Maarja Lühiste | Mis veel loeb lisaks riigikogu liikmete ja ministrite arvule? ({{commentsTotal}})

Maarja Lühiste
Maarja Lühiste Autor/allikas: Erakogu

Riigireformi sihtasustus on nüüdseks välja tulnud 67 ettepanekuga riigireformiks. Laias plaanis on tegu igati tänuväärse ettevõtmisega: grupp Eesti ettevõtjaid on otsustanud pakkuda välja võimalikke teid, kuidas riigivalitsemist efektiivsemaks muuta. Just efektiivsus tundub olevat see printsiip, millele riigireformijad suurt – kohati ainsat – tähelepanu omistavad. Kas aga efektiivsus on alati üks olulisemaid põhimõtteid, mida riigi paremaks tegemisel järgida, on mõnevõrra küsitav, kirjutab Newcaslte'i ülikooli politoloog Maarja Lühiste.

Efektiivsuse olulisuses on raske kahelda: ükski maksumaksja ei taha liigseid eurosid riigiaparatuuri käimashoidmisesse saata, kui masin toimiks vähemate ressurssidega sama hästi või ehk veel pareminigi. Paraku üksnes efektiivsusest demokraatia heaks toimiseks ei piisa – demokraatia peab ka hea ja õiglane välja nägema. Seega ei ole demokraatia seisukohalt tähtis vaid see, kui mitu liiget riigikogus või valitsuses on, vaid ka see, kui üheülbaline või mitmekesine Eesti poliitiline eliit välja näeb. Vastasel juhul riskime sellega, et mingi osa kodanikke ei näe võimu legitiimsena ja see tekitab demokraatiale palju probleeme. Üks selliseid probleeme Eestis on näiteks meeste suur ja pikaajaline ülekaal nii riigikogus kui valitsuses. Naiste alaesindatuse tagajärg ei ole vaid see, et üks osa valijaid ei tunne end ehk nii hästi esindatud kui teine, vaid ka võimalus, et probleemid, mida naised peavad meestest olulisemateks, saavad riigi tasemel vähe tähelepanu.

Meeste üleesindatus riigikogus võib-olla ka põhjuseks, miks näiteks mõnes riigikogu komisjonis pole ühtegi naist. Üks seletus on see, et naisi on nii vähe, et neid lihtsalt ei jagu kõigisse komisjonidesse. Teine variant võib olla see, et praeguse 26 naissoost parlamendisaadiku hulgas lihtsalt pole ühtki, keda huvitaks põhiseadus või majandus (riigikogu põhiseaduskomisjonis ja majanduskomisjonis on praegu ainult mehed). See aga ei tähenda, et üks Eesti naine ei huvituks või hooliks majandusest või põhiseadusest või et küsimused, milles neis komisjonides kokku lepitakse, mõjutaks vaid Eesti meeste elu ja heaolu. Võib ka väita, et ju need mehed seal komisjonides esindavad naiste huve ka. Ja mingil määral nad kindlasti seda teevad, mõni vast teadlikumalt kui teine. Küll aga ei näe see väga hea ja demokraatlik välja, kui kümme meest peavad omakeskis välja mõtlema, kuidas muuta soolise võrdõiguslikkuse seadust ja vähendada Eestis soolist palgalõhet (need on küsimused, mida põhiseaduskomisjon hetkel arutab). Veelgi enam, see ei ole ka ilmselt kõige efektiivsem lahendus.

Eelnevast tulenevalt soovitan ma riigireformijatel kaaluda ka seda, kuidas erinevad reformisoovitused võivad mõjutada üldist ühiskonnagruppide esindatust parlamendis ja poliitikas üldisemalt. Kuidas näiteks võib riigikogu liikmete arvu vähendamine mõjutada naiste (aga ka näiteks vene rahvusest eestimaalaste) esindatust? Kas riigikogu liikmete valimine avatud nimekirjade alusel soosib mitmekülgsemat riigikogu rohkem kui poolavatud nimekirjade alusel valimine (Eestis, muide, ei ole kasutusel kinnised nimekirjad)? Kas eesmärk peaks olema üksnes riigikogu komisjonide arvu vähendamine või tuleks teha soovitusi ka selles osas, kui mitmekesised peaksid olema komisjonide koosseisud? Kuidas mõjutab meeste ja naiste esindatust väljapakutud riigikogu pideva värskendamise idee?

Tuginedes tulemustele oma teadustöös, ei peaks Eesti naiste võimalused riigikokku valitud saamiseks halvenema, vaid pigem pisut paranema, kui riigikogu liikmeid valitakse avatud nimekirjade alusel. Vastuoluline idee piirata riigikogu liikmeks oleku järjestikulist aega kahe koosseisuga, mille järel tuleb võtta vähemalt ühe valimisperioodi pikkune paus, peaks samuti tooma poliitikasse rohkem seni alaesindatud gruppe. Selline reegel peaks tegema uutele tulijatele ukse pisut rohkem lahti. Ka teaduskirjandus näeb just järjestikust samade kandidaatide tagasivalimist kui üht peamist põhjust, mis annab meestele valimisvõitluses eelise naiste ees. See aga, kuidas mõjutab riigikogu liikmete mitmekesisust nende arvu piiramine, on vähem selge. Kas väiksem riigikogu toob kaasa ka kandidaatide arvu piiramise? Kui kohti jääb vähemaks, siis üldjoontes kipuvad kõige enam kaotama väheesindatud grupid ehk kui konkurents riigikogu kandidaadiks ja liikmeks saamiseks läheb tihedamaks, võib naistel (ja teistel alaesindatud gruppidel) olla keerulisem end kandidaadina üles seada. Belgia, mida riigireformijad on toonud ühe näitena ja kus 1993. aasta seadusemuutusega parlamendisaadikute arvu piirati, tutvustas samal ajal ka esimesi sookvoodisoovitusi.

Seda, kas Eestis on kvoote vaja, on omaette küsimus. Küll aga julgustan riigireformijaid pöörama muu hulgas enam tähelepanu esindatuse ebavõrdsusele, sest mida väiksemal grupil on lihtne tee võimu juurde, seda raskem on tagada, et riigijuhtimises osalevad just need kõige kompetentsemad ja kogenumad inimesed.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: