Miks te otsustasite Vabaerakonnas kandideerida, kuigi kõik küsitlused näitavad, et riigikokku nad ei pääse? Samas olete öelnud, et Isamaa tegi teile hea pakkumise. Põhjendage oma otsust.

Võib-olla inimeste traditsioonilise arusaama kohaselt poliitikute osas tundub ebanormaalne, kui inimene võib minna sinna, kus ei terenda kergelt kätte tulev koht parlamendis. Aga eks ma siis olen natukene teistmoodi, kui üks ootuspärane poliitik.

Minu jaoks pole poliitikas tegutsemise esimene mõte see, et kus oleks kasulikum või kes teeks parema pakkumise. Olen väga põhjalikult mitme erakonnaga rääkinud ja uurinud nende maailmavaatelisi ja programmilisi põhimõtteid ning nende siirast soovi midagi ära teha.

Minu otsus langes Vabaerakonna kasuks, kuna leian, et nendel on olemas üsna selge maailmavaateline deklaratsioon, mis minu vaadetega sobib.

Tõsi on see, et nende eelmiste valimiste edu andis neile hea võimaluse, kuid nad ei suutnud seda ära kasutada. Kuid mina olen püüdnud leida Vabaerakonnas positiivset - nendel on suuremad võitlused ja sulgede rookimised möödas.

Minu meelest on seal alles päris mõistlikke inimesi. Olen hinnanud ka seda, et kui teistes parteides ja uutes jõududes palju toiduahelikku mõtlemist, siis Vabaerakonnas on seda kõige vähem. Minu jaoks on see hästi oluline.

Minu jaoks on väga vastuvõetamatu parteide sees domineeriv selline lähenemine, et esiteks tegeleme iseendaga ja kui aega üle jääb siis hakkame mõtlema, et mis on kasulik inimestele ja ühiskonnale.

Praegusel poliitmaastikul, kus meil on oodata, et Keskerakonna, kui suurema poliitilise jõu võim suureneb - Reformierakond on küll end mõningate halbade valikutega langustrendi mänginud - siis praegusel hetkel hästi oluline, et väiksemad parteid tuleksid välja, saavutaksid positsiooni ja et parlamenti tuleks erakondi, kes esindaksid erinevaid maailmavaateid.

On ohtlik, et kui tekib väga kontsentreeritud võim ja kui valikuid on vähe. Mitmekesisus on poliitikas praegu väga oluline ja kutsun üles valijaid, et andke oma hääled väiksematele erakondadele, näiteks rohelistele, Vabaerakonnale ja kasvõi Elurikkuse erakonnale. Siis ehk pole meil tipp-poliitikas ühte või kahte parteid, kes teevad seda, mida nad tahavad.

Miks teie valik ei langenud Elurikkuse erakonna, roheliste või Eesti 200 kasuks? Või olid teil Vabaerakonnas ees inimesed, keda teadsite ja tundsite?

Vabaerakond on oma esimesed kaotused läbi elanud ja mulle tundub, et kui sinna õnnestuks jõudu juurde panna, siis õnnestuks teha edasiminek. Nende päris uute tulijate puhul võib juhtuda see, mis juhtus Vabaerakonnaga, et kui saadakse parlamenti siis kokkuklopsitud koosseis, kes on jõudnud poliitikasse, ei ole veel koostöövalmis.

Vabaerakonna edu eelmistel riigikogu valimistel oli peadpööritav, aga sinna oli sattunud erineva maailmavaadetega inimesi. Nüüd on nad sealt välja pudenenud. Aga alguses ongi nii, et pannakse uus seltskond kokku, ent pole päris selge, mis on selle seltskonna maailmavaade ja hakkab toimuma võitlus.

Praeguseks on Vabaerakonda alles jäänud inimesed, kes on formuleerinud oma seisukohad, mis on mõistlikud.

On ka juba olnud Vabaerakonnas juttu, et millisel positsioonil ja millises ringkonnas te kandideerite?

See on praegu arutlusel. Sellega tuleb nüüd hakata tõsisemalt tegelema. Vaatame kogu pilti, et milline inimene kuhugi panna. Minuga ongi see probleem, et tüüpiline poliitik tuleb oma ringkonnast, tal on seal omad inimesed, kes teda tunnevad ja teda valivad. Minul isiklikult sellist ringkonda ei ole ning minu tegevus on olnud 20-30 aastat sotsiaalpoliitika, haridus ning puuetega inimeste valdkond ja on tegelikult üle-eestiline.

Minu piirkond ongi tegelikult kogu Eesti. Aga otsus tuleb langetada ühe piirkonna kasuks ja ma ei oska veel öelda, kas see saab nagu eelmistel riigikogu valimistel olema Harju- ja Raplamaa või valime mingi teise piirkonna.

Olete olnud puuetega inimeste eestkõneleja ja nende parema elujärje eest võitleja. Kuidas see on teil riigikogus olnud aja jooksul õnnestunud? Kui riigikokku ei pääse, kas jätkate?

Seda olen ma pidanud palju selgitama. Sageli arvatakse, et riigikogus saad ainult siis midagi ära teha, kui oled selle kõige võimsama partei tiiva all, kes jõuga surub asju läbi.

Tegelikult see päriselt nii ei ole. Ka aknaalused pole mingisugused fuuriad, kes midagi tehtud ei saa. Minu kogemus on see, et pole olnud vahet, kas olin Isamaa juures või viimased kuud fraktsiooni mittekuuluv saadik.

Sotsiaalkomisjoni liikmena tajusin, et kui sa oled iga päev kohal ja ajad aktiivselt asju, sul on ideed ja sa selgitad neid, siis ainuüksi sellega suudab inimlikul tasandil iga päev mingeid muutusi teha.

Suudad veenda ja põhjendada, et mis on vaja seadustesse viia, mis tuleks ära jätta. Mina ei pea kõige olulisemaks seda, et millises parteis olla, vaid pean oluliseks igapäevases töös mõjutada protsesse. Tuleb olla nähtav ja aktiivne.