Indrek Lepik | Brexit, mida keegi ei taha ({{commentsTotal}})

Indrek Lepik.
Indrek Lepik. Autor/allikas: ERR

Briti parlament on andnud oma peaministrile selge sõnumi: Brexitit sellisel kujul toimuda ei saa. Kuidas aga kaitsta lepet, millesse ise ka ei usu?

Ajaloolisest jaanilaupäevast, mil brittide napp enamus otsustas, et senine suhe Euroopa Liiduga jätkuda ei saa, on möödunud kaks ja pool aastat. Kuigi kollektiivne Brüssel pole brittidele kunagi armsaks saanud, pole aastakümnete jooksul ka päris selgelt välja mõeldud, milline see suhe olla võiks. Nüüd, kus otsus lahkumiseks on langetatud, pole pilt selgemaks saanud.

Peaminister Theresa May ajalooline häving Briti parlamendi alamkojas peegeldab seda, kuivõrd lõhki on kogu riik Brexiti küsimuses. Probleem pole selles, et keegi Brexitit tingimata ei tahaks – ehkki suurem osa rahvasaadikutest on pigem euromeelsed –, vaid et iga poliitiline liikumine projitseerib sellele oma ideaalid Suurbritannia helgemast tulevikust.

Nõnda ollakse vähem kui kolm kuud enne ametlikku lahkumistähtaega (29. märts) sisuliselt samas kohas kus ka jaanipäeval aastal 2016. Brexitit kaitseb peaminister, kes seda referendumi eel ei toetanud; euromeelset opositsiooni esindab kommunist, kes sisimas hea meelega lahkuks; sekka ka oma ambitsioonidega šotlased ja Põhja-Iiri unionistid.

Kõige tõenäolisemalt peab May jätkama viimase paari aasta põhitegevusega: võitma juurde aega. Lahkumise aluse – Lissaboni leppe artikli 50 – tähtaegasid on võimalik kõigi liikmesriikide nõusolekul pikendada, kuid mitte igavesti. Mai lõpus toimuvad Euroopa parlamendi valimised ning juulis kogunevad eurosaadikud juba avaistungile. Praeguse arusaamise järgi ei saa olla aga olukorda, kus britid on justkui Euroopa Liidus sees, kuid ei ole valinud omale esindust parlamenti ega osale Euroopa Komisjoni töös.

Üldiselt peaks olema pikenduse küsimiseks mingi loogiline põhjus, näiteks see, et leppe ratifitseerimiseks pole piisavalt aega. Ent kui pole isegi lepet, siis milleks veel seda kummi venitada?

Euroopa Liidu jaoks on mõttekoht, kas senine lähenemine (ehk nii-öelda võta või jäta -pakkumine) on end õigustanud. Eritingimusi ei taheta brittidele lubada, kuid leppeta lahutus pole samuti kellegi huvides. Ometi tähendaks Suurbritanniale järeleandmiste tegemine Iirimaa reetmist.

Kuningriigi endine liikmesmaa ongi ju põhiline tüliõun. Ehkki poliitiliselt on saar kaheks jaotatud, toimivad Iiri vabariik ja Suurbritannia koosseisu kuuluv Põhja-Iirimaa kultuuriliselt ja majanduslikult ühtse riigina. Muu hulgas sätestab ka sajandivahetuse eel sõlmitud suure reede lepe, et vastava meelsuse korral võib saar tulevikus Iiri vabariigi lipu all ühineda. Kui London tahab tulevikus oma väliskaubanduspoliitikat ise ajada, peab ta iirlaste vahele niinimetatud kõva piiri tekitama. Seda aga eelmainitud lepe ei luba.

Keskne küsimus on seega, mis saab Iirimaast. Või teisalt, kas Brexit üldse toimub. Brittidel on kuni 29. märtsini õigus ühepoolselt lahkumisprotsess tühistada ja liidus endistviisi jätkata. On selleks vajalikud erakorralised valimised või uus referendum, on juba protsessi küsimus. Jätkuvalt on aga selge, et piirideta, kuid poliitiliselt jagatud Iirimaa ning väliskaubandus- ja migratsioonipoliitikas iseseisev Suurbritannia samaaegselt eksisteerida ei saa. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: