Hans Christian Anderseni muinasjutus kuninga uutest rõivastest jätab kirjanik targu mainimata, mis juhtus pärast poisiga, kes ebaviisakalt – ja julgen isegi öelda, et ühiskonda lõhestavalt – silmnähtavat tõde kuulutas. Kas tampisid ta mutta kuninga ihukaitsjad või toetajad, seda kirjanik ei täpsusta. Muinasjutust teame vaid seda, et alasti kuninga samm muutus pärast poisi vahelehüüet veelgi uhkemaks ja kammerhärrad kandsid olematut sleppi edasi.

Erakonna Eesti 200 plakatikampaania Tallinnas Hobujaama trammipeatuses oli muidugi siiras, aga siiski poisikesetemp. Erakonna liider Kristina Kallas lootis arvatavasti, et sõnumi julgus korvab ühiskonnale tekitatud ebamugavustunde. Paraku osutus teadmine palja tagumikuga tänaval seismisest tõest valusamaks.

Eesti 200 ei arvestanud asjaoluga, et Eestis elavate venelaste ega eestlaste põhimass ei tahagi midagi muuta. Ning et suurim kogukondi ühendav jõud on tõdemus, et tarest prahti välja ei viida ehk kodutüli avalikkuse ette tuua ei tohi.

Eestlased on mõnekümne aastaga harjunud peremeesrahvuse ja eestivenelased surve all ägava vähemusrahvuse rolliga. Ühtseks rahvaks saamine eeldab aga kompromisse, mida keegi teha ei taha. Viimane, mida selles olukorras soovitakse, on kiledalt karjuv lapsesuu püksata kuningast.

Veel üks nüanss, mille pikki arenguplaane hauduv Eesti 200 kahe silma vahele jättis, on tavalise inimese lihtsameelsus. Et kui keegi kirjutab seinale, et valged paremale ja mustad vasakule, siis nii see ongi ja plakati tekstist kaugemale ei mõelda. Paraku on see veel üks argument sellise totaalse kirjaoskamise kahjuks, mille käigus inimesi õpetatakse lugema, aga mitte mõtlema.

Vast ainsad, kellele Eesti 200 plakatid silmnähtavat naudingut pakkusid, olid valimisteks valmistuvad poliitikud, kes kohati halvasti varjatud silmakirjalikkusega end konkurentide najal upitama tõttasid. Kohati lausa totrate väidetega, et mis meist nüüd Moskvas mõeldakse.

Valulik reaktsioon Eesti 200 plakatikampaaniale näitab, et nad astusid väga valusale konnasilmale. Kui Eesti riik olnuks valmis, poleks plakateid märgatudki või paremal juhul nende üle naerdud. Aga vahutamine – justkui oleks palaval suvepäeval külapeldikusse pärmipakk visatud – näitab, et asi on tõesti mäda.

Eesti ühiskond on muutumas. Kui pärast pronksiööd tundus, et hullem on läbitud ja saame omavahel rääkida ausamalt ja avatumalt, siis praegu näib, et oleme taas liikumas suletuma ja killustatuma ühiskonna poole. Kui te mind ei usu, siis helistage mõnele Lasnamäel elavale eestlasele ja küsige, kuidas on paari viimase aastaga lõimumine arenenud.

Eesti 200 sõnum oli kindlasti karm ja võib-olla uuele erakonnale hukatuslik (no nii ausalt ei tohi ju valijatega rääkida), kuid seepärast ei tasu veel sõnumitoojat võlla tõmmata. Kui keegi veel mäletab, siis pole valimised nännijagamine, vaid rasketele teemadele lahenduste otsimine. Räägime siis praegu sotid selgeks või hakkame jälle aprillis vitriine lõhkuma. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.