Mul on nii hea meel, et ma teid sealt metsade vahelt ikka kätte sain ja ma saan aru, et isegi ülikond on üles leitud.

Mitte päris metsade vahelt, ma ikkagi igapäevaselt elan Haapsalu linnas. Aga ülikonnaga on tõesti nõnda, et paar korda aastas tuleb selga panna ja kui ei oleks käsku olnud ta täna selga panna, siis ma ei oleks pannud.

No ma saan aru, et te avalikkusele end väga palju kätte pole andnud viimasel ajal. Miks?

Eeh, selle kohta võib öelda nii, et ma olen viimane kümme aastat arvanud, et minu inimlik edevus on ammu ära ekspluateeritud, aga... Aga seekord oli selline pisike sundus, et ma tuleksin. (Muheleb.)

Te olete kohustatud natuke rääkima võib-olla ka sellepärast, et inimesed – need, kes vaatavad seriaali "Pank" – saaksid aru, kes see mees seal on, kes oma rahast ilma jääb.

Jaa, see on selles mõttes huvitav, et kui kuskil seriaalis on üks suvaline kokutav ja suitsetav, noh, pangatöötaja, siis ma võin ennast alati ära tunda. (Naerab.)

Kas see kokutamine ja suitsetamine on need kaks asja, mis teiega klapivad või on neid kokkulangevusi rohkem?

Ütleme niimoodi, et neid kokkulangevusi võib ju alati otsida ja kui väga tugevalt otsid, siis leiab ka.

Aga Gert Raudsep, kes teid kehastab selles seriaalis, on, täitsa ausalt, ma ütlen, minu jaoks selles ürituses vaata et kõige sümpaatsem tegelane.

Ma olen ka ju sümpaatne! (Naeravad.)

Kui palju te elus selle kokutamise pärast olete pidanud kannatama?

Õigesti ei ole kannatama pidanud üldse. Et... Ma arvan, et algkoolis, kui keegi proovis mind narrida kokutamise pärast, siis ma lihtsalt kaklesin natuke. Et tõenäoliselt ma ei ole kannatanud eriti.

Aga kui ma tohin urgitseda korraks, ma lihtsalt küsin, et miks see nii on, et kas juhtus midagi?

Minu kadunud ema väitis, et kui ma olin umbes nelja-aastane, siis oli mul väga suur ehmatus, et keegi oli kirvega mind taga ajanud. Ja ma olin trepi peale jooksnud ja ma olin tollest momendist hakanud kokutama ja ma vist väidetavalt kuuenda eluaastani peaaegu üldse ei rääkinud. Tänu sellele.

Aga see ei ole mingi urgitsemine, see oli nii ammu kõik, aga ma ise ei mäleta. (Naerab.)

No kui me selle seriaali juurde korra tagasi tuleme, siis kas teie jaoks tundub, et selle "Panga" põhjal võib kirjutada Eesti pangaajaloo õpiku?

Kui te peate silmas "Panga" seriaali põhjal, siis kindlasti mitte.

Miks?

Aga sellepärast, et ungarlastel on selline õudselt hea supp nagu guljašisupp, kus on õudselt palju komponente ja... Ja seriaal on ka, mulle tundub, et teadlikult on seal ära segatud tolle aja inimesed, sündmused ja nende toimumisaeg. Nii et kindlasti selle põhjal õpikut kirjutada ei saa.

Aga kuidas teie neid aastaid meenutate?

See oli päris ammu, eks ma meenutan neid nii ja naa. Et kui te tahate küsida otse ja selgelt, et kuidas mulle meenub Daiwa laen, siis ma võin küll ütelda nii, et kui ma oleksin samade teadmistega tagasi samas keskkonnas, kus ma olin tol momendil, siis minu osa selles oleks kindlasti olnud samasugune.

No te jäite ilma ikka väga suurest portsust rahast.

No ikka päris palju, jah.

No teie varandusest kui mitu protsenti?

No ikka üle 90 kõvasti.

Mõni mees oleks... alla andnud.

Mis mõttes alla andnud?

No selles mõttes, et... ma ei tea, tagasi tõmbunud, ma ei tea, elukohta vahetanud, riigist ära sõitnud, naisest lahku läinud, noh, kõik need variandid.

Vot naisest lahkuminekuga on ju see probleem, et see naine peab ise tahtma, et tast lahku minna. (Naerab.) Ei, minu jaoks see ei olnud mingi eriline katastroof. Ega ma ei taha öelda, et ma ei oleks olnud kurb, lühikest aega, aga nii nagu sõber Hannes Tamjärv on öelnud, et see ju kõigest raha. Ja ausalt öeldes, eks see innustas natuke pingutama ja ausalt öeldes, kui teha tööd, käed-jalad terved ja mõistus ka suurest kaotusest ära ei ole keeranud (naerab), siis saab raha alati tagasi teenida.

No panganduses üldse praegu on, mulle tundub, väga keerulised ajad, et mitte öelda rohkemat. Et Eesti pankade maine kõige laiemas plaanis on suhteliselt vilets. Miks see nii on?

Et kui vaadata nii, et pangad on palju miljardeid teeninud aastate jooksul ja seda ka Eestist välja viinud, eks ole, ja tõstavad igal võimalusel oma teenustasusid, siis ühel momendil inimesed võivadki ühel hetkel mitte nii hea pilguga vaadata. Aga noh, tuleb öelda, et äri on äri. Need, kes osutavad sulle neid teenuseid, mida sa kuskilt mujalt ei saa, siis selle eest peadki maksma.

Mis nõu te annaksite mulle või minu lastele – kuhu ma peaksin oma säästud paigutama, et pensionipõlves mõnusasti elada?

Kinnisvarasse. Maa on ka kinnisvara. Üks on nüüd päris kindel, et arvestades tehnoloogia arengut, on võimalik kõiki asju üha odavamalt paljundada, välja arvatud maakera pinda.

Olari Taal Autor: Kairit Leibold/ERR

Te olete viimasel ajal tegelenud riigireformiga. Miks te seda teete, kui te püüate mulle selle kõige lihtsamalt ära seletada?

30 aastat tagasi ehitasime me endale bussi, mis on täitsa korras, sest Eesti riik täna on päris korras. Aga kui vaadata näiteks seda, mis ümberringi on maailmas toimunud – sest me ehitasime selle bussi tolle aja teadmiste tasemel –, siis on ju mõistlik talle nüüd peale panna ABS-pidurid ja mingi väga ökonoomne mootor ja... Meie asi ehk riigireformi sihtasutuse asi ei ole see, kes on bussijuht, kes on konduktor ja kas see buss sõidab paremale või vasakule või sõidab otse, eks, aga kas selle masinavärgi võiks ehk ära kohandada selleks, et me püsiksime kauem, sest, vaadake, suur osa rahvast, neile tulevad külmavärinad ihule ja kisa kõrri, kui nad kuulevad midagi võõrastest inimestest Eestis, võõrtööjõust ja...

Aga teisalt, kui me vaatame, et Eestis on täiskohaga 480 000 erasektoris töötajat – need on need, kes peavad riiki üleval. Umbes 120 000 või 118 000-116 000 on neid, kes avalikus sektoris töötab ja kui umbes 67 protsenti ettevõtetest maksavad 94 protsenti kõigist maksudest, siis me võime öelda niimoodi, et jämedates joontes 1/4 inimesi peab kogu riiki üleval.

Aga kui me vaatame seda rahvastiku vananemise prognoosi, siis kümnete tuhandete võrra aastas, ja see on progresseeruv, hakkab meil tööjõulise elanikkonna arv vähenema. Ühiskond peab vaatama selle poole, kuidas on võimalik pikemas perspektiivis, mitte homme, võimalik seda riiki odavamalt üleval pidada.

Miks te ise ei taha seda bussi juhtida? Miks te ei lähe poliitikasse, et seda asja kõike ellu viia? Praegu nad lihtsalt ei võta teid kuulda äkki?

Ma olen seal käinud juba.

Nii?

Esiteks, ma olen selleks liiga vana. Ja teiseks, ma võin minna ka poliitkasse, aga minust üksinda on vähe ja kindlasti ei saa seal midagi teha üks inimene. See, mida meie sihtasutus täna taotleb, on see, et erakonnad võtaksid selle probleemi üles erakondadevahelise teemana ja lepiksid kokku, et see oleks erakondadeülene teema.

Kas teil on usk Eesti riigi tulevikku?

Muidugi.

Millel see põhineb?

See põhineb mul sellisel tänasel vaatel, et ega mis riik saab püsida koos, kui riigi kodanikud hoolitsevad tema keele ja kultuuri eest, ja selles osas me oleme olnud tublid, võib-olla isegi üleliia tublid mõnikord.

Kui teil oleks üks soov Eesti inimestele, järgmiseks, 2019. aastaks, siis mida te sooviksite?

Tehke parlamendivalimistel õiged valikud.

Igav, Olari, nii igav! (Naerab.) Vähemalt midagi ilusat oleks võinud soovida, armastust või tervist.

Seda soovivad kõik ju. Mina soovin seda, mis nende enda tuleviku jaoks on õige.

Aitäh!

Aitäh!

Margit Kilumets ja Olari Taal Autor: Kairit Leibold/ERR

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil pühapäeval, 30. detsembril kell 21.30.