Kas riigikogu valimistel avatud nimekirjade kasutamine ei too kaasa seda, et parlamenti pääsevad küll populaarsemad nimed, kuid sisu tundvad inimesed jäävad riigikogust eemale?

Ma kaldun arvama, et selline personaalse populismi aeg hakkab Eestis ümber saama ja märksa olulisem eesmärk on võimu ja rahva omavahelise võõrandamise vähendamine.

Tihti esitatakse küsimus, miks väga väikese häältearvuga inimesed saavad riigikogusse, samas üle tuhande või rohkemgi häält kogunud inimene valituks ei osutu. Seetõttu valijad tunnetavad, et nende hääl ei maksa ega mõju. Teiseks pole avatud nimekirjad õhtumaises kultuuriruumis midagi uut, näiteks Soome saadakse väga hästi hakkama.

Mida annab see, et riigikogu ja kohaliku omavalitsuse valimised toimuksid ühel aastal?

See on küsimus Eesti inimeste jaoks valimisrahust. Praegu on nii, et riigikogu ja kohalikud valimised on erinevas tsüklis. Siis on veel europarlamendivalimised ja meil on lisaks veel presidendivalimised.

See pidev valimiskampaania või selle eelne olukord on midagi sellist, mis riigi strateegilist ja rahulikku arengut pärsib. Ja seetõttu ei tulnud me välja ettepanekuga teha need [valimised] ühel päeval, vaid nad oleksid ühes kalendriaastas. Märtsis oleksid parlamendivalimised ja oktoobris KOV-de valimised. Seejärel oleks kolm aastat valimisrahu.

Kui reaalne on piirata riigikogu liikmete ametiaega kahe järjestikuse perioodiga?

Meie ettepanekud on omavahel väikeses süsteemis. Teisisõnu, kui aktsepteeritakse avatud nimekirja ettepanekut, siis pole vajadust mandaatide piiramiseks ja ka vastupidi.

Eesmärk on, et ühelt poolt riigikogu koosseis rahva mandaadi põhjal pidevalt uueneks ja teiselt poolt ei tekiks sellist "sammaldunud" olukorda. Loomulikult on siin ka vastuväide kohe: riigikogus on vaja ka kogenuid ja ajaloolise mäluga poliitikuid. See on ka tõsi. Ja sellepärast meil ongi meie esmane ettepanek ikkagi avatud nimekirjad.

Kui avatud nimekirjad ei peaks sobima, siis teeme ettepaneku, et kaks järjestikku perioodi olgu piiranguks riigikogu liikmeks olemisele. Nüüd kas vahepeal minnakse ka tegelikule põllutööle, see on omaette küsimus.

See ei ole küsimus õigusest, vaid küsimus poliitilisest kultuurist. Poliitilise kultuuri suhtes tuleb olla optimistlik, et järgmised aastakümned saavad olema paremad kui eelmised.

Eesti inimestele meeldib nuriseda riigikogu liikmete kõrgete palkade pärast. Te teete ettepaneku kuluhüvitised kaotada ja tõsta samas palku. Kuidas see välja hakkaks nägema?

Kulude hüvitamise kord peab olema samasugune nagu igas erasektori firmas. Aga mis puudutab riigikogu liikmete palku, siis erinevalt üldisest populistlikust arvamusest, et parlamendiliikmete palku on vaja vähendada, olen mina vastupidisel arvamusel.

Mina arvan, et riigikogu liikmete palku tuleb tõsta. Ja tõsta tuleks päris märkimisväärselt. Kui riigikogu liige teeb oma tööd tegelikult ja sisuliselt, siis on tegemist ühiskonna jaoks väga tarviliku ametiga. Ja see peab olema kohasel viisil motiveeritud.

Te teete ettepaneku viia läbi haldusreformi teine etapp ja jätta alles vaid 15 maakonda. Lisaks pakute võimalust kohalikuks rahvahääletuseks . Kui kohalik rahvahääletus seadustatakse, kuidas siis menetletaks nüüd juba kurikuulsaks saanud Tartu lähedase puidurafineerimistehase ettepanekut?

Olen siiralt seda meelt, et senine haldusreform oli liikumine õiges suunas, kuid jäi poolikuks. Ja kui me vaatame Eestimaa olusid, perspektiivi ja vaatame Eesti kaarti, siis tuleks teha kõik selleks, et maakonnakeskused tõmbekeskustena säiliksid. Ei tohi tekkida olukorda, kus Eesti on praktiliselt kahe-kolme linna riik.

Maakonnakeskuste taasjõustamine ühiskondliku elu keskustena on möödapääsmatult tarvilik.

Rahvaalgatuse puhul tuleb aga silmas pidada ühte asja: rahvaalgatus on selline protsess, kus teatud arv valimisõiguslikke inimesi saavad algatada mingi eelnõu. Sel juhul kohalikul volikogul, loodetavasti maakondlikul volikogul on kaks võimalust. Kas võtta rahvaalgatuse pakutud otsus muutmata kujul vastu või panna see muutmata kujul rahvahääletusele.

Kindlasti ma rõhutan, et tegemist on kohaliku elu rahvahääletusega, Eesti on unitaarriik. Seega saab kohalik omavalitus panna hääletusele ikkagi vaid kohalikke küsimusi. Puidurafineerimistehase küsimusele on mul väga raske vastata, sest olen ühe osapoole [tehase rajajate] advokaat ja satuksin siin huvide konflikti.

Te teete ettepaneku vähendada õigusloomega tegelevate ametnike arvu poole võrra järgmise 8 aasta jooksul. Kui palju on neid ametnikke ja keda see puudutab?

Kõigepealt tahan teha suure komplimendi õiguskantslerile, kes pidas hiljuti riigikogu ees oma aastakõne. Ta tõi välja massilise ja vohava asendusõigustegevuse probleemi täies alastuses. Paremini on seda võimatu markeerida.

Häda on aga selles, et massilisest õigusloomest, mille järele puudub alates 2004. aastast [pärast EL-ga liitumist] igasugune vajadus, sellest on mitu aastat kõneldud erinevatel foorumitel, kõrged riigiametnikud ja poliitikud on sõna võtnud, kuid mitte mingisuguseid tulemusi ei ole olnud.

Minu silmis ametnikkond jaguneb suures plaanis kaheks: üks pool tegeleb õigusloomega ja teine pool tegeleb täitmise poolega, näiteks kooskõlastamised , load jne.

Meie näeme ette, et õigusloome poole peal ei ole ametnikkonna vähendamine mitte eesmärk, vaid meede ehk abinõu. Õigusloome mahtu ei ole võimalik vähendada, kui ei vähendata sellega tegelevate ametnike arvu.

Paradoksaalsel kombel on praegu õigusloome üks kõige kindlam viis ametnikkonna taastootmiseks suurenevas mahus. Kui me võtame aga õigusloome täitmise ehk kontrollimise poole, siis siin on kindel koht e-Eestil ja digitaliseerimisel. Eesti ametnikkonna kvaliteet on viimasel kümnel aastal kujunenud väga heaks. Tekib paradoks: meil on kõrgekvaliteediline ametnikkond ja Eesti e-edulugu, samas ametnike arv ikkagi kasvab.

Teil on palju ettepanekuid mis eeldavad põhiseaduse muutmist. Keeruline on loota, et kaks riigikogu kooseisu neid toetaks ja ka rahvahääletusi eraldi küsimustes on raske korraldada. Kas Eesti vajab põhimõtteliselt uut põhiseadust, mis kinnitatakse rahvahääletusel?

Olen väga kindel, et Eesti ei vaja uut põhiseadust! Praegu kehtival põhiseadusel pole häda mitte midagi, töötab väga hästi. Riigireformi sihtasutuste ettepanekutes on vähe neid ettepanekuid, mis vajavad põhiseaduse muutmist. Mitte ükski meie ettepanek ei revideeri ega muuda meie põhiseadusega ettenähtud riigikorralduse aluseid. Kõik on kooskõlas parlamentarismiga. Me tahaks näha, et riigikogu muutuks palju olulisemaks ja tugevamaks parlamentarismi keskuseks, kui see seni on olnud.