"Suud puhtaks" uuris, milliseid tagajärgi on haldusreform praeguseks toonud
Haldusreformi järgse Eesti linna- ja vallavolikogud ning -valitsused on teinud aastajagu tööd. Mis seisus on elu Eesti maakohtades, uuris saade "Suud puhtaks".
Saatejuht Urmas Vaino eestvedamisel arutlesid saatekülalised selle üle, kuidas on muutunud kohalike võimalused oma elu kujundamisel kaasa rääkida, millises seisus on uute omavalitsuste juhtimine ning kuidas on see kõik mõjutanud inimeste igapäevaelu.
Järgnevalt valik sõnavõtte saatekülalistelt:
MTÜ Tipu Looduskool eestvedaja, Hamburgist Eestisse kolinud ja praegu Põhja-Sakala vallas elav Dagmar selgitas, et enne oli Kõpu vald väga väike ja madala haldussuutlikkusega vald ning uues suures vallas on paremaks läinud see, et valla juhtimine on natuke professionaalsem ja on ametnikke, kes võiksid abiks ja
partneriks olla. Samas tunnistas ta, et elu on läinud keerulisemaks - kas või arvestades seda, et enne pidi valla keskusesse sõitma 16 kilomeetrit, nüüd aga 46 kilomeetrit.
"Sõltub vaatajast, sõltub hindajast. Tavalise kodaniku jaoks on asi läinud ehk kehvemaks. Tunnetus, usk, et sellest va palju räägitud, loodetud asjast saab tavalisele inimesele tugi, ei ole kuidagi välja paistmas. Aga teisest otsast need, kes me koos seda reformi planeerisime ja täna siis volinikena oleme vastutavad selle eest, et asjad sujuksid ootuspärases suunas, meie näeme, et tegu on sissejuhatusega, tegu on suurenenud võimalustega. Kui eelarve on kümme korda suurem kui oli väikses vallas, minu puhul siis endine Misso vald, ja 600-st inimesest 6000 saanud, siis teoreetiline võimekus ongi nagu loodetud-plaanitud, lähiaastatel saabumas," selgitas Nopri talu peremees Tiit Niilo.
Kehtna valla Külaülikooli eestvedaja Vahur Tõnissoo tuletas meelde, et jätkub inimeste lahkumine nii Tallinnasse kui teistesse suurematesse linnadesse ning ka välismaale. "Linnastumine jätkub. Sinna, kus on töö ja kõrgemad palgad, sinna lähevad inimesed," nentis ta. "Meil tuleb töökohad tuua maale tagasi ja selleks on vaja konkreetseid tegevusi. Need on konkreetsed meetmed, mida annab poliitiliste vahenditega, maksusüsteemiga luua ja selle eest vastutavad juba poliitikud."
"Võib öelda, et ega suuri ebameeldivaid üllatusi ei ole tegelikult olnud. Linnad on ju seal, kus nad ennegi olid, külad on seal, kus ennegi olid, saared on ka täpselt sama koha peal. Omavalitsusi on kolm korda vähem. Neis on keskmiselt kolm korda rohkem inimesi, nende territoorium on kolm korda suurem. See, mida me ennustasime on see, et on võimalik hakata ressurssi paigutama teistesse kohtadesse. Ehk siis juhtimiskulud on juba vähenenud. Juba selle aastaga on ligi 10 protsenti ametnike arv vähenenud kohalikes omavalitsustes. Vähenenud on juhtide, raamatupidajate arv, suurenenud on näiteks planeerijate, ehitajate, sotsiaal- ja haridustöötajate arv. Need on sellised esimesed andmed, mis me oleme kokku võtnud. Kui siin rääkida linnastumisest, siis teatud protsessid on paratamatud. Need on nii meil Eestis kui ka mujal maailmas. Seda trendi saab vähendada, proovida vähendada, aga täiesti peatada paraku ei saa," ütles rahandusministeeriumi regionaalvaldkonna asekantsler Kaia Sarnet.
"Mina olen ikkagi aru saanud niimoodi ja usun sellesse, et asi on paremaks läinud. Ja mis praegu on omavalitsuste ees lahendamiseks, see on uue organisatsioonikultuuri tekkimine. Ning me peaks seda omavalitsust vaatama kahest aspektist. Üks on selline kohaliku demokraatia teema, mis meil on siin täna arutuse all - kas ma olen kaasatud, kas ma saan selles osaleda, et oma valda tunnetada enda omana. Ja teine on see, mis puudutab teenuseid. Ning kui enne öeldi siin, kui palju on juurde tulnud ametnikke, kes on professionaalid ja teenuseid püüavad teha paremaks, siis ma arvan, et sellest peaksid inimesed võitma. Nüüd see, et on tunne neil, kes arvavad, et nii hästi ei ole läinud, et nad on kaugemale jäänud sellest, siis ma ütleks niimoodi, et see on kultuuri küsimus ja siin ei saa seda niimoodi lahendada, et teeme seadused või kohustuslikus korras sunnime vabatahtlikku tööd. Ma arvan, et see võtab aega. Minu enda arusaam on, et üks volikogu periood võiks rahulikult ära olla. Kinnistuda see, mis praegu toimub, ja vaadata pärast seda siis seire käigus, mis tegelikult on juhtunud," lausus Geomedia konsultant Rivo Noorkõiv.
"Demokraatlikus ühiskonnas peabki olema erinevaid kodanikuosaluse vorme ja see otsustusvõim ei peagi olema ainult volikogu käes, vaid nagu me oleme siin kuulnud terve rida positiivseid näiteid, kuidas kodanikuühendused nö võtavad oma elu korraldamist üha rohkem enda peale. Seda ka ühinemiste varasemad uuringud näitavad. Et kui vallavõim läheb kaugemale, siis kodanikud ja kodanikuühendused muutuvad ise aktiivsemaks," rääkis Tallinna Ülikooli avaliku halduse lektor Kersten Kattai.
"Kõik need hirmud, mis enne seda reformi olid, on tegelikkuses paljudes kohtades realiseerunud. Need on need kohad, millega tuleb tööd teha," nentis Külaliikumise Kodukant juhatuse liige Ants Kuningas ja tõi esile just inimeste identiteedi küsimuse.
"Varem oli Tõstamaa vallas, kus elab 1200 inimest, üheksaliikmeline volikogu ja ta sai oma vallas asju ise otsustada. Praegu on osavallakogus kuus inimest ja nende käest ainult küsitakse arvamust ja meie seadusandja ei käse selle arvamusega alati arvestada. On teatavasti targemad inimesed ühiskonnas, kes võtavad lollide arvamuse ja ütlevad, et "Ei, sellega pole midagi peale hakata". Kui me sellest kohast, kus inimestel enam otsustusõigust enam ei ole oma kohaliku, nö raadiuses paarkümmend kilomeetrit, metsa, raba, rannikut, traditsioonid, identiteet... Kui otsustamisõigust enam ei ole siis inimesed ei lähe mitte ainult palga pärast ära või selle pärast ära, et arstiabi on viidud kusagile kaugemale, vaid ka selle pärast, et nendesse enam ei suhtuta kui võrdväärsetesse inimestesse," lisas Manija lambakasvataja ja tuntud kultuuriinimene Mark Soosaar.
Pikemalt lisatud videos.
Toimetaja: Laur Viirand