Intervjuu | Haigekassa: lisaraha üksi pikki eriarstiabi järjekordi ei raviks
Haigekassa juhid leiavad, et lisaraha üksi ei ole lahendus eriarstiabi ravijärjekordade murele. Võti on patsientide tõekspidamiste muutumises ja mitmete eriarstide põua leevenemises. ERR.ee pidas raviraha halduritega maha pika diskussiooni, et leida vastus sisuliselt ühele küsimusele: miks hädaline eriarstile aega ei saa?
ERR-i ajakirjanikku võtab haigekassas vastu neli inimest: juhatuse liige finantsalal Pille Banhard, partnersuhete osakonna juhataja Marko Tähnas, kommunikatsioonijuht Evelin Trink ja kommunikatsioonispetsialist Vivika Tamra.
Kokkusaamine on ajendatud aastaid püsinud murest: miks ei saa akuutse probleemi korral eriarstile aega? Haigekassa on küsimuse selgitamiseks pakkunud välja kokkusaamise, et selgitada taustu: see pole nii lihtne.
Marko Tähnase arvutused näitavad, et vaid kümnendiku ravijärjekordade probleemist lahendaks lisaraha. Ülejäänu aga tuleneb muudest teguritest, nagu koorub vestlusest haigekassa juhtidega: inimesed lähevad eriarstile liiga kergekäeliselt; broneerivad topeltaegu ja jätavad teised ajad tühistamata; lähevad oma perearstist mööda; ja tagatipuks ei tule Tartu Ülikoolist paljudel erialadel piisavalt eriarste peale.
ERR.ee avaldab väljavõtteid vestlusest.
Kui taksojuht kuulis minu ja fotograafi vestlusest, et tuleme haigekassasse, siis ta palus omalt poolt sõna-sõnalt edasi öelda, et "eriarstisüsteem on meil täitsa pepus" ja jagas oma kurba kogemust eriarstiabiga, kui ta ei saanud kuue kuu jooksul arstiaega ortopeedile, aga tal oli kahe kuu pärast MM tulemas, mistõttu pidi ta minema EMO-sse. Kas te nõustute selle reljeefse arvamusega tänavalt? Kuidas te seda hinnangut kommenteerite?
Marko Tähnas: Kas eriarstiabisüsteemi saab paremaks teha? Loomulikult saab. Sellega me töötame iga päev, et saaks paremaks teha. Kas on hukas? Sellega küll ei nõstu. Mis sina, Pille, arvad?
Pille Banhard: Ma toetan sind, et asju saab alati ju paremaks teha, aga et öelda, et täiesti hukas on, see oleks ilmselt liialdus.
Täna enne siia tulekut tegin taas ühe ringi peale, vaatasin, kuidas meil nende eriarstiaegade saadavusega Tallinnas on. Neuroloogile, nefroloogile, silmaarstile, naha- ja suguhaiguste arstile, logopeedile ei ole ei tasulisi ega tasuta aegu üheski raviasutuses. Psühhiaatrile saaks aja alles märtsikuuks. ITK-s on pea kõikidel erialadel saada üksnes tasulisi arstiaegu, seejuures taastusravisse on isegi tasulisi aegu üksnes üks nädalas, teistel pole sedagi. Mõni üksik eriala on, kuhu üldse tasuta aegu saaks. Seega ma pean olema piisavalt terve, et kuus kuud oodata, kuni üldse tuleb tasuta aeg, mida broneerida ja siis selle saabumist veel mitu kuud oodata. Või siis lähengi tasulisele vastuvõtule, kui häda suur on. Kas selline olukord on leevenemas?
Tähnas: Kas see on leevenemas? Kindlasti on leevenemas.
Millal?
Tähnas: Ma arvan, et üks, millest me kindlasti abi ootame, on üle-eestiline digiregistratuur, et see käivituks. Mida see inimesele annab, seda me pole vist päris hästi veel lahti mõtestanud.
ERR on sellest tegelikult kirjutanud. Aga kui summa summarum need kolm Tallinna raviasutuse digiregistratuuri kokku panna, siis ega seda vaesust kokku liites tulemus rikkamaks saa. Ühine vaade on ikka sama, et tasuta aegu ei ole, vaid mõned üksikud tasulised ajad.
Tähnas: Siin on hästi palju erinevaid vaateid. Kui vaadata puhtalt seda, kuidas haigekassa oma andmeid kogub, siis siin on ju kaks vaadet: etteulatuvalt ja tagasiulatuvalt. Etteulatuv ütleb seda, et kui ma tahan ambulatoorset arstiaega, siis millal on selles asutuses neljas vaba aeg. Mitte esimene vaba aeg, vaid neljas! Ehk millal siis teoreetiliselt võiks saada arsti juurde. Teine pool on see tagasiulatuv ehk me vaatame, kui kiiresti tegelikult arsti juurde sai. Seal on juba päris suur vahe.
Tegelikult saadakse kiiremini arstile, kui järjekorda pannes. Miks see nii on, siis on see, et kui keegi on end järjekorda pannud, siis aeg-ajalt kukub keegi ära, järjekorda tekivad vabad ajad, tehakse lisavastuvõtte.
Aga selleks ma pean ikkagi ise aktiivne olema. Täna mulle mingit automaatteavitust ei tule, et mulle huvi pakkuvale erialale on tekkinud vaba aeg ega automaatbroneeringut ei teki.
Tähnas: Ei, kõik seda täna ei saada. Mis puudutab seda etteulatuvat ravijärjekorda, siis me küsime ka põhjust, miks see ravijärjekord nii pikk on.
See sõltub erialast, aga 2013. aasta jaanuaris on haigekassa nõukogu otsusega number viis võetud vastu lubatud ravijärjekorra pikkus eriala kaupa, aga maksimaalselt on ambulatoorse vastuvõtu ooteaja pikkus lubatud meil nõukogu otsusega kuus nädalat. See on siis see tavaline arstivastuvõtt, mida te soovite. Statsionaaselt on see pikem. Näiteks viljatusravil on see kokkuleppeliselt kuni kaheksa kuud.
Aga kuue nädalaga ma reeglina ei saa seda aega.
Tähnas: Just, on kohti, kuhu saab ja on kohti, kuhu ei saa kuue nädalaga. Tihti väiksemates haiglates on järjekorrad lühemad.
See protsent kõigub haiglati 50-70 vahel. Keskmiselt oli meil 68 protsenti üheksa kuu tulemus ehk 68 protsenti patsientidest saab selle kuue nädala jooksul arsti juurde.
Aga see keskmine ei anna meile adekvaatset pilti, sest see kõigub regiooniti ja erialati.
Tähnas: See ikkagi annab, sest see annab meile keskmise vaate patsienditi. Kui on kaks haiglat, ühes saab, teises ei saa, siis see on keskmine.
Aga kui tartlane saab näiteks nelja nädalaga ja tallinlane saab kümne nädalaga...
Tähnas: Sinna me veel jõuame, miks see nii on.
Teine põhjus, mida meile ka võib teada anda, miks ei saa, on näiteks rahalise ressursi puudus. Ehk siis kas aitab see, et me puhtalt seda mahtu kasvatame.
Trink: Ehk siis haigla peab meile teada andma, mis on see põhjus, et kokkulepitud aja jooksul ei saa - meie oleme rahastaja rollis, nemad peavad omalt poolt vaatama oma võimekust vastu.
Tähnas: Üks on see, et on raha puudu, andke meile raha juurde, et saaksime võtta rohkem vastu. Teine on võimsuse puudumine. Maakeeli tähendab see, et mul ei ole arste. Ja kolmas on siis see, et on patsiendipoolne põhjus - et patsient soovib ühe konkreetse arsti juurde ja selle arsti juures on pikk järjekord.
Aga see on ju mõistetav, et teatud erialadel patsient tahabki kindla arsti juurde? Enamik naisi ilmselt nõustub, et naistearst võiks olla üks ja oma, seal ei taha käia nö käest kätte. Neuroloogi ja ortopeedi puhul ei ole see ehk nii oluline.
Trink: Me viisime just läbi kommunikatsiooniauditi ja uurisime, miks see nii on, ja sealt tuli hästi välja, et eestlane on väga eriarsti usku ja perearsti eriti ei usaldata. Teine asi on see, et on need nimed ikka - et siis ma saan parima ravi, muul juhul mind ei ravita justkui hästi.
Need on ehk mingid üksikud veendumused, aga kui neid kõrvale jättes räägime ikkagi keskmisest inimesest, kes läheb eriarstile siis, kui perearst ütleb, et palun nüüd minge sinna, siis ei ole ju lahendus, et alusta oma perearstist. Aga kust see king kõige rohkem pigistab: kas meil on pigem rahapuudus või pigem arstipuudus või veel mingi kolmas põhjus?
Tähnas: On kolm põhjust, miks nad peavad nii kaua ootama: kas patsiendipoolne - andke raha juurde -, või ei ole võimsust - ehk mul ei ole arsti.
See jaguneb laias laastus nii, et umbes kaks kolmandikku on patsiendipoolne põhjus - patsient tahab ühe konkreetse arsti juurde. Ehk kui mul on võimalik kõrvalarsti juurde minna, siis ma sinna ei taha minna, ma tahan just selle arsti juurde. Ja ma saan sellest aru.
Ja see alles jäänud kolmandik jaguneb siis jälle niimoodi, et sellest kaks kolmandikku on võimsuse puudumine ja üks kolmandik siis rahaline ressurss. Ehk siis mida me saame mõjutada raha juurde andmisega nende patsientide puhul, kes järjekorras on, on kuni üks kümnendik tulemusest.
Banhard: Ja veelkord, see ei ole siis meie poolt kogutud info. See on see, mida meile raporteeritakse.
Aga haigla ju ei tea, mida ma seal otsin, kui käin igal hommikul digiregistratuuris vagu aegu otsimas?
Tähnas: See on see, mida meile raporteeritakse.
Kas metoodika, mille alusel te seda infot kogute, on üldse õige, või on see vildakas?
Tähnas: See, mismoodi meie seda küsime, sinna on keeruline seda vildakust sisse tuua, sest me konkreetselt küsime, mis põhjusel inimene ootab kauem kui kuus nädalat ambulatoorses vastuvõtus. Kuidas haiglad seda koguvad - täpselt ei tea.
Kui tulla tagasi selle juurde, mida teha saab, siis puhtalt raha juurde andes palju mõjutada ei saa. Noh, teistpidi me saame aru, et raha on ka piiratud, igale poole seda juurde anda ei saa, aga puhtalt raha juurde andes me seda väga palju teha ei saa.
Kui saaks nendele ennist loetletud eriarstidele mõned tasuta ajad, siis ju saaks?
Tähnas: No siis jõuame selle juurde, et kaks korda rohkem raporteeritakse meile võimsuse puudumist kui ressursi puudumist, ja võimsuse puudumine tähendab seda, et isegi, kui te annate meile raha juurde, ma rohkem vastuvõtte avada ei suuda.
Banhard: Sest arste pole.
Trink: Sest arst jaksab ka teatud tunnid päevas vastu võtta.
Tähnas: Ta töötab ka mitmes kohas.
Tamra: Nad töötavad eras ka tihtipeale.
Kliinikud pakuvad tasulisi aegu, sest rohkem tasuta aegu haigekassa ei rahasta.
Tähnas: Tegelikult on see keerulisem süsteem. Soovitan haigla käest otse küsida, kuidas seal jaguneb tasuliste ja haigekassa rahastatud tasuta vastuvõttude osakaal ja miks on tasulisele vastuvõtule kiirem ligipääs - nende arvates.
Meil on lepingus punkt, mis ütleb, et tasuliste teenuste osutamine ei tohi halvendada ravikindlustatud isikute tervishoiuteenuse kättesaamise võimalusi.
Banhard: Me oleme siin Rainiga (Rain Laane, haigekassa juhatuse esimees - toim) ka analüüsinud seda, et kui palju see haiglavõrgu arengukava haigla oma ressurssidega ehk arstidega tohib teha üldse tasulist teenust - palju see tema raamatupidamislikust käibest võib moodustada. See ei ole väga range raamistik, aga see on selline suunis või soovitus. Kui seda jälgida, ütleme, et mul on need kolm arsti, kes seda teenust osutavad, ma võiks panna nad siis ju kõik kolmekesi seda tasuta teenust osutama, aga siin tekibki see, et kui meie anname ka lepingumahtu, siis pigem see arsti ressurss, ruumide ressurss tuleks suunata sellele meie poolt tasustatavale teenusele.
Millal teist keegi ise proovis endale viimati eriarstiaega saada?
Tähnas: Ma käisin suvel. Ma käisin just ortopeedi juures, ja ma ootasin kolm nädalat tasuta aega.
Trink Tähnasele: Sa oled tartlane, seda peaks ka täpsustama.
Tähnas: Ma ka vaatasin, kuhu ma lähen. Ma läksin erakliinikusse tasuta ajale.
Banhard: Mina õnneks ei ole pidanud lähiajal valima, aga otsisin oma mehele aega kardioloogile. Ja sain Tartusse.
Ja nüüd ta siis käibki sinna, nii kaua, kui on vaja?
Banhard: Jah, vastuvõtule läks sinna.
Trink: Mina olen mingite arstide juures Pärnus käinud. Ja siin kevadel sain lapsele logopeedile suhteliselt kiiresti aja. Seal oli täpselt niimoodi, et eelmised inimesed olid ära öelnud ja siis öeldi, et homseks vabanes aeg, kas te homme saate tulla. Ütlesin, et muidugi saan, ei ole küsimus.
Kui keskealine inimene küsib, et ma maksan makse, miks ma ei saa ortopeedile aega, siis ma ütlen talle: sina maksad kinni minu lapsed ja mina maksan kinni sinu vanemad. Statistika näitab, et vanuses 20-39 inimesed süsteemi väga ei koorma, sest siis ongi mõistlik olla terve ja tervena elada.
Ega noor inimene, kes täna arstiks õpib, taha ka perearstiks saada, ta ikka tahab eriarstiks kvalifitseeruda. Samas see number, kui palju arstiõppes õppijaid välja kukub, on ehmatav. Nad võtavad suure varuga esimesele kursusele, sest väljalangemine on hästi suur, paljud ei pea seda tempot vastu.
Tähnas: Kuni kaks kolmandikku.
On teil üldse ülevaadet, kui palju eriarst keskmiselt tasuta vastuvõtuaegu teeb?
Tähnas: Meil on välja arvutatud, mis on selline optimaalne arsti koormus ehk siis mitu ravijuhtu ta võiks teha aastas ja me teame ka, mitu visiiti võiks ühes ravijuhus keskmiselt olla. Üks arst võiks optimaalse koormusega, mis tähendab aasta tööpäevad, miinus puhkus, miinus lisapuhkus, õppepäevad, riigipühad, kõik muud, talle võiks jääda ca 3600 ravijuhtu, mis ta jõuaks teha aastas. Natuke väiksem on see number gastroenteroloogias ja oluliselt väiksem veel psühholoogidel, sest neil on seansid pikemad.
Kui see aasta peale ära jagada, mis see selliseks päevaseks või nädalaseks koormuseks arstil võiks teha?
Trink: Selleks peaks teadma, kui palju on patsiendil neid kohalkäimisi ehk kui pikk on see üks ravijuht keskmiselt - on seal kolm arstiga kohtumist või viis.
Tähnas: Arsti tööpäev kestab keskmiselt kuus kuni kaheksa tundi päevas. Maksimaalselt jõuab võtta kolm patsienti tunnis.
Kas te näete siin seost, et inimesed lähevad sellepärast EMO-sse, et eriarst on nii üle koormatud, et sinna aega ei saa ja pöörduvad lihtsalt sinna?
Tähnas (naerdes): Ohh, nüüd tuleme tagasi selle juurde, kui suur on nende osakaal, kes ei peaks üldse EMO-sse minemagi, kas tal on vaja üldse sinna minna?
Siin on kaks poolt, et kuidas me tahame, et on ja kuidas tegelikult on. Me tahame, et esimene kontaktpunkt patsiendil on perearst. Selle, kas mul on vaja nüüd ja kohe - nädala või kahe nädala pärast -, peaks hindama perearst. Kui perearst ütleb, et see on nüüd CITO!-aeg, siis kiireteks aegadeks avatakse registratuuris kas igapäevaselt või iganädalaselt kiireid aegu. Ma pakun huupi praegu, et selliseid aegu on umbes kümme protsenti.
Aga kõigile erialadele ei ole ju saatekirja vaja. Kuidas seal see CITO!-vajadus selgub?
Tähnas: Mida me teame saatekirjata vastuvõttudest, on see, et kui saatekirja vaja ei ole, on järjekord pikem, kui seal perearsti filtriks vahel pole, kes ütleks, kas on või ei ole seda eriarsti talle vaja või ta oskab teda ise ravida. Kui on saatekiri vahel, filtreeritakse välja patsiendid, kes tegelikult peaksid saama eriarstile, siis on järjekord jälle natuke lühem.
Aga see on üks väljakutse meil küll, kuidas saada inimesi oma aegu, mida nad ei kavatse kasutada, üles ütlema. See peaks olema pealkiri punaselt: kui sa ei lähe, siis ütle üles!
Digisaatekirjaga on nii, et kui ma saan omale aja, siis see saatekiri läheb lukku ja ma ei saa rohkem aegu omale sellega enam panna. Aga kui mul on paberil saatekiri, siis ma võin kümnes kohas ennast igaks juhuks järjekorda panna ja siis ma täidan need slot'id (vabad vastuvõtuajad - toim) ära - ühe juurde saan nelja nädala pärast, teise juurde saan kahe nädala pärast, aga siis mulle helistatakse Lääne-Tallinna keskhaiglast, et vabanes aeg, tulge kohe. Ja siis ma lähen sinna varem kohale, aga mul olid ITK ja PERH-i aeg ka kirjas, ja kui ma neid kaht aega ei tühista, siis nii need üles jäävadki.
Ma saan aru, et igas süsteemis on kuritarvitajaid, aga see kindlasti ei kirjelda kõiki patsiente.
Banhard: Kindlasti mitte. Aga samas meil oli juttu just ITK finantsinimestega, et seal eriarstiaega broneerides sa maksad kohe ka see viis eurot visiiditasu ja siis kui inimene annulleerib selle visiidi ise, siis haigla ütleb, et neil on igapäevaselt suured maksefailid nendele inimestele raha tagastamiseks, kes ise oma aja annulleerivad. Mis tähendabki seda, et inimene paneb ennast kirja ja ta saab kusagile mujale ja siis ta annulleerib selle ära. Ma tõlgendan seda just sellena, sest haigla maksab igapäevaselt oma rahavoogudest, teeb neid tagasikandeid ja nad ütlevad, et mitte väikestes mahtudes.
Kui palju on seda raha puudu, et me saavutaks mingi optimaalse vaate? Milline peaks see süsteem välja nägema, et te saaksite öelda, et nii on hästi? Kas on puudu arstid või raha ja kui palju ning mis aja jooksul me võiksime selle optimaalse lahenduse saavutada?
Trink: Võtame aluseks siis selle kuus nädalat.
Tähnas: No kõige lihtsam on alustada sellest, mis on juba tulemas ehk see digiregistratuur. See lahendab ära selle, et topeltbroneeringud jäävad ära ehk tühjad augud jäävad ära. Ehk selliseid asju jääb vähemaks, kui arst ootab patsiente, aga patsient ei tule.
Teine oluline samm on loomulikult see, et perearstid filtreerivad, nagu paljud tublid perearstid juba ka teevad, et kes peab eriarstile minema ja kes ei pea, keda ma ise ravin. Me juba jõuame esmatasandi arstiabiga selleni, et perearstid liiguvad, töötavad tervisekeskustes, võtavad õhtuti kauem vastu, neil on rohkem tugipersonali, saavad ise rohkem patsiendiga tegelda. See peab ka kõrval töötama, et perearstil oleks aega seda esimest filtri funktsiooni täita.
Siis on järgmine samm loomulikult see, et saada lõplik selgus, kus on pikemad järjekorrad: kas saab rahaga parandada või ei saa. Kohti, kus saab ainult rahaga parandada, on vähe.
Nimetage, kus on sellised kohad. On need teatud erialad?
Tähnas: Need on enamasti need kohad, kus me nõudlust sada protsenti ei rahasta. Kohti, kus me sada protsenti nõudlust rahastame, seda me teame - onkoloogia, lasteravi -, need on need, kus ükskõik, kui palju on haigeid, me igal juhul maksame need ravijuhud kinni. Ja seal on täpselt samamoodi ravijärjekord, ja ei ole ka väga lühikesed need ooteajad.
Aga järelikult te ju ei rahasta kogu nõudlust? Nõudlus on ju suurem? Teie terminoloogia järgi on nõudlus mingi kunstlik moodustis, mis on paberi peal, aga see ei vasta ju tegelikule pildile. Tegelik pilt on see, et on järjekord - järelikult ei ole ju nõudlus täidetud?
Tähnas: Onkoloogia juurde saab tuua täpselt selle sama näite, mis psühhiaatria juurde, mis mind ennast möödunud aastal morjendas. Mul oli ka ettekujutus, kui alustasin haigekassas eelmisel suvel, just enne eelarvestamisprotsessi, ja küsiti mu käest, et nii, palju on psühhiaatriasse raha juurde vaja, et saaks järjekorrad korda. Mõtlesin, et vaatan, okei, palju järjekorrad on, palju raha on vaja, lihtne korrutis, saab korda. Ei saa!
Miks ei saa - kaks põhjust. Esimene põhjus on see, et arste ei ole. Lihtsalt ei ole! Eriti kurb on see kahjuks lastepsühhiaatrias, ja seda me kõik teame. Sinna võib raha juurde anda...
Banhard: Ja annamegi.
Tähnas: ...ja anname ka juurde, aga ei ole võimalik, et ükski arst töötaks 24 tundi ööpäevas, veel vähem, et ta töötab 32 tundi ööpäevas. Kui nüüd küsida arstidelt, et millal tuleb järgmine põlvkond peale, siis neid tuleb üksikuid aastate tagant. Lihtsalt ei tule arste peale.
Ja võtame samamoodi selle onkoloogia. Me rahastame kõik ära - mis arve meile tuleb, maksame kõik kinni. Aga ikka inimene ootab. Miks? Sest üks arst ei saa võtta kümme patsienti tunnis vastu, lihtsalt ei suuda.
Onkoloogia ei ole meil avatud kohustus, aga avatud kohustus on järgmine mõiste, võtame sünnituse. Sünnitusega on nii, et seal ei küsita ühtegi küsimust, kõik arved, mis meile esitatakse, kõik makstakse kinni.
Või võtame teise näite: kas see, kui me anname palju raha, lühendab palju järjekordi? See on teine metafoor, millest on raske aru saada alati. Ei lühenda alati. See on see avatud ukse fenomen, et kui uks on ühes kohas lahti, siis sinna tekib kähku pikk järjekord, sest sinna on võimalik minna. Kas sinna on vaja minna, on iseküsimus. Kui me jõuame sinna minu jutu alguse juurde tagasi, siis peab olema filter vahel, kes filtreerib ära.
Kas te tahate öelda, et kõik on muudkui nagu polkovniku lesed, kes otsivad endalt haigust ja käivad arstilt arstile?
Tähnas ja Banhard (korraga, kiirustades): Ei, absoluutselt mitte!
Tähnas: Aga meil on tagasiside, mitu protsenti ambulatoorse kardioloogia visiite on sellised, mida ei pea kardioloog tegema - esmatasandi visiidid näiteks. Iga neljas kardioloogiapatsient ei pea käima kardioloogi juures! Nüüd te ütlete: võtke kardioloogiast raha ära, sinna ei ole vaja, need inimesed ei pea kardioloogi juures käima. Me ei saa raha ära võtta, sellepärast, et kui me lihtsalt raha ära võtame, läheb olukord hullemaks. Mida me saame teha, on see, et me peame toetama perearste.
Aga ikkagi, milliseid eriarsti järjekordi lahendaks lisaraha andmine? On need silmaarstid, on need neuroloogid, on need allergoloogid?
Tamra: Ma võin sulle öelda, et erialasid, kus on arste puudu ja kus raha ei lahenda, on just silmaarstid, naha- ja suguhaiguste arstid ja ortopeedia eriala samamoodi. Seal on just arstidepuudus nii suur, et ka raha ei aita seda.
Banhard: Ka psühhiaatrid ilmselt on üks selline valdkond ilmselt. Kui me saame kusagilt raviastutuselt info enne meie lepingute planeerimist, et nad on suutnud saada endale täiendavat ressurssi psühhiaatrite näol, siis see on tõsiselt tervitatav ja me kindlasti arvestame sellega lepingute planeerimisel.
Tulen tagasi selle juurde, millest alustasin, et erialasid, kuhu ma saaksin kuni kuue nädalaga tasuta eriarstiaja, oli täna hommikul vaid näpuotsaga. Kõigis muudes ilmselt on puudujääk ja võib julgelt raha juurde anda - küll see abi andmiseks kasutust leiab?
Tähnas: Tegelikult on olukord selline, et eriarstile peaks saama kuue nädalaga. Me teame, et alati ei saa. Nüüd mida selleks teha? On kaks varianti: kas raha juurde anda või ümber jagada. Nii, kas raha juurdeandmine lahendab probleemi? Jõuame selleni, kui suur on meie rahastatava nõudluse protsent. 96 protsenti.
Banhard: 94 sel aastal. Järgmisel aastal tahame jõuda 96 protsendini. Liikumine 94 protsendilt 96-le tähendab meie jaoks järgmiseks aastaks ligi 50 miljonit [eurot]. See on tervishoiuteenused kokku, mitte ainult eriarstiabi.
Trink: Kaks protsenti paranemist on 50 miljonit [eurot]. Ma teen sellise üldistuse, millest ma olen siin töötatud kolme kuuga aru saanud, et me rahastame teenuseid üha rohkem, aga kuna tervishoiuteenused on järjest kallimad, siis me saame selle raha eest üha vähem. Täiesti julm üldistus on siis see, et me maksame üha rohkem kõigi sellest ühisest rahast, mis ei ole ju haigekassa raha ja me ei kogu seda kõhu alla, aga ise kulutame sellest jätkuvalt tagasihoidikult alla ühe protsendi.
Tervishoiuteenustel on järjest paremad need ruumid, kallis sisseseade, IT-komponent, ka arstid tahavad palka juurde - me maksame ravijuhu sees selle kõik ju kinni.
Tähnas: Kolmas komponent on ikkagi see, et alusta perearstist!
Trink ja Tähnas räägivad, kuidas tegelikult kasutab väike osa inimesi ära suurema osa eriarstinduse ravirahast. Eelmise aasta andmete põhjal tehtud analüüsist selgub, et kümne protsendi inimeste raviks kulub 68 protsenti eriarstiabisse suunatud ravirahast. Selle kümnendiku ravi on väga kallis, sest haiguste ravis moodustavad peamise osa ravimid, veretooted, intensiivravi, meditsiiniseadmed ja ka siirdamised.
Seevastu 50 protsendi inimeste peale, kelle ravi on soodsam ja kes peamiselt kajastuvad ravijärjekordades, kulub eriarstiabis viis protsenti raviraha.
Banhard: Tervishoidu läheb meil, mitte ainult haigekassa, vaid ka see, mis on riigi poolt rahastatud, midagi üle kuue protsendi SKP-st. Euroopas on see keskmiselt 9-10 protsendi kanti SKP-st. See on see koht, kus me peaksime rääkima, et võiksime ja peaksime suunama rohkem vahendeid.
Aga millal võib see optimum saabuda, kus kogu hinnatud maht on saavutanud sajaprotsendilise rahastuse?
Tähnas: Me liigume sinna iga aastaga lähemale.
Banhard: Me liigume lähemale, aga meil on ikkagi teatud asjad, mida me peame arvestama: seesama elanikkonna vananemine, seesama, et inimesed on teadlikumad, tarbivad rohkem. Et tervena elatud aastaid oleks pikemalt olukorras, kus inimene võib juba saja-aastaseks elada - see on see, kuhu me tahame tegelikult jõuda ja mida rahastada. Ravimid on järjest paremad ja järjest kallimad, aga kas see nende kättesaadavust parandab, on küsimärk.
Toimetaja: Merilin Pärli