"Pealtnägija": granaadiõnnetus kaitseväes võinuks palju hullemini lõppeda ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Kaitseväe keskpolügoonil astus 19-aastane ajateenija tänavu aprillis varasematel õppustel sinna maha unustatud granaadile. "Pealtnägija" avastas kummalise õnnetuse tagamaid uurides, et tegelikult oli vaid õnn, et teised ajateenijad või kohale tulnud meedikud sisuliselt miiniväljal viga ei saanud.

Lars mängis bändis, oli osav korvpallis ja nutikas koolipingis. Pere jaoks polnud üllatus, et pärast Nõo Reaalgümnaasiumi lõpetamist sai ta sisse Tallinna Tehnikaülikooli, ootamatu oli aga noormehe otsus, et enne tuleks ära käia ajateenistuses.

Eelmise aasta juulis sai Larsi koduks Kuperjanovi pataljon. Ta oli igati eeskujulik ajateenija ning sai poole aastaga nooremseersandiks. Aprilli lõpus oli ta ajateenistuses olnud juba peaaegu 10 kuud, mis tähendas, et lõpp sisuliselt paistis.

Samal päeval, kui pealinnas tähistati haavatud ja hukkunud sõdurite auks veteranipäeva, rullus Kuusalu vallas lahti stsenaariumi, mis meenutab pigem Afganistani kui rahuaja Eestit. 23. aprillil oli ilus ilm ja ees ootasid laskeharjutused.

"Neil oli üks ajateenistuse kulminatsioon, lahinglaskmine, seejuures kompanii lahinglaskmine ja selle kompanii osana nad tegutsesid oma positsioonil," kirjeldas Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem Toomas Tõniste.

Kui oli kõlanud viimane vile, et harjutus on läbi, anti ajateenijatele Larsi sõnul käsk minna laskeväljale ja vaadata oma sihtmärgid üle. "Teel sinna sain ma käsu, et läheksin tagasi ja võtaksin mingi torukoti, kuhu ma saaksin need sihtmärgid panna," kirjeldas ta.

Kotile järele minnes jäi Lars grupist umbes 30 kuni 50 meetrit maha, kui äkitselt märkas enda ees midagi kahtlast.

Ajateenija jalge all plahvatas 40-millimeetrine granaat

"Ma kõndisin seal ja nägin maas mingit hõbedat, helendavat asja, siis läksin sellest veidi ümber, aga jäin seda vaatama. Ja siis seda vaadates astusin, käis plahvatus ära jala all," rääkis ta. "Alguses läksid kõrvad lukku, siis keset kukkumist sain aru, et mul käis mingi plahvatus jala all ära ja siis mõlemad jalad lihtsalt kohutavalt valutavad ja värisevad."

Tõniste sõnul oli ta õnnetuspaiga lähedal ja talle oli selge, et asi on halb.

"Siis olin pikali maas, hakkasin karjuma," meenutas Lars. "Siis hästi natukene aega läks mööda, kui tuli minu veebel minu juurde ja hakkas mingeid saapaid lahti lõikama ja sidemeid vist panema. Ma ei tea. Ma ei vaadanud, ma ei teinud silmi lahti tol hetkel väga."

Larsi jalge all plahvatanud lõhkekeha oli 40-millimeetrine granaat, mis lastakse välja käsitulirelvast.

"Mul olid vist kolmes erinevas kohas hulgimurrud. Ja siis siit, vasaku jalalaba alt lendas lihtsalt kohutav tükk minema. Kohutavalt suur tükk./.../ Ma mõtlesin, et ma loodan, et ma ei jää eluks ajaks ratastooli," rääkis endine ajateenija.

Kiirabi jõudis alasse loetud minutitega. Larsi sõnul olid kõik endast väljas ja kaks tema jaokaaslast aitasid teda raamiga tassida. Kaitseväe kaplan helistas Larsi vanematele ja andis juhtunust teada.

"Me teadsime, et ta on elus, aga mis seisukorras, seda ma küll ei oska öelda. Ma ei tahtnud kõige halvemat mõelda, aga paraku me ei teadnud," lausus Larsi isa Andrus.

Tänu heade arstide abile ja tohutule tahtejõule, mis tähendas taastusravi alguses läbi valu viit tundi trenni päevas, suudab nooremseersant pool aastat hiljem karkude abil seista ning kõndida. Larsi ülikooli ühikatoa riiulil seisab meeldetuletus relvast, mis muutis kogu tema elu - hülss ja killud, mis tema jalast välja tulid.

"Pärast oppi ärkasin üles. Siis näidati mul näo ees karpi, kus oli mingi sada kildu," sõnas ta.

Voodihaiget noormeest solgutati mööda haiglaid

Lars ja tema perekond tänab intervjuu jooksul korduvalt arste, kellest ükski pole julgenud lubada, et noormees hakkab kunagi taas tavapäraselt kõndima. Pärast esmast abi andmist Rakveres veetis Lars kuu aega Põhja-Eesti regionaalhaiglas, kus talle paigaldati metallist 36-sentimeetrine varras ja tehti üheksa operatsiooni, kusjuures alguses lihasesiirdamise operatsioon põrus ning õnnestus alles teisel korral.

"Siis see õnneks õnnestus. Aga pärast seda oppi ärgata oli päris kohutav, sest see oli selline, et mu parem jalg ei liikunud, mu vasak jalg ei liikunud ja mu vasak käsi ka ei liikunud. Ma sain ainult paremat kätt liigutada, mis oli päris kohutav nädal," tõdes Lars. 

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, algas kaitseväe-poolne solgutamine ajal, mil Lars oli voodihaige ja oli suutnud läbi valu end paar korda vaid mõneks minutiks ratastooli vedada.

"Tuli välja, et mind viiakse Tallinna laatsaretti. Halb oli see, et seal ei olnud mitte mingit lifti või midagi, mind viidi kanderaamiga väga ebamugavalt kuskile teisele korrusele. Üles minnes ja alla tulles ma kartsin, et ma kukun ja lähen kohe tagasi," rääkis Lars.

"Ta ei istunud ega astunud, ta ju lihtsalt lamas voodis. Ja ei oskagi öelda, kas see on siis õige koht lamava haige jaoks, kas see kaitseväe laatsaret on samal tasemel mis PERH?" küsis Larsi isa.

Sellega solgutamine ei lõppenud. Tallinna laatsaretist toodi Lars talle ja ta perele arusaamatutel põhjustel kaheks ööks rohkem kui 250 kilomeetri kaugusele Kuperjanovi pataljoni haigevoodisse. See oli Larsi sõnul aeg, kus ta esimest korda istus ratastooli ja suutis seal olla paar minutit, sest kui ta jalad maa poole suunas, hakkasid need kohutavalt valutama.

Kaitsevägi ütleb, et Larsi ümber kolimine tulenes reeglitest.

"Kui tal põhiravi oli lõpetatud ja tema terviseseisund oli stabiliseeritud, siis lõpetati tema ajateenistus ja samal ajal alustati tema taastusravi plaani koostamist. Sel perioodil oli ta mõistlik viia oma koduväeossa, et ta sai ära lõpetada oma tegevteenistuse, asjad üle anda ja ajateenistuse, ja pärast seda suunati ta taastusravile Ida-Tallinna keskhaiglasse," ütles toetusteenuste keskuse ülem Toomas Kasemaa.

Ta pidas Larsi viimist mitmesaja kilomeetri kaugusele asjade üle võtmiseks mõistlikuks, sest ta oli stabiilses seisundis ja suutis ratastoolis liikuda.

Kaitsevägi lisas hilisemas kirjavahetuses, et Larsi asjad kogusid pataljonis kokku siiski tema rühmakaaslased. Pärast kaht päeva Kuperjanovis veetis noormees veel kuu aega Ida-Tallinna keskhaiglas.

Platsil vedeles teisigi lõhkemata granaate

Detaile, miks perekond on kaitseväes pettunud, on palju. Kokkuvõtvalt lubas kaitsevägi maad ja ilmad, aga lõpuks lugesid mundrimehed isegi bensiinitšekke, mida hüvitada vanematele, kes käisid oma poega Räpinast Tallinna haiglas vaatamas. Kaitsevägi omakorda arvab, et perekond tahtis neilt liiga palju.

"Pealtnägijaga" taas õnnetuspaika külastades oli Larsi ainus tingimus, et tema ei pea rivis esimesena kõndima.

"See oli vist ikka väga õnnetu kokkusattumus. Mina olin kuuest või seitsmest inimesest vist viimane ja just minul õnnestus see," tõdes ta ja kinnitas, et ka kõik teised kõndisid samast kohast üle. "Pluss kõik need sihtmärgid, mis üles pandi. Need pidi ka keegi ju üles panema ja läbi kõndima selle ala. Kui nüüd meil nii rangelt keelatakse sinna minna, siis kuidas varem lubati nii vabalt sinna minna?"

Tegelikult oli puhas juhus, et sel saatuslikul veteranipäeval sai vigastada vaid üks sõdur, sest lõhkemata granaate vedeles platsil rohkem.

"Sõbrad tulid haiglasse külla ja ütlesid, et seal pidi väike miiniväli olema. Isegi selle kiirabiauto juures pidi kuskil läheduses olema üks. Vedas, et kiirabi otsa ei sõitnud. Aga mõnes mõttes vedas ka, et mina ainuke olin," lausus Lars.

Pataljoniülem Tõniste sõnul selgus visuaalsel vaatlusel, et lõhkemata granaate on veel, mistõttu haavatud sõdurit kiiresti ohtlikust alast välja viies rikuti rangelt võttes reegleid.

"Kui me oleksime läinud täiesti rahuaegsete reeglite järgi, siis me tegelikult oleksime pidanud jääma ise alasse, andma seal esmaabi ja ootama, kuni demineerimisgrupp meie juurde tee puhastab, aga me siis päris rahuaegsete reeglite järgi ei teinud. Võtsime poisi ja kandsime ta sealt välja," sõnas Tõniste. "Me liikusime alast välja puhtalt vaatlusega tagades, et keegi ei astuks, komistaks ega riivaks seda, mis seal oli."

Ringkonnaprokurör Toomas Tomberg ütles, et ala, kus sündmus toimus, oli kindlasti ohtlik kõigile - nii kaitseväelastele kui ka suvalistele seenelistele. Pärast koristust leiti plahvatuspäeval sellelt alalt veel neli lõhkemata lõhkekeha.

Halvemal juhul oleks võinud Larsi moodi vigastada saada veel neli sõdurit. Kuidas sai selline olukord, kus ajateenijad saadeti sisuliselt miiniväljale, üldse juhtuda? Kiiresti tehti selgeks, et Larsil polnud õnnetuses mingisugust süüd. Õnnetuse järel algatas Põhja ringkonnaprokurör Toomas Tomberg menetluse, käsitledes juhtunut teenistusalase lohakusena.

"Jah, meil on põhjust arvata, et kahtlustus esitatakse ühele isikule ja justnimelt nimetatud paragrahvi tunnustel," kinnitas Tomberg.

Süüdlane pole veel selgunud

Larsi isa peab juhtunut kellegi räigeks hooletuseks ja lohakuseks, sest polügooni kasutab kaitsevägi. "Kas see käibki siis niimoodi, et laseme ja kui need asjad ei lõhke, jätamegi need maha?"

Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema sõnul polnud neile laskmise ajal teada, et alasse on tulistatud seda tüüpi laskemoona, mis seal oli, ja et see on jäänud lõhkemata. Küsimusele, kas see oli kellegi räige lohakus, vastas ta, et selliseid sõnu ta võib-olla ei kasutaks. "Aga ma möönan seda, et seal on mingisugune kommunikatsioonihäire, viperus, lünk olnud sees, mis selle tingis," ütles Tõniste.

40-millimeetrised granaadid plahvatavad kontaktis pinnasega ja kaitseväe keskpolügoonil on see samblane ja pehme. Kui mõistlik on sellisel pinnasel sellist laskemoona kasutada?

"Kui minu allüksusest siit pataljonist läheksid seda tegema, siis ma tunnistan, et ma ei lubaks seda teha," sõnas Tõniste, märkides, et kui kontakt pinnasega ei ole piisavalt tugev, võib selline laskemoon jääda lõhkemata.

Küsimusele, kes need granaadid välja lasi, ei saanud "Pealtnägija" selget vastust ei kaitseväelt ega ka prokuratuurilt. Küll aga ütles prokurör, et granaadid jäid sinna kahelt eri õppuselt, mis toimusid aasta alguses ja kus osalesid nii tegevväelased kui ka ajateenijad.

"Õppuse läbi viinud väeüksus peaks teavitama polügooni sellistest juhtumitest, kus on jäänud nendest järele polügoonile mingisuguseid lõhkemata lõhkekehasid, edasi oleks juba demineerijate küsimus need sealt üles leida ja ohutuks teha," rääkis Tomberg.

Ta märkis, et ehkki teavitati ka sel korral, siis edasises ahelas oli puudujääke ehk need, kes pidid lõhkemata lõhkeseadmed ära korjama, seda ei teinud.

See on järjekordne pööre õnnetus loos, info lõhkemata granaatidest oli olemas, aga sellele ei reageeritud.

Tõniste ütles, et uurimisel selgub, kes oma töö tegemata jättis. "Kindlasti on mul oma arvamus olemas. Aga nagu poksijad ütlevad, et sa ei näita, et sa veritsed."

Selget vastust ei saanud "Pealtnägija" ka küsimusele, kes konkreetselt pidi lõhkemata granaadid ära korjama. Kuigi kolonelleitnant Tõniste juhtimisel ei lastud saatuslikke granaate lendu, siis tunneb ta endal vastutust.

"Loomulikult ma olen oma kahetsust väljendanud. Ja see ongi kohutavalt kurb, kui sa oled noor mees ja sa elad läbi sellise õnnetuse. Ükskõik, mida ma praegu siin kaamera ees ütlen, võib alati öelda, et kunstlik jama, eks ole," tõdes Tõniste. "Aga kirjeldada seda, mida sa tunned väeosa ülemana, kui sa tead, et sõdurid on usaldatud sinu hoolde ja sa ei ole seda suutnud - kurat, see ei ole hea tunne."

Lars alustas siiski sügisel õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis IT-süsteemide administreerimise alal. Loodetavasti arvab kaitsevägi ta õige pea enda veteranide hulka, mis tähendab, et ta saab ühekordse hüvitise ja igakuise eripensioni.

Toimetaja: Karin Koppel



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: