Teid tuleb vist kõigepealt õnnitleda, sest paljud reklaamigurud on öelnud, et sellise väikese pingutsega nii palju maksimaalset tähelepanu, mida on võimalik saada viimase kahe päeva jooksul, te olete saavutanud. See osa vastab tõele?

Jah, see vastab tõele.

Väga paljud on täna kirjutanud - kümnete ja kümnete kaupa - artikleid, kuidas see kõik on neid riivanud ja kõik ei ole üleüldse olnud väga tore, mida Te teinud olete. Kuidas Te vastate neile?

See tegi valu, kui me ütlesime nende plakatite peal, et "siin ainult eestlased" ja "siin ainult venelased". Ja me tegelikult osutasime ju Eesti ühiskonna väga tõsisele probleemile. Meil on koolisüsteem täpselt niimoodi üles ehitatud: "siin ainult eestlased" ja "siin ainult venelased". Käime eraldi koolides. See oli see, mida me tahtsime öelda. See oli see sõnum. See tegi väga valu.

Selle sõnumi sai kahe lausega hästi kiiresti ära öelda. Kriitikud ütlevad, et seda oleks võinud kahe lausega, väga lihtsalt ja rahulikult öelda.

Me oleme seda sõnumit tegelikult rääkinud väga pikka aega Eestis. Me oleme 28 aastat rääkinud sellest, et meil tegelikult eestlased ja venelased elavad eraldi, nad käivad eraldi koolides, nad käivad eraldi lasteaedades. Me oleme sellest 28 aastat rääkinud. Sotsiaalteadlased on rääkinud sellest väga pikalt. Ma olen isiklikult palju olnud seotud nende uuringutega. Ma tean täpselt nende uuringute põhjal, milline pilt sealt välja joonistub. Ja ükskõik, mitu korda me seda ei ütle viisakalt ja rahulikult, lõppkokkuvõttes küsimus on see, kas keegi midagi tegema hakkab. See oli meie eesmärk - tegelikult panna üles need plakatid, et näidata visuaalselt ka Eesti inimestele ära see, et meil on tegelikult täna ühiskonnas see probleem ja hoida seda ühte päeva selleks, et võimalikult palju inimesi tegelikult hakkaks sellest rääkima.

Reklaamplakatid Hobujaama trammipeatuses. Autor: ERR

Selle teemaga on tegeletud ju täpselt samamoodi 20 ja pluss aastat, mõni päev rohkem, mõni päev vähem. Päris nullseis see ei ole, te utreerite. Päris niimoodi lahus eestlased ja venelased siin, Eesti riigis ei seisa. Ikka väga palju lõimumist on.

Lõimumist on, muidugi, loomulikult. Aga me ei ole seda probleemi ju kuidagi ära lahendanud. Me ei ole tegelikult oma koolisüsteemiga mitte mingitesse lahendustesse jõudnud, meil on jätkuvalt eraldi koolivõrk eestlaste ja venelaste jaoks. Me oleme 20 aastat sellest rääkinud. Me oleme 20 aastat sellest rääkinud. Aga see, mille me nõukogude ajast pärisime, mis meil tegelikult juba nõukogude ajal väga tõsiseid probleeme tekitas, on meil jätkuvalt siin olemas. Me ei tegele sellega.

Probleem on arusaadav, aga kas selle plakatikampaaniaga natukene vinti üle ei keeratud? Viktoria Ladõnskaja-Kubits ütleb, et see on sama hästi, kui lüüa rusikaga naisele näkku ja järgmisel päeval teatada, et näete, tal on valus ja ühiskonnas on endiselt koduvägivalla temaatika aktuaalne. Ehk, et rusikaga näkku ja siis hakkame parandama?

Kas rusikaga näkku on see, kui pannakse plakat tänava peale, kus öeldakse, et segregeeritud ühiskond, eestlased seiske paremale, venelased seiske vasakule. See teeb meile valu, jah. See on meile valus. Kedagi ei ole füüsiliselt rünnatud, aga see teeb meile valu. Kui see teeb meile valu, siis me peaksime tunnistama endale seda, et see on meie tõsine probleem.

See, millise õppetunni mina siit praegu endale sain, on ka see, et ühelt poolt kõik tunnistavad, et meil on tegelikult probleem, sest probleemi püstitust ei ole mitte keegi ümber lükanud. Seda tunnistavad ju tegelikult kõik, et meil on selles osas probleem. Aga, mis sealt järgnevad, need kaks sammu, on see, et me ei taha selle probleemiga tegeleda ja tegelikult me ei taha sellest probleemist isegi rääkida.

Ja teised parteid - vaadake, kes meid rünnanud on. Kes ründavad meid väga tugevasti? Ründavad meid konkurendid.

Kõik parteid on konkurendid. Justiitsminister Urmas Reinsalu läheb siit sammu kaugemale veel ja ütleb, et selle sama kampaaniaga teie jaoks on probleem hoopis rahvusriik ja see pikk plaan, millest te kõnelete, tähendab Eesti rahvusriigi ja seejärel Eesti rahva kui riigirahva lõppu ehk ei ole enam eestlasi ja ei ole venelasi, on inimene Eestis. Kuidagi nii?

Absoluutselt, jäävad eestlased ja venelased. Inimese etnilise identiteedi määratlus on inimese enda teha, tema ise määratleb, kes ta on. Eestlased, kui nad tahavad jääda eestlasteks, siis peavad olema neil võimalused selleks, et nad jääksid eestlasteks. Venelased, kui nad tahavad jääda Eesti riigis venelasteks, siis peab neile võimaluse jätma jääda venelasteks.

Kas see on rahvusriigi lõpp teie pika plaani mõttes?

See ei ole rahvusriigi lõpp. Rahvusriigi lõpp võib juhtuda ka siis, kui me selle eraldatuse probleemiga ei tegele. Meie riigi lõpp võib juhtuda siis. Me kõik saame tegelikult aru, et see on ka meie tõsine julgeolekuprobleem Eesti jaoks. Ja ka seda ilmestas tegelikult see kriitika, mis selle teema peale üles tuli, et kohe hakati kahtlustama ju Venemaad selles, et Venemaa lõhestab.

Ja teisalt, et neid plakateid, mis nüüd igaveseks on olemas kõikides kanalites, kõikides fotojäädvustustes, hakkab Venemaa ära kasutama. Neid ei huvita see teine pool, mis täna ilmus, vaid me jääme igavesti selle propaganda ohvriks, kus öeldakse, et Eestis on nüüd niimoodi: eestlased siin ja venelased seal?

Trumbid on Venemaal ammu juba käes olnud. 28 aastat tänu sellele, et see probleem on lahendamata olnud. Seda on Venemaa kogu aeg kasutanud. Ja kui me nüüd ütleme endale, et me ei saa sellest probleemist rääkida Eestis sellepärast, et Venemaa kasutab seda ära, siis me ei lahenda seda probleemi kunagi ära.

Kui te nüüd mõtlete selle peale, mida on teile täna öeldud selle kõige peale, kui te eile vaikides lugesite kõiki kommentaare, mis ilmusid, siis kas te siiralt usute, et mõni inimene võis solvuda selle peale ja ennast puudutatuna tunda, või tegelikult inimesed nägid läbi küll, et ilmselt sellele järgneb nüüd mingisugune järgmine samm, aga siin oleks väga hea poodium nüüd ise sõna võtta ja tekitada veel suurem probleem kohast, kus tegelikult probleem nii suur polegi?

Jätame kõrvale meie konkurendid, kes selle teema on tõmmanud oma valimiskampaaniasse. Kui me võtame Eesti ühiskonna laiemalt, siis on minule tulev tagasiside olnud see, et mõni inimene on olnud solvunud, nad on tõsiselt väga solvunud ja nende inimeste ees ma tegelikult vabandasin. Me vabandasime, et me ei osanud seda ette näha, et selline solvumine selle peale võib tulla, et selline sõnum võib-olla ei jõuagi sellises vormis kohale, kuidas meie olime seda arvanud.

Aga meile on tulnud ka palju positiivset tagasisidet, kus inimesed on öelnud, et "väga õige, et te seda tegite, lõpuks ometi keegi ka päriselt on ausalt meile öelnud ja hakanud sellest rääkima". Minu siiras soov ja lootus on - ja ma olen tegelikult kindel selles -, et riigikogu valimisdebattides, mis tulema hakkavad, ükski debatt ei möödu ilma, et seda teemat ei käsitletaks.

Sisust me rääkisime, räägime natuke vormist ka. Kui Eesti 200 tuli, siis te ise intervjuus ütlesite, et te ei tea poliitmänge, te tulete kodanikuna, tahate muuda asju paremaks. Kui see ei ole natukene poliitmäng või natukene nende samade reeglitega mängimine, mida on tehtud varasemalt, siis mis see on?

Aga mõtleme selle peale, kui need plakatid oleks üles pannud mingi kunstirühmitus, kes tegelikult on ka sotsiaalse närviga kunstirühmitus, kes oleks tahtnud täpselt selle sama sõnumi Eesti inimesteni saata. Kunstnikud, kes tunnetavad ka seda sotsiaalset probleemi. Neil on vahend seda visuaalselt näidata ja nad oleks selle teinud. Kas see oleks poliittehnoloogia olnud?

Kas see, mida te praegu tegite, on populism? Kas see läheb sinna alla?

Populism mis mõttes? Selles mõttes, et me osutasime Eesti ühiskonnas olevale väga tõsisele probleemile või? See ei ole populism. See oli meie viis Eesti ühiskonda üles raputada selleks, et me hakkaksime sellest teemast rääkima. Ja kõige tähtsam, mitte et me ei räägiks sellest teemast, sest tegelikult sellest teemast on väga palju räägitud, aga tähelepanu pööramine sellele teemale selleks, et me eelseisval poliitilisel debatil hakkaksime keskenduma sellele, kuidas me hakkame lahendusi välja töötama selle probleemi jaoks.

Ühe te kindlasti saavutasite - tähelepanu te saite, poodiumit erinevates meediakanalites ka väga palju, nii et selles mõttes, tõepoolest, hea töö. Aga üks asi lõpetuseks jääb - ühte seadust te siiski väidetavalt rikkusite, reklaamiseadust. Ehk ükski reklaam ei tohi ilmuda aru saamata, mida reklaamitakse või kes reklaamib. Kas see otsus oli teadlik või rumalusest?

Tallinna linn on need reklaamid kinnitanud. Need reklaamid on neile näidatud, nad on ära kinnitanud need reklaamid.

Sellega on reklaamiseadusega kooskõlas?

See süüdistus, mis meile praegu esitatud oli, kusjuures mitte sellega, et reklaam peab identifitseeritav olema, vaid sellega, et me oleks vaenu õhutanud. See oli ka süüdistus olnud.

Ei, just see teine pool.

Ma ei oska seda kommenteerida, kuidas see reklaamiseaduses peab olema, kui täpselt seal peab keegi identifitseeritav olema.