Nädala jooksul on otsitud vastust küsimustele, kas Indrek Tarandil oli õigus mikrofoni haarata, kas EKRE-l oli õigus solvavaid plakateid miitingule tuua ja kas jalahoobid eurosaadiku pihta oli kõva vägivald või mitte. Ühisosa on ehk tõdemusel, et nii Tarand kui ka EKRE teenisid mõlemad enda jaoks punkte, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

"Oleneb, jah, mis asjast me siis täpselt räägime, mis on see, mis murelikuks teeb ja mis mitte. See, et Indrek Tarandiga lossiplatsil niimoodi juhtus /.../, ma ei vaata sellele nii hirmsa pilguga või nii ahastavalt sellepärast, et fakt on, et Indrek Tarand ei läinud sinna lepitust otsima või oma vaateid selgitama, vaid sisuliselt läks ta tegelikult ikkagi teadaolevalt ärritunud teist poolt vähemalt mõnitama, kiusama või sõna otseses mõttes provotseerima," kommenteeris politoloog, Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora.

Selline nn geriljakampaania pole Eesti poliitikas muidugi midagi uut, alustades Indrek Tarandist endast: küll on ta haaranud mikrofoni võõral valmispeol ning viimati toimunud europarlamendi valimistel kutsus ta sõna otseses mõttes kõva häälega üle linna enda poolt häält andma. Sarnased võtted pole olnud võõrad ka Tarandi nooruspõlve võitluskaaslasele Eerik-Niiles Krossile, kes veel toona IRL-i ridades tugeva kohalike valimiste kampaania tegi.

Siiski on Eerik Moora sõnul sellise vastandumise puhul probleemne, kuhu retoorika jõuab - nii Tarandi puhul, aga ka näiteks see sõna ja pilt, mida EKRE toetajad esmaspäevasele miitingule tõid.

"Murettekitavam oli näha seda võllast, mille küljes oli silt "reeturid võlla" ja siis ilmne viide välisministrile ja nii edasi. See on hirmutavam, Tarandist ongi vähem kahju," ütles Moora.

Tartu Ülikooli politoloog Alar Kilp tunnistas, et tsirkuseks ei maksaks seda kõike nimetada, sest sellised need vastandumised aja jooksul ongi olnud. Aga kes olid ebaviisakamad või äärmuslikumad olukorras, kus Tarand mikrofoni haaras, on tema sõnul raske vahet teha.

"Kui see kampaania läbi saab, valimispäev ära on, siis vaadatakse, kes võitis, kes kaotas. Ja selle, kuidas ta võitis, me unustame ära. See ei ole siis enam nii oluline," ütles ta.

Nii Alar Kilp kui ka Erik Moora aga tõdevad, et järgmise aasta valimiste eel on õhk pingelisem kui tavaliselt ja seda suurenenud konkurentsi tõttu. Pärast Jüri Ratase valimist Keskerakonna esimeheks pole enam erakonda, kes valitsusse ei kõlbaks, seetõttu pole ükski liit kindel ja valimiste eel on oluline üksteisele vastandumine.

"See oli Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, see on Euroopas olnud. See on lihtsalt tänapäeva avaliku kommunikatsiooni stiil," tõdes Kilp.

Kui aga valimised on läbi ja poliitmängud mängitud, hakatakse Toompeal valitsust moodustama, ent valijatesse jääb vimm sisse. Vimm võib olla pisem, kui majanduses on veel head ajad nagu praegu. Majanduskriis aga teeks Moora sõnul olukorra kindlasti keerulisemaks, ent konflikt ei lähtu tegelikult sellelt pinnalt. Küsimus on hoopis selles, kas muutuv maailm pakub võimalusi või ohustab senist korda.

"Mõnes mõttes ju vaatenurgana on mõlemal suunal arusaadav loogika, mõlemad on põhjendatud. Lihtsalt küsimus on selles, kuidas sellele reageerida. Ühed on paindlikumad, muutustega kaasaminevamad, neid tervitavad ja teised inimesed on sellised, kes arvavad, et nende muutuste käigus läheb midagi väga põhimõttelist ka kaduma. Ilmselt peaksidki mõlemad pooled üksteist natuke kuulama ja arvestama sellega," selgitas Moora.