Riigikogu liikmed saavad kasutada igakuiselt enda tööks vajalike väljaminekute katmiseks ca tuhande euro eest kuluhüvitisi, mis on kolmandik parlamendiliikme palgast. Eelduseks on kõigi kulutuste kohta tšekkide või arvete esitamine riigikogu kantseleile. Sealt pääseb ka ajakirjandus regulaarselt neile ligi ja meediat täidavad lood sellest, kuidas parlamendisaadik liisib auto, ostab ajakirju, levitab sotsiaalmeedias erakonna reklaami, ostab valijatele kringli või majoneesi, et teha kohtumisõhtul kartulisalatit jne.

Nagu riigikoguliikmete üldrahvalik maoloputus, kirjutas selle kohta klassik ehk Mart Juur.

Teadjad kehitavad õlgu, mitteteadjad aga ahastavad, et kuidas küll riigikogu liikmed selliseid sigadusi võivad teha.

Tegelikult on parlamendisaadikud muutunud järjest korralikumaks ja öiseid ühe pitsa arveid enam riigikogu kantseleisse ei vii. Aga parlamendi mainet näksib kuluhüvitiste süsteem ometi, sest kõrvalseisjatele on raske seletada ka täiesti seletatavaid ja põhjendatud kulutusi, mida riigikogu liikmed oma töö tõttu teevad. Ja ebamõistlikud või piiripealsed üksikjuhtumid jäävad alati viisakat üldpilti määrima.

Riigikogu juhatused on viimase kümmekonna aasta jooksul olnud isekeskis seda meelt, et senine kuluhüvitiste kord on ajast ja arust ning sellega tuleks teha lõpparve. Tegudeni pole jõutud, sest alati on lähtutud soovist saavutada kõiki parlamendifraktsioone hõlmav konsensus. Et siis oleks kuluhüvitiste kaotamine kõigi erakondade ühine asi ja üheskoos suudetaks ka meedia esialgsele meelepahale kergemini vastu seista.

Niisugust üksmeelt pole kunagi saavutatud. Ja ei saavutatagi. Ikka on mõni fraktsioon vastu ja teised kardavad, et vastuolija saab avalikkuse silmis plusspunktid. Eriti valimiste läheduse kirglises palavuses.

Riigikogu tegelikud mõjuerakonnad võiksid lõpetada püüdmatu konsensuse otsimise ja visata ajaloo prügikasti kõigile piinliku kuluhüvitiste süsteemi, nagu ka riigireformijad soovitavad. Kõige lihtsam, kui antagonistlikud Reformi- ja Keskerakond lepivad kokku, et sarnaselt valitsuse liikme ehk ministriga, saab ka parlamendisaadik igakuiselt esindustasu, mis on näiteks 20 protsenti tema palgast ja see kantakse ilma tšekkideta tema pangaarvele. Reform ja Kesk sellest oma valijaid ei kaotaks.

Olekski kõik. Arvatavasti tuleksid ka mitmed teiste fraktsioonide saadikud taolise ettepanekuga kaasa ja vajutaksid hääletusel rohelist nuppu.

Tehke see ära! Riigikogu, kaotage need piinlikud kuluhüvitised. Kuigi pessimistid - või realistid, kuidas keegi ütleb - kardavad, et eriti just valimiste eel jäävad parlamendi kõrvad selliste ratsionaalsete üleskutsete suhtes kurdiks.