Nüüd, kui Eesti 200 plakatiaktsioonist on pisut aega möödunud ja pinged on vaibunud, siis kuidas te sellele tagasi vaatate? Kuidas te hindate neid Kristina Kallase selgitusi?

Ega mu seisukoht väga muutunud ei ole. Tõepoolest, see oli šokeeriv, mida tõenäoliselt ka taotleti. Kindlasti on eesmärk selles mõttes täidetud, et on saadud väga palju tähelepanu. Minu kui lõimumisvaldkonna eestvedaja rõõm on ühtepidi see, et sellele valdkonnale on saadud palju tähelepanu. Küll aga minu jaoks siiski meetod ennast ei õigustanud ja seda haiget saamist ja valu, mida ka mina olen siin kaks-kolm päeva saanud tunda nii inimeste tagasisides, küsimustes, kõnedes, on natuke liiga palju.

Ma arvan, et Eesti ühiskond tegelikult ei olnud selles kriitilises seisus, kus sellised valupunktid niimoodi pidi välja tõstma. Jah, ma olen nõus, et Eestis segregatsioon on tööjõuturul, meil ei õpi kõik lapsed koos ühes koolis. Kuigi paljud ka õpivad, nii, et tegelikult on ka selles osas samme tehtud. Pigem on tegemata poliitilised kokkulepped, et kuidas konkreetselt edasi minna, aga just seda ma nendest selgitustest ja kampaaniast välja ei lugenud ja teada ei saanud. Pigem viidati mingisugusele hoiakulisele konfliktile ja sellele, et inimeste vahel on mingi vastuolu või tõrge. Vähemalt mina ja väga paljud inimesed, kellega ma olen rääkinud niimoodi seda tunnetasid. Selgitus, et me juhtisime tähelepanu sellele, et on vaja ühtset haridussüsteemi, kahjuks minu jaoks ei haaku omavahel.

Kes olid need inimesed, kellelt te selle kampaania kohta tagasisidet saite ja mis neid selle juures kõige rohkem häiris?

Ikkagi paljude inimeste tunnetus oli see, et näidatakse näpuga eriti just venekeelsetele inimestele. Näidatakse näpuga, et teie koht on seal, teisel pingil, istuge seal ja ärge tõuske sealt. Palju oli küsimusi, et mis nüüd juhtus. Inimesed ei saanud aru. See, mida paljud, ka ma ise kartsid oli, et kuulda võetakse just seda esmast emotsiooni. Seda järgmist etappi ja mingeid seletusi ja põhjendusi enam ära ei oodata, need asjad hakkavad elama oma elu.

Need, kellelt ma tagasisidet sain oli väga mitmeid. Olen oma kolleegidega siin sihtasutuses rääkinud, sest meie kollektiiv on väga mitmekultuuriline ja mitmekeelne. On olnud väga palju kodanikke, kes mulle on helistanud või kirjutanud. Ma ise helistasin mitmele inimesele. Väga erinevad inimesed on olnud.

Ei ole siis ainult Eesti 200 konkurendid, poliitikud, nagu ütles Kristina Kallas?

Ei, ei. Ma poliitikutega pole üldse rääkinud. Sinna ma ei taha sekkuda. Mina olen enda ülesandeks võtnud töötada täiesti tavaliste inimestega, kes elavad Eestis.

Kas see kampaania kuidagi kahjustas integratsioonipüüdlusi Eestis?

Ma tegelikult ei arva, et ta väga kahjustas. Ma olen veendunud, et kui inimesed natuke mõtlevad, saavad nad aru, et me oleme väga suuri samme teinud integratsiooni valdkonnas. See, et 28 aastat ei ole midagi juhtunud või ei ole midagi tehtud, ei vasta absoluutselt tõele. Ka integratsioonimonitooringud näitavad, et hoiakud, eriti noorte seas, on muutunud. Noortel on omavahel päris palju kontakte. Aina enam muukeelseid noori õpib Eesti koolides. Ligi veerand venekeelseid lapsi õpib Eesti koolis või keelekümblusprogrammis.

Need sammud, mida on tehtud, on viinud selleni, et meie ühiskond on selle 28 aasta jooksul muutunud. Me ei räägi enam küsimustest, miks peab õppima eesti keelt, miks peab olema kodanik, miks peab ühiskonnas aktiivne olema. Need küsimused ei ole enam aktuaalsed. Tänasel päeval me räägime sõnast "kuidas". Kuidas paremini saada eesti keel selgeks? Kuidas leida endale kontakte eestikeelsete seas? Kuidas saada kodakondsust? Minu arvates on see tohutu hoiakuline muutus. Ma usun, et inimesed tajuvad seda. Võib-olla see kampaania natuke raputas inimesed üles vaatama ühiskonnas ringi ja tajuma, et on väljakutseid, aga ka seda, et tegelikult ei ole ju nii.

Mis teie enda plaanid seoses erakonnaga Eesti 200-ga nüüd ette näevad, kuhu te kuulute?

Ma olen segaduses. Ma ei ole otsustanud neid samme veel. Ma arvan, et ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse. Katsume nüüd kõik maha rahuneda ja tavaellu tagasi pöörduda. Minu peamine prioriteet on oma valdkonnaga edasi tegeleda. Integratsiooni Sihtasutuse kolimine Narva, Eesti keele majade avamine Tallinnas ja Narvas sellel aastal, need on minu prioriteedid. Seda, et ma ei kandideeri (riigikogu valimistel - toim.) olen ma kogu aeg öelnud ja see kindlasti ei muutu. Ma nüüd natuke rahuneks. Ma olen nendel päevadel rohkem mõelnud sisu teema üle, mitte selle poliitilise teema üle.

Kas teie nägemuses Eesti 200 panus pärast seda plakatiaktsiooni integratsioonidebatti on endiselt adekvaatne?

Eesti 200 on organisatsioon, mis koosneb inimestest, kellel on olemas väga erinevat laadi kompetents. Midagi läks praegu nihu, kuskilt oli mingisugune asi läbi mõtlemata. Võib-olla said rohkem sõna inimesed, kes ei ole sisu valdkonnas eksperdid, vaid reklaami ja meedia valdkonnas. Ilmselt läks seal tunnetus paigast ära.

Aga tegelikult ju need inimesed, kes seal erakonnas on, jäävad sinna koos oma kompetentsi ja teadmistega. Seda, et Kristina Kallas ei teaks valdkonnast, ma ei kahtlusta. Seda, et need teadmised selle kampaania käigus ära oleks läinud, ma ka kahtlustada ei saa. Ma arvan, et tuleb läbi mõelda lihtsalt strateegia.

Eesti 200 peab vaatama peeglisse, tõsiselt analüüsima, mis viltu läks ja võimalikult kiiresti tulema välja konkreetsete tegevustega. Et kuidas me siis edasi läheme ja mis on selle erakonna konkreetsed sammud selleks, et seda olukorda lahendada. Sisuliselt ju ainult kirjeldati olukorda, mitte ei astutud samme tegevuste poole. Mida kiiremini hakkavad tulema väga konkreetsed sõnumid tegevuste osas, seda kiiremini see maine taastatakse. Ma usun, et see maine taastamine on võimalik.