Peep Peterson | Radikaliseerumise lätted ({{commentsTotal}})

Ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson
Ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson Autor/allikas: ERR

Radikaliseerumise ja jõuetuse juured on Eesti ühiskonnas valitsevas sügavas süsteemses ülbuses, kirjutab ametiühingute keskliidu juht Peep Peterson.

Vägivald sünnitab vägivalda ja mis tahes ebaõiglus ei anna kunagi õigust päästa valla vägivalla ahelat, mille vilju oleme ajaloos tundnud liiga palju kordi. Viha ja vägivalla vastu ei saa aga palja keelamise ja ilmestavate kaklustega lossiplatsil. Mõista tuleb rahulolematuse lätteid, millele vägivaldsed ideed oma seemneid külvavad, ja teha tempokalt reaalseid tegusid inimeste sisemise õigluse taastamiseks. 

Olen näinud oma silmaga pealt, kuidas on radikaliseerunud paljud ametiühinguliikmed, kes veel ei olnud ise lossiplatsil, aga elavad praegu peksjatele kaasa sotsiaalmeedias. Nende väga eeskujulike kodanike radikaliseerumine pole toimunud äkki ja üleöö. Protsess on olnud aeglane ja piinav – läbitud on ebaõigluse märkamise ja sellele organiseeritud õiguspärase vastuastumise etapp. Riskitud on oma julgeolekuga ja vaatamata kõigile rahvusvahelistele reeglitele jäädud lõpuks alla vägivaldse tööandja omavolile.

Tõhusa riikliku kaitseta jäämisele on järgnenud jõuetuse erinevad etapid uuesti proovimisest täieliku loobumiseni. Ummikutunne jälitab mindki, iga päev. 

Töötajate kollektiivseid õigusi on ajaloos rahvusvaheliselt tunnustatud just radikaliseerumise ja vägivalla ärahoidmiseks. Ometi on poliitilised jõud neid õigusi viimastel aastakümnetel süsteemselt rünnanud, vähendades sellega turvatunnet ja soodustades vaikiva ebaõigluse kuhjumist.

Nii on tekkinud jõuetus, mis vähendab usku, et on võimalik saada päriselt ära kuulatud ja saavutada muutusi rahumeelse protsessi tulemusena. 

Süsteemne ülbus käärib sügaval 

Vaatame nüüd enda ümber ringi, ega ometi keegi tänastest rahuvõitlejatest süüdi pole? Paraku on üleolevus ja hoolimatus sage nähtus, millega ametiühingud on õppinud päevast päeva toime tulema või siis ka mitte toime tulema. Ühe Eesti ametniku vägivaldsele ülbusele mitte pidada läbirääkimisi olulise riikliku funktsiooni täitjate õiguspärase esindusega vastas teine, just sellise dialoogi tagamise eest vastutav Eesti ametnik, täieliku tegevusetusega. 

Õigupoolest tegutses siiski – mõtles välja absurdse kalambuuri, miks Eesti riigitöötajal polegi õigust rahvusvaheliselt tunnustatud õigustele, ja hääletas maha ametiühingute taotluse riigisektori töötajate läbirääkimisõiguste konventsiooni ratifitseerimiseks.

Samast allikast kostab üleolekut ka kõigile katsetele anda toimiv kaitse töötajate esindajatele ebaõiglase vallandamise vastu. Rahvusvahelist raamistikku austades peaks see ametnik neid ettepanekuid tegema ise, uurima ise, kas ILO reeglid on kohaldatud viisil, et ebaõigluse vastu saab ka päriselt astuda legaalseid teid pidi. 

Dialoog nõuab struktuuri ja sisukaid tulemusi 

Ametiühingud on teinud oma ettepanekud, kuidas majanduselu kitsaskohtadega süsteemselt tegeleda valitsuse, sektori ja ettevõtte tasemel, et need ei kasvaks üle jõuetuks vihaks ja frustratsiooniks.

Kuuest ettepanekust esimese võttis peaminister koheselt töösse – aastatepikkune rahvusvahelise õiguse rikkumine sai lahendatud ja kõrgeimal riiklikul tasemel on taas võimalik kolmepoolselt arutada majandus- ja sotsiaalpoliitilisi küsimusi.Viis ülejäänud ettepanekut pole saanud ühtegi konstruktiivset vastust seitsme kuu jooksul, mil asjaomaseid sai täie pidulikkusega kõnetatud. 

Samal ajal riiklikes tornides: majandus- ja kommunikatsiooniministeerium vastab väga ülbelt väga konstruktiivsetele bussijuhtidele, et nende palgamured pole mingit kolmepoolset arutamist väärt. Sotsiaalministeerium räägib läbi, aga surub peale uut ringi paindlikkust tähtajaliste töölepingute massilise juurutamise näol. Paraku tõmbab see vaiba alt tuhandetel töötajatel, kes maksavad igapäevaselt korralikult täismahus sotsiaalmaksu ja loevad eurosid oma kodulaenu õigeaegseks tasumiseks.

Taani mudelist, mis töötukassa abil turvalisust tagab, näeme und veel vähemalt neli aastat. St kuni uuritakse, kas kümme aastat tagasi sõlmitud turvalise paindlikkuse lepe väärib ikka täitmist ja töötud vaesuseringist päästmist. Mitu uut frustreerunud inimest on iga sellise akti tulemus? 

Siit mu väga ebakonstruktiivne küsimus: kas tõesti ongi ainult tänav õige koht oma õiguste ja legitiimsete huvide eest seismiseks? Ja mis tagab, et vihased inimesed tänaval rahulikult käituvad? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: