Aasta tagasi juhtus kaitseväe keskpolügoonil raske õnnetus, kui väljaõppe käigus sai granaadiplahvatuses tõsiselt vigastada 19-aastane Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenija Lars, kes saadeti pärast rutiinset laskeharjutust koos paari kaaslasega märklaudu ära tooma.

Koos Larsiga sihtmärgialale saadetud ajateenijad leidsid õnnetuse järel samast veel neli samasugust lõhkemata 40-millimeetrise kaliibriga käsitulirelva granaati. Sama hästi võinuks lõhkekehale astuda mõni teine Larsi üksusekaaslane või isegi mitu. Oli suur õnn, et noormees ei kaotanud kogu jalga, sest arstid tegid imet.

Sügisel väitis kaitsevägi, et tegu oli äärmiselt erandliku õnnetusega ja kahetses igati juhtunut. Lõhkemata granaadid unusid maha eelmiste õppuste käigus ja info ohu kohta ei liikunud, kuhu vaja. Just seetõttu esitas prokuratuur detsembris polügooni ohutusohvitserile kahtlustuse tööalases lohakuses ja lugu võinuks sellega lõppeda.

Pärast saadet pöördusid aga "Pealtnägija" poole allikad, kellele jäi asi kripeldama. Nende sõnul on olukord tegelikult märksa hullem ja lõhkemata moona vedeleb palju rohkem.

"Kui on teada, et siin on tekkinud lõhkemata lõhkekehi, siis ei saa inimesi peale saata. Tegelikkuses peab üldse laskmise lõpetama ja kutsuma demineerijad välja, et enne keegi sinna alale ei lähe, kui on demineeritud," rääkis eridemineerija Martin Meos.

"Ma tõesti ei kujuta ette inimest, kes ütleb, et see on normaalne, et vedelevad lihtsalt lõhkekehad, mis võivad plahvatada, kas siis iseenesest puutest - keegi katsub - või tahtmatult keegi peale astub. Minu arust ei ole see normaalne," ütles endine kaitseväelane Margus Neudorf.

Kriitikale lisab kaalu see, et tegemist on kaitseväe endiste tippspetsialistidega - relvastuse ja lahingumoona toetusgrupi ülema Margus Neudorfi juhitud üksus vastutas kaitseväe lahingumoona eest, Martin Meos päästis Afganistanis eridemineerijana otseselt või kaudselt sadu elusid ja pälvis teenetemärgi nii Eesti presidendilt kui ka NATO peasekretärilt.

Endiste kaitseväelaste avameelsuspuhang on seda üllatavam, et Meose firma teeb keskpolügoonil demineerimistöid ja kaitsevägi on tema klient. Kriitikaga riskivad nad mõlemad rikkuda suhted kaitseväega.

Eridemineerijad leidsid paari nädalaga üle 20 plahvatamata lõhkekeha

Et kriitikute väidetes ise veenduda, pidi "Pealtnägija" ootama üle poole aasta, sest lumes lõhkekehade otsimine olnuks liiga ohtlik. "Pealtnägija" kohtus Meosega uuesti tänavuse aprilli viimastel päevadel ja kammis polügooni sihtmärgitaguse ala detektoriga läbi.

Meos ja kolleegid olid selleks ajaks polügoonil töötanud kaks nädalat, kuid juba oli mõndagi juhtunud - alles mõni päev varem kärgatas spetsiaalselt polügoonitööks kohandatud buldooseri roomikute all granaat. Ja käsil on alles otsingute ettevalmistustööd.

"Üllatavalt vähe on traktor välja lükanud, aga siin on ka probleem, et me pole otseselt otsinud, masinad praegu alles valmistavad ette, nii et järgmine kord me hakkame otsijatega alles otsima maa seest. Praegu lihtsalt masin tasandab," rääkis Meos.

Kahe nädalaga leiti üle 20 lõhkekeha, mida seal rangelt võttes olla ei tohiks. Neist 11 on täpselt samasugused granaadid, mille otsa komistas Lars.

"See tekitab küsimust, et miks nad ei ole plahvatanud. Seda enam, et neil on peal enesehävituse mehhanism, et nad peaksid tegelikkuses teatud aja jooksul ise hävinema, aga nad ei ole seda teinud. See tekitab küsimusi, et miks neid nii palju on ja miks nad pole ise hävinenud," arutles Meos.

Meos märgistas leiud, tegi fotod ja kutsus kohale kaitseväe demineerimismeeskonna, kes lõhkekehad kohapeal kahjutuks tegi. Kuid küsimus - miks granaadid keskpolügoonil ei lõhke - jäi teda kripeldama. Mehed oletavad, et kaitseväe kasutatav moon on lihtsalt praak.

"Tal on kaks sütikut peal. Esimene sütik, mis peaks kontakti peale plahvatama, ei ole töötanud tõenäoliselt sellepärast, et on pehme maastik, siin on turvas ja see on maasse jooksnud. Aga enesehävitus - ma saan ainult oletada, sest ma peaksin ta lahti võtma, et näha, aga kuna nad on välja lastud, siis neid lahti võtta ei saa -, ma võin ainult oletada, et see enesehävitus pole käima läinud ja see on lihtsalt defektiga moon. Kui nii palju on, siis see viga ei saa olla väga milleski muus enam," rääkis Meos.

"Igasugune lahingmoon on ju toodetud selleks, et ta täidaks oma ülesannet. Kui Eesti kaitsevägi peaks mingil põhjusel olema sõjalises konfliktis ja tal peaks olema vaja lahingumoona ja see ei tööta, ei täida oma eesmärki, siis tegelikult ju see on probleem, mitte ainult rahu ajal, vaid sõja ajal. Täna on siis õnn, et saaks mingid järeldused teha, et mingi konkreetne tüüp lahingumoona ei plahvata või ei tööta või ei täida oma eesmärki, välja selgitada, miks see üldse juhtub," kommenteeris Neudorf.

"Tavaliselt, kui tõrge tekib, siis on kolm võimalust - kas moon on defektiga, kasutaja ei oska seda kasutada või siis relv, kus seda kasutatakse, ei ole õige või siis tänu sellele relvale ei saa moon algimpulssi, et ta läheks tööle," selgitas Meos.

Kaitsevägi: keskpolügoon on ohutum kui Tallinna kesklinna liiklus

Kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonna ülem Mati Tikerpuu aga tõi välja, et enam kui 2100 väljalastud granaadist ei ole lõhkenud alla 50.

"Seda kasutavad meie liitlassõdurid, see on kontrollitud moon. Pärast seda õnnetust, kui see juhtus, kontrolliti seda veel kord üle. See oli korras ja /.../ sellel moonal pole probleeme," lisas ta.

Kaitsevägi soetas 40-millimeetrise tulirelva granaadid 2014. ja 2015. aastal kokku 700 000 euro eest Ühendkuningriigilt n-ö riik riigile tehingu vormis.

Põhjusena, miks mõni granaat pärast väljalaskmist ei lõhke, tuuakse keskpolügooni soist ja pehmet pinnast. Samas, küsimusele enesehävitusmehhanismi tõrke kohta tuuakse selgituseks aga - vastupidi - liiga kõva pind, mille tõttu granaadi vastav mehhanism mõnikord väidetavalt kinni kiilub.

"Minu hinnangul, ma ei saa öelda, et oleks tehtud valesti midagi, pigem võiks öelda, et on jäetud tegemata. /.../ Kui mina veel kaitseväes olin, siis oli kord, kus lahinglaskmist ei tohtinud jätkata, kui oli tõrkelaeng. See tuli kas siis üles leida, tuli kahjutuks teha või kui polnud võimalik kahjutuks teha, siis vähemalt ära märkida, et ei kujutaks rohkem ohtu, või vähemalt seda ohtu vältida," rääkis Neudorf.

Tikerpuu tõdes, et 100-protsendilist garantiid ei saa kunagi anda. Reeglid aga näevad tema sõnul ette, et kui laskmisel jääb granaat plahvatamata, siis tuleb sellest kohe teada anda, et seda saaks kohe demineerima hakata.

"Keskpolügoon on täna, ma arvan, kindlasti ohutum kui Tallinna kesklinna liiklus," lisas ta.

"Kui siin jätkuvalt siiski leitakse lõhkekehi, need on märgistamata, rääkimata sellest, et need on kahjutuks tegemata, siis ikkagi kuskil jätab keegi midagi tegemata," sõnas Neudorf.

Prokurör: keskpolügooni täielik puhastamine on võimatu missioon

Lõpuks polegi selge, kas rohkem mängib rolli granaatide küsitav kvaliteet või ebarealistlikud eeskirjad.

Ka ringkonnaprokurör Toomas Tomberg, kes polügooniõnnetust uuris, ütleb, et ala täielik puhastamine on sisuliselt võimatu missioon.

"Ma võib-olla võrdleks seda kartulipõlluga pärast kartulivõtmist. Ja kui seista sellise suure maalahkmaka ees ja püstitada endale ülesanne, et leida üles kõik kartulid, mis siiski on sinna maha jäänud, siis see tundub ka küllaltki raskesti teostatav ülesanne," rääkis Tomberg.

Kolonel Mati Tikerpuu sõnul ei käi paberid, ohutuseeskirjad ja päriselu alati kokku. Nii ei saa iga sihtmärgialal kadunud granaati pidada kellegi lohakuseks või rikkumiseks.

Tikerpuu meenutab, et keskpolügoon pole tavaline metsaalune, vaid siiski sõjalise väljaõppe piirkond, kus lahinglaskmiste käigus ei suudeta paratamatult lõhkemata moona iga kord kokku lugeda.

"Me oleme õhanud kõik, mis me teame. Me oleme üritanud välistada, maandada riski sellega, et kui on see väike võimalus, et kuskil on see lõhkamta lõhkekeha, siis on see kindlas alas. See ala on tähistatud ja et inimesed ei läheks sinna," rääkis Tikerpuu.

Meos: kaitseväel pole piisavalt inimesi lõhkekehade leidmiseks

Loomulikult ei kahtlusta keegi, et kaitseväe juhtkond ajab ajateenijaid meelega miiniväljale. Teisalt jääb ikkagi küsimus, miks ei leidnud kaitsevägi ise lõhkekehi, mille Meose meeskond avastas loetud päevadega.

"Kuna demineerimiskeskus peab tagama missioone ja tal on üks meeskond väljas, üks õpib, valmistab ette, siis tal pole jõudu neid lihtsalt otsida. Nad tulevad selle peale kui leitakse, aga neil pole isikkoosseisu, et tegeleda sellise laiaulatusliku otsimisega. /.../ Neid on liiga vähe selleks, see ala on liiga suur ja siin käib liiga palju üksusi lihtsalt laskmas ja nad ei jõua seda kõike teha," selgitas Meos.

Tikerpuu vaidleb sellele väitele aga vastu. "Ma olen suhelnud isiklikult praegu kaitseväe demineerimisüksust juhtiva ülemaga ja tema kinnitas mulle, et nemad jõuavad ettenähtud ajal sinna, kuhu neid välja kutsutakse üle kogu Eesti. Nad on koormatud, ei saa eitada, aga nad ei ole selliselt koormatud, et nad ei saaks oma ülesannet täita ettenähtud aja raames," ütles ta.

Kolonel Tikerpuu sõnul on Larsi õnnetusest tehtud tõsiseid järeldusi. Lähiajal värvatakse juurde uusi demineerijaid, juba on karmistatud ohutusnõudeid, lisatud teavitustahvleid ja muudetud sihtmärgiala sisuliselt keelualaks, kuhu ilma loata keegi siseneda ei tohi.

Lähiajal peaks riigikogusse jõudma ka eraldi seaduseelnõu, mille kohaselt võiks polügoonidel läbi viia kontrollitud põletamisi ja nii lõhata viimasedki laokile jäänud lõhkekehad. Kõik need on meetodid riskide vähendamiseks, aga päris ära ei kao oht kunagi.