on Saksa riik rajatud – demokraatiaga.

Liberaalid pakuvad omalt poolt välja teistsuguse lahenduse – sakslased peaks looma konstitutsioonilise patriotismi. Millegi, mis ei rajaneks mitte etnilisusel, vaid tõeline patrioot peaks väärtustama ja au sees hoidma seadusi ning norme, mis kõiki ühiskonnaliikmeid ühendavad.

Kirjeldatud lõhe on kujunenud Euroopa Liidus ideoloogiliseks meie-nende-vastu -lõheks, kus rahvuslus pistab rinda teda ohustavate liberaalsete väärtuste ja normidega, mida Euroopa Liit legitimiseerib ja seeläbi justkui kohustab inimesi ühte moodi mõtlema ja käituma. 

Antud ideoloogiline võitlus on saanud paljuski ka vaid pool aastat ametis olnud kantsler Merkeli peamiseks murekiviks. Pärast valimisi teatasid ka sotsiaaldemokraadid, et ei lähe enam Merkeli juhitud parteiga valitsusse, kuna just nimelt suures koalitsioonis väiksema partnerina olemist nähti peamise põhjusena, miks valimistel saadi ajalooliselt halb tulemus. Poole aasta jooksul aga muutusid sotsiaaldemokraatide vaated ning parteisisene hääletus tõi kaasa uue suure koalitsiooni sünni ning Merkeli neljanda ametiaja kantslerina, aga ka mõlema partei ajalooliselt madalad toetusnumbrid.

Kuid ehk veidike ootamatult hakkas suur koalitsioon murenema hoopiski Merkeli enda juhitud Unioni siseselt, ja seda juba vaid mõned kuud pärast valitsuse ametisse astumist. Nimelt toimuvad  14. oktoobril Baieri liiduvabariigis kohalikud valimised, kus 2013. aastal pea 50% häältest saanud siseminister Horst Seehoferi juhitud CDU sõsarpartei CSU on küsitluste kohaselt kaotamas absoluutset enamust ning suurimaks võitjaks ennustatakse parempoolset AfD-d (toetused vastavalt 34% ning 14%).

Kuna Baieri liidumaa oli just enim 2015. aasta immigratsioonikriisist pihta saanud liidumaa, on immigratsioon ning sellega seotud teemad (ja probleemid) saanud üheks valimiste peamiseks teemaks. Et enda positsioone tugevdada ning seeläbi võita tagasi AfD-le kaotatud hääli, hakkas CSU juht ning Merkeli valitsuskabinetis siseministri ametit pidav Seehoofer keskenduma häälekalt immigratsioonipoliitikale ja võtma üle AfD-le omast retoorikat ning poliitikat, seejuures teadlikult vastandudes kantsleri (ja valitsuse) ametlikule suunale. 

Kui juuni lõpus toimunud EL-i tippkohtumise järel suutis kantsler Merkel saada kerge PR-võidu, teatades, et Euroopa valitsusjuhid liiguvad kokkuleppe suunal immigratsioonipoliitika suunal, tabas külm dušš Merkeli valitsust vaid loetud päevad hiljem. Seehofer ähvardas siis siseministri ametist tagasi astuda ning enam kui seitsmekümne aastase liidu CDU/CSU vahel lõhkuda, teatades et erimeelsused asüülipoliitika osas kantseriga on liiga suured.

Nimelt soovis Seehofer nende asüülitaotlejate Saksamaalt välja saatmist, kellele on juba antud pagulasstaatus mõnes teises liikmesriigis. Kantsleri sõnul ei lähe see aga kokku Euroopa avatud piiride kontseptsiooniga ning õõnestaks veelgi niigi habrast solidaarsust.

Sellest hoolimata leppisid kaks poolt juuli alguses kokku plaanis, kuidas piirata asüülitaotlejate saabumist Saksamaale ning kuidas kiirendada (ja suurendada) nende inimeste riigist väljasaamist, kellel puudub Saksamaal viibimiseks õiguslik alus ning paigutada juba asüüli saanud, kuid siiski Saksamaale saabunud immigrandid piiriäärsetesse laagritesse.  See oli samm, millega Seehofer lootis suurendada enda kodupartei populaarsust ning võita tagasi valijaid AfD leerist ühes kultuurilisemalt traditsioonilisemas liidumaas. 

Sellest hoolimata langes augusti alguses kantsler Merkeli juhitud suure koalitsooni toetus ajalooliselt rekordmadalale tasemele, omades vaid 29% valijate toetust. Samal ajal suutis parempoolne AfD enda toetusnumbrid kasvatada 17% peale, olles sisuliselt samal pulgal samuti toetust kaotanud sotsiaaldemokraatidega (vastavalt 18%).

Ühtlasi ei suutnud kahe parteijuhi sõlmitud kokkulepe päästa kantslerit üha uutest kriitikanooltest. Nii parteisisesed kui ka välised kriitikud kahtlesid avalikult Merkeli sobivuses kantsleriks ning tõid välja tema nõrkuse juhtida koalitsiooni keerulistel aegadel, andes pidevalt järele välisele survele.

Õli lisas tulle ka Seehofer isiklikult, kommenteerides Süddeutsche Zeitungile, et ta ei lase end survestada kantsleril, kes võlgneb temale enda ametikoha. Koalitsoonikriis ning Seehoferi näiline võit Merkeli üle ei tugevdanud nende positsioone valijate seas ning sündmused augusti lõpus Chemnitzis nõrgendasid neid positsioone veelgi. 

Nimelt tapsid väidetavalt kaks kurdi, üks Iraagi ning üks Süüria immigrant Saksa-Kuuba juurtega kodaniku. Antud vahejuhtum tõi taas rahva seas esile pinged seoses immigratsioonikriisiga ning Chemnitzis puhkesid rahutused, kus parempoolsete vaadetega kodanikud nõudsid Ausländer raus! ehk "välismaalased" välja!

Chemnitzis juhtunut suutis taas kord enda kasuks ära kasutada AfD, nõudes karmimat asüülipoliitikat ning lihtsustades öeldes karmima korra kehtestamist, taastamaks rahva turvatunne. Samal ajal tõusis Saksamaal Amazoni raamatumüügi edetabelis tippu Thilo Sarrazini raamat "Feindliche Übernahme − Wie der Islam den Fortschritt behindert und die Gesellschaft bedroht" (Vaenulik Ülevõtmine), mis kirjeldab kuidas islam lõhub ja suretab välja vana Euroopa kultuuri.

Küsimus, kas Saksamaa saab ikkagi hakkama, tõusis Chemnitzi järel üha suurema hulga sakslaste teadvusesse. AfD suutis tuua avalikku diskussiooni ka ametliku statistika, mille kohaselt asüülitatlejad olid kahtlustatavad 15% mõrvajuhtumites üle Saksamaa, kuigi nende osakaal ühiskonnas on alla 2%. Lisaks viitas AfD valitsuse tolerantsuspoliitikale, mille raames lubatakse isikul, kellele riik ei ole andnud pagulasstaatust, riiki jääda ning tööd otsida. Ligi 170 000 immigranti omab Saksamaal tolerantsusstaatust, ligemale 350 000 aga ei oma mitte mingit õiguslikku staatust.

Kantsler Merkeli valitsus on aga suuresti eiranud AfD kriitikat, kuna lihtsaid vastuseid antud probleemile ei ole. Saksamaa korraldas eelmisel aastal umbes 24 000 väljasaatmist, kriitikute sõnul ebaõiglaselt vähe.

Rahutused tõid kaasa protestilaine ka teistest poliitilistest leeridest. Merkeli pressiesindaja Steffen Seibert mõistis protestiaktsioonid hukka, nentides et Saksamaal ei ole kohta ei vägivallale, vihkamisele, ebatolerantsusele ning rassismile. Kuigi Saksimaa president Michael Kretschmer (CDU) ütles avalikul pressikonverentsil, et mingisugust jahti võõramaalastele ei olnud ning see on meedia väljamõeldis, mõistis ta ka avalikult hukka AfD osa protestides, nentides et AfD ei ole mitte alternatiiv Saksamaale, vaid et nad tahavad alternatiivset Saksamaad. Ühtlasi rõhutades, et paremäärmuslus kui nähtus on hetkel suurim oht Saksamaale ning demokraatiale.

Heiko Maas, Saksamaa välisminister, kutsus inimesi diivanilt püsti tõusma ning paremäärmuslusele vastu astuma. Peter Altmaier, majandusminister nimetas olukorda häbiväärseks. Saksamaa siseministeeriumi kantsler Markus Kerber nentis usutluses Tagesspiegelile, et Saksamaa vajab "Saksa islamit" ehk midagi, mis ei oleks dikteeritud islamiusulistele Saksamaal kusagilt väljast, vaid tuleneks nende endi kogukondadest ning oleks arenenud Saksamaal kohapeal. Saksa islam peaks andma võimaluse osaleda Saksamaa elus, samal ajal järgides kohalikke norme ja kultuuri.

Sellisele avaldusele reageeris mõned päevad hiljem siseminister Seehofer ise, kes aasta alguses oli väitnud, et islamil ei ole Saksamaal kohta, väites nüüd, et kõikide probleemide ema Saksamaal on immigratsioon ning et ta mõistab protestijate ängi ja viha Chemnitzis. Ühtlasi kutsus Seehofer üles poliitikuid võtma antud teemal sõna vaid siis kui nad omavad piisavalt informatsiooni, tegemaks avalikke väiteid ja kedagi süüdistama.

Vaevalt vaibunud kriis kerkis uuesti päevakorda, kui Saksamaa siseriikliku julgeolekuteenistuse (BfV) juht Hans-Georg Maaßen tegi avalduse, milles kahtles, et Chemnitzi protestides oli tegemist nõiajahiga võõramaalastele. Samuti kahtles Maaßen avalikkuses esitatud tõendite õigsuses, öeldes samuti, et tema arvates on tegemist tahtliku valeinformatsiooni levitamisega, suunamaks eemale tähelepanu aset leidnud mõrvast.

Need avaldused sundisid valitsust Maaßenit ametist kõrvaldama, aga ainult selleks, et siseminister Seehofer saaks teda edutada enda ministeeriumi kantsleriks (olles juba nüüdseks antud ametist tagandatud ja omades uut positsiooni nõunikuna). Kriis vähendas Merkeli usaldust veelgi ning näitas tema nõrkust kontrollida enda ja sõsarpartei liikmeid. Vahepeal jõudis aga Seehofer muuta ka enda retoorikat, nimetades AfD-d suurimaks ohuks Saksamaa stabiilsusele, öeldes, et parteile on saanud saatuslikuks nende iseendi populaarsus, mis on toonud esile nende radikaliseerumise ning lubanud maskidel langeda. Samuti kinnitas Seehofer, et liit tema kodupartei ning Merkeli juhitud CDU vahel on jätkuvalt tugev. 

Hoolimata suure koalitsiooni jõulistest avaldustest ning lubadustest muuta immigratsioonipoliitikat langes toetus valitsusele septembris ühe protsendipunkti võrra veel, olles nüüd 46% ning märkides uut ajalooliselt madalat taset. AfD aga tõusis küsitluste kohaselt ajalooliselt parimale, teisele kohale, omades 18% valijate toetust, ehk üks protsendipunkt rohkem kui sotsiaaldemokraadid.

Tuues siia juurde CSU ajalooliselt madala toetuse nende "kodumaal" Baieri liidumaal, on olukord nii suure koalitsiooni kui selle väiksema sõsarpartei jaoks üsnagi vilets. Bayertrendi avaliku arvamuse uuringud näitasid septembris, et 44% valijate jaoks on immigratsioon teema number üks eelseisvatel liidumaa valimistel ning Baierit nähakse uue potentsiaalse immigratsioonikriisi ründejoonena.

Rahva seas levivat ebaturvalisuse tunnet ei ole suutnud Seehoferi erinevad vangerdused ja väljaütlemised suure koalitsiooni ning kantsleri suunas päästa, kuna üha enam valijaid liigub parempoolse AfD suunas. Ka rohelised on Baieri liidumaal kogumas toetust, olles üle võtnud karmima retoorika immigratsiooni suunas ning täpselt sama loogikaga on kogumas ka toetust uue jõuna partei Freie Wähler (Vabad Valijad).

Olenemata Seehoferi pingutustest ei suuda valijad nende sõnumit karmimast poliitikast omaks võtta, kuna partei oli 2015. kriisi ajal valitsuses ja ei teinud paljude valijate sõnul midagi selleks, et kriisi ära hoida või selle ulatust pidurdada. 

Lisagem siia veel Merkeli hiljutine lüüasaamine parlamendis, kus tema poolt pakutud kandidaat fraktsioonijuhiks – Volker Kauder – kaotas salajases hääletuses üllatuskandidaadile Ralph Brinkhausile. Seda olukorras, kus veel ennem hääletust kutsus kantsler isiklikult valima just nimelt Kauderi poolt.

Intsident on Saksa analüütikute sõnul märk Merkeli koalitsiooni nõrkusest ning sellest, et välistatud ei ole isegi poliitiline coup d'état. Sotsiaaldemokraadid on seda kirjeldanud kui mässu Merkeli vastu, mis iseloomustab tema ajastu lõppu. Fraktsiooni esimehe koht on strateegilise tähtsusega ning Kauderit tunti kui poliitikut, kes suutis fraktsiooni Merkeli seljataha joonduda, seda eriti Kreeka päästmise ja immigratsioonikriisi ajal.

Brinkhausi valimine antud ametikohale võib olla mõningate CDU liikmete sõnutsi signaal CDU juhtkonnale, et oodata on muutust. Brinkhaus kommenteeris olukorda ise nii, et muudatus fraktsioonijuhi kohal on eesmärgiga tuua CDU/CSU juhtimisse värskust ja teha nii öelda uus tulemines. Samal ajal lubab ta seista kogu fraktsiooniga kantsleri selja taga, lubades igati konstruktiivset koostööd.

Vangerdusest hoolimata on usaldus valitsuse vastu langenud 45% piirimaile ning eelseisvad valimised Baieri ning Hesseni liidumaal ei tõota valitsusele ega CDU/CSU parteile häid aegu. •



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: