Enne tänast istungit olid kaks valitsuserakonda ehk sotsid ja Kesk ÜRO ränderaamistiku poolt, ainult Isamaa oli vastu. Ometi on nüüd selline otsus, et vähemus dikteerib. Miks nii?

Otsust ei sündinud. Konsensust ei olnud. Minu ettepaneku taha ei tekkinud kabineti konsensust. Isamaa selle blokeeris. See on viis, kuidas Eesti valitsus oma otsuseid langetab. See on erakordselt kahetsusväärne. See on esimene kord, kus tegelikult massiivse hirmutamiskampaania tagajärjel on Eesti riik olnud sunnitud oma seniseid välispoliitilisi põhimõtteid muutma.

Kindlasti on sel tagajärjed meie usaldusväärsusele meie liitlaste ja partnerite silmis. Ma arvan, et sel on ka päris tõsised sisepoliitilised tagajärjed.

Miks Isamaa seda tegi? Kas see oli puhas populism, jonn, tahtmine midagi saavutada?

Tegemist on erakonnaga, kelle reiting on tänahommikuste andmete põhjal 4,6 protsenti. Kindlasti kõlbab neile mis tahes taktika, et oma toetust kadunud valijate silmis pisut tõsta. Eks see on küsimus neile, mis on selle taga. Küsimus ei ole ammu juriidiline. Küsimus ei ole isegi seotud võimaliku tulevase rahvusvahelise tava õigusega. Küsimus on puhtalt sisepoliitiline. Arvan, et see, kuidas me jõudsime tänase tulemuseni, on väga kahetsusväärne ja väga negatiivne pretsedent.

Kuidas te selles olukorras käitute, kas te üldse tahate jätkata, kui teie partnerid teid alt veavad ning ei toeta teid?

Oleme ausad, et täna, kolm ja pool kuud enne valimisi valitsus kollegiaalse organi mõttes, kes arutab asju, langetab koos ühiseid otsuseid Eesti tuleviku nimel - seda ei ole.

Minul ei ole kinnismõtet olla iga hinnaga valitsuses. Ei ole ilmselt mõtet teha otsuseid väga kuuma peaga. Ja kindlasti tuleb otsuste võimalikud tagajärjed põhjalikult läbi kaaluda. Täna on kurb tõsiasi ka see, et valitsuse formaalse lagunemise korral ei saa ilmselt panna Kaja Kallasele või kellelegi kolmandale kohustust võtta vastutust.

Ma usun, et Eestis küllalt palju neid inimesi, et kes tahavad näha, et keegi siiski selgesõnaliselt, konkreetselt, otsustavalt seisab ka liberaalsete väärtuste ja demokraatlike põhimõtete eest. Loomulikult võib seda teha ka opositsioonist, võib teha parlamendipingist - eks ma need valikud koos oma kolleegidega ka läbi arutan.

Kas me sellist valitsust praegu Eesti riigile üldse vajame ja tahame.

Eks peab olema ka n-ö lame duck või caretaker valitsus kui toimivat valitsust ei ole. Keegi peab ju ministeeriumides igapäevast administreerimist juhatama. On tõsi, et poliitilist koostööd ja ühismeelt selles valitsuses enam ei ole.

Kas te olete peaministris pettunud? Oodanuks te Jüri Rataselt suuremat toetust ja paremat liidrit?

Ma ei ole tulnud siia selleks, et kritiseerida peaministrit personaalselt. Olen nende päevade jooksul näinud kindlasti palju argust, alatust ja konjunkturismi. Ja küllap on seda näinud ka need, kes on jälginud meediapilti. Olen väga mures selle pärast, et olukorras, kus riigijuhtidelt tuleks eeldada sellist rahulikku, kainet, rahustavat käitumist ja sõnumit, siis tegelikult päris paljud arvamusliidrid kippusid kaasa jooksma nendega, kes püüdsid inimesi hirmutada ja päris paljud üritasid vaikselt pildilt haihtuda või kuidagi sulanduda kabineti tagaseina.

See ei ole kindlasti viis, kuidas seista vastu ka tulevikus inforünnakutele ja hirmutamiskampaaniatele.