Lastearstid said perearstide koostatud juhendist lapsevanematele teada "Terevisioonist", kus Tallinna perearstide seltsi juht dr Reet Laidoja seda avalikkusele tutvustas. Ehkki juhend puudutab lasteaiaealiste tervist, ei kaasanud perearstid oma soovituste koostamisse lastearste. Ka lasteaednikud, kes dokumendiga sundviskesse asetatakse, ei olnud diskussiooni kaasatud.

Lastearstide seltsi juht dr Ülle Einberg ütleb, et esmalt taotlesid nad juhendi mahavõtmist perearstide seltsi kodulehelt, ent sellega selts ei nõustunud. Kuna lastearstid näevad soovitustes nii mitmetitõlgendatavust, vastuolusid kui ka otsesõnu halbu nõuandeid, soovivad nad nüüd vähemalt juhendi muutmist.

"Tavaliselt selliseid dokumentete ikkagi kooskõlastatakse või vähemalt näidatakse enne, kui see hõlmab nii paljusid osapooli. Seekord meiega küll mingit kooskõlastatamist pole olnud," tõdeb Einberg.

Lastearstide hinnangul annavad perearstid lapsevanematele oma juhendiga vääri signaale.

"Oleme isekeskis ka testinud seda juhendit ja nii paljud saavad sellest erinevalt aru," ütleb dr Einberg.

Lastearst tunnustab, et iseenesest on juhendmaterjali koostamine tänuväärne ja suuremale osale sellest on nad valmis ka alla kirjutama, ent vastuolulised lõigud tuleks selgeks vaielda ja ära muuta. Eeskätt puudutab see soovitusi, millises haiguse faasis tohib lasteaialapse kollektiivi viia.

Nii ei pea lastearstid piisavaks, et juhendis on nohuste-köhivate laste kohta ainult üks lause, mis ütleb, et kui lapsel pole muid nakkushaiguste sümptomeid ja ta tunneb end hästi, siis ei ole vastunäidustust lastekollektiivi minekul.

Lastearstide hinnangul on 1,5-2-aastase lapse puhul keeruline tema enesetunnet välja selgitada, sest laps ei suuda end piisavalt hästi veel väljendadagi. Samuti võib ühel hetkel reibas nohunina olla mõni tund hiljem juba loid ja viril, sest palavikuga lapse seisund on muutumises.

"Haigeid lapsi ei tohiks ikkagi kollektiivi saata ägeda haigusega. Esmalt tuleb kontrollida, kas laps on tervenenud. Kui lapsel on nohu, eriti kui see on just alanud nohu, kaasneb sellega rohke sekreet, mis ninast tuleb – last see võib-olla tõesti ei häiri, ta mängib, sööb, ehk on isegi hea olla. Aga ta nina vajab puhastamist, ta ise vajab vedeliku pakkumist. Kes seal lasteaias hakkab nohuga tegelema?" küsib dr Einberg retooriliselt. "Pole õige ägedas faasis nohuga last lasteaeda saata."

Samuti vajab tõbine laps võimalust puhata, milleks kodune õhkkond pakub parimat võimalust.

Samuti leiavad lastearstid, et lause "nohu ja köhaga kulgevate viirushaiguste levikut ei aita tõrjuda laste eraldamine kollektiivist" on suisa valeväide.

"Aitab ikka küll! Me isoleerime neid lapsi ka lastehaiglas teise palatisse või kirjutame koju. Sellega saame tõkestada ka nakkuste levikut lasteaias," selgitab dr Einberg ja selgitab, et lisaks lühikesele peiteajale, mil sümptomid pole veel avaldunud, on laps kõige nakkusohtlikum haiguse avaldumise esimestel päevadel.

"Eriti nakkav on ta siis, kui kogu see sekreet ja röga eristuvad, nad ju katsuvad mänguasju ja teisi lapsi jne." loetleb dr Einberg.

Lastearst möönab, et mõnel lapsel jääb köha nädalateks vaevama, mis on iseasi ja seal näidustust lõputult kodus selle üleminekut oodata pole, ent neid häirib just soovitus haiguse alguses, selle ägedas faasis laste kollektiivi lubamine.

Ka kuni 37,3-kraadise palavikuga lasteaeda lubamine on dr Einbergi meelest arusaamatu.

"Palavikus last ei tohi lasteaeda saata," on ta konkreetne. "Ega see laps ikka nii kiiresti terveks ei saa. Ei ole mõtet saata last aeda, kui ta on üks-kaks päeva haige olnud ja siis kolmandal päeval juba viime. Ükski viirushaigus ei parane kahe-kolme päevaga ära. Laps võib-olla tunnebki end paremini, aga kui teda kauem jälgida ja arsti vastuvõtul ka lapsevanemat küsitleda, siis selgub, et laps ikkagi viriseb, tahab juua, tema tuju on muutunud jne."

Ülle Einberg ütleb, et Eestis on lasteaiarühmad selleks liiga suured, et sinna ägedas haigusefaasis lapsi viia - seal pole võimalik tagada, et kõigi haigete laste ninad on pühitud, rohud võetud ja keegi saaks palavikus mudilastega selleks ajaks tuppa jääda, kuni terved õues käivad.

Teine murekoht on seotud angiini puudutavate soovitustega. Kuivõrd angiin vajab antibiootikumravi, mis kestab vähemalt viis kuni seitse päeva, siis tekitab soovitus, et laps võib 24 tundi pärast antibiootikumikuuri algust minna lasteaeda küsimuse, kes talle neid ravimeid seal õigel kellaajal andma hakkab.

"Jah, see laps teisi enam ei nakata, aga niikaua, kui laps saab antibiootikumiravi, peab ta olema ka kodus, on lastearstide seisukoht. Sellist määrust Eesti Vabariigis pole, mis nõuaks lastaia töötajatelt lastele ravimite andmist, see isegi on keelatud. Ägedate haiguste korral ei anta lasteaias kellaajaliselt nohu- ega köharavimeid või antibiootikume," toonitab dr Einberg.

Kolmandaks hindavad lastearstid liiga napiks lööbelisi haigusi puudutavat osa: täpsustamata on jäetud, milliseid haigusi selle all mõistetakse.

"Mis on lööbelised haigused? Neid on tohutult palju, osad on ka raskelt kulgevad," vangutab dr Einberg pead.

"Lapsel on kõige parem terveneda kodus, mitte kollektiivis," rõhutab ta kokkuvõtteks.

Lastearstid kohtuvad perearstidega uuesti uue aasta algul, et juhendmaterjali soovitustega edasi töötada. Ära kuulatakse ka lasteaednikud.

"Kas sellisel kujul üldse juhendit vaja on, on meie esmane küsimus, sest sotsiaalministri määrus, mis valdkonda reguleerib, ütleb, et lastekollektiivi tuuakse ainutl terved lapsed – selle järgi pole juhendit vajagi. Kindlasti on vaja see juhend vähemalt ümber teha. Peab tulema ka versioon kaks, sest sellisel kujul see kindlasti ei tööta," võtab dr Einberg lastearstide seisukoha kokku.