Lõuna-Eesti paberipuust sõltuvad metsatööstusharud vaevlevad juba praegu paberipuu toorme puuduses. Anonüümsust soovivad metsandusfirmad kinnitavad, et hetkel pole Lõuna-Eestis mingit probleemi 50 euroga / tm kasepaberipuud turustada. Harvendusraielt saadakse 20 eurot puhaskasumit tihumeetri ümarmaterjali kohta.

Metsaäri lausa õitseb. Kõik see saavutati ilma reostava tselluloositehaseta.

Tõsi, Lääne-Eestis puudub suuremahuline paberipuud kasutav tööstus. Põhjus on läbinähtav ja küllaltki ilmne: keegi ei soovi konkureerida Soome tselluloositehastega toorme pärast. Kui mandril müüakse 50 euroga tihumeetrilt paberipuud kokkuostu, siis sadamas on hind lausa 60 euro kanti.

Tegelikult on see alati nii olnud, et Eesti mandril tegutsevad ettevõtted maksavad metsaomanikule paberipuu eest natuke vähem kui sadamates makstakse. Ning Lääne-Eestist tuleb ka "kurikuulus" ümarmaterjali eksport paberipuu näol, millele siis viidatakse kui väärindamata puidu probleemile.

Tuletan meelde, et keegi ei hakka paberipuu ekspordist loobuma selleks, et ekspordi määra vähemaks saada. Kui mandril maksaks paberipuu kokkuost 80 eurot ja sadamas 50 eurot/tm, siis tõesti oleks igasugune paberipuu eksport välistatud. 

Seega on Eestis väljamineva paberipuu väärindamiseks tööstusvõimekus juba olemas, aga mandril tegutsevatel firmadel pole otstarbekas hakata Soomega kisklema 2 miljoni tihumeetri pärast.

Kas teadus peab sörkima rahakoti järel?

Plaanitud tselluloositehas ei sihtinud kunagi ekspordiks minevat paberipuud, vaid Eestis juba väärindatavat paberipuud. Ümarmaterjali väärindamine tselluloosiks oleks tähendanud ilmselt paljude inimeste tööta jäämist Lõuna-Eesti piirkonnas, sest nüüd on teada, et tehas taheti teha ikkagi Emajõe äärde. Riigi eriplaneeringu lõpetamisega see võimalus kadus.

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere sõnavõtt ERR-is näitab, et oma mätta otsast keegi kaugemale ei vaata. See, et Peipsi vesikond on halvas seisus, oli juba teada, lisaks kehtib sama ka Pärnu lahe kohta. Kuid ikkagi sooviti uurida.

Kas uurida taheti teaduse nimel või rahastuse pärast? Miks ei soovita uurida neid asju, kus pole just palju raha mängus? Kas teadus peab sörkima rahakoti järel või peaks iga teadlane tõmbama joone kohta, kus lõpeb teadus ja algab raha kummardamine?

Soomes on tselluloositehaseid risti-lõhki uuritud, niisiis polekski saanud väga muud uurida, kui seda, kas Est-Fori tehase reostus oleks vastanud Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiivi ja Eesti seaduste piiridele või mitte.

Milleks reostada kodumaad, kui märksa otstarbekam on kasvatada palgimetsa? Võiks ju uurida näiteks seda, kuidas saaks paberipuu osakaalu metsas vähendada. Õigus küll – unustasin – keegi ei taha seda väga teha. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.