Ministeerium soovitas Pärnu muinsuskaitse tingimusi viimati hoopis karmistada
Pärnu taotles muinsuskaitseala kaitsevööndi ala kitsendamist ka 2016. aastal, ent edutult. Toona soovitas kultuuriministeerium tingimusi hoopis karmistada, kui senised piirangud eesmärki täitnud ei ole. Sellele vaatamata taotleb linn uuesti tingimuste leevendamist.
Pärnu on sattunud kummalisse olukorda: kuurortlinn taotleb juba teist korda muinsuskaitseala kaitsevööndi piiride vähendamist, ehkki 15 aastat tagasi laiendati muinsuskaitseala piire just linna enda initsiatiivil. Tõsi küll, muinsuskaitseala teisest otsast, mida praegune kaitsevööndit puudutav taotlus ei puuduta.
Pärnus, nagu mitmes teiseski Eesti linnas, kehtestati muinsuskaitseala esimest korda 1973. aastal. Muinsuskaitseala muutmine kerkis päevakorrale aga 2003. aastal, kui Pärnu aktiivsemad kodanikud algatasid kuurortlinna rannapargi esitamise UNESCO maailmapärandi nimekirja. See tingis Pärnu vanalinna ja rannaala kultuuriväärtuste luubi alla võtmise ning päädis otsusega laiendada muinsuskaitseala piire vanalinnast villade ja rannapargi alale.
Muinsuskaitseala uued piirid kehtestati mitmeaastase tiheda koostöö tulemusel muinsuskaitseameti, kultuuriministeeriumi, Pärnu linnavalitsuse ja linnavolikogu vahel, kes kõik osalesid kaitseala eesmärkide sõnastamisel ja piiride määramisel ning andsid lõppdokumendile oma heakskiidu.
Protsess kestis 2003. aastast 2006. aastani. Muinsuskaitseala laiendamise käigus analüüsiti ka Pärnu linna soovi kujundada Pika-Põhja-Aida-Laia tänavate piirkonda kaasaegne linnasüda. Just seetõttu leevendati oluliselt seniseid piiranguid ning senine muinsuskaitseala jõest Aida tänavani muudeti kaitsevööndiks ehk seal kehtestati varaseamst leebemad piirangud.
Just sellele argumendile viidates keelduski kultuuriministeerium 2016. aastal sama kaitsevööndit vähendama.
"Leiame, et võrreldes 2006. aastaga ei ole põhimäärus oma asjakohasust kaotanud. Sama küsimust on arutanud nii muinsuskaitseamet kui ka muinsuskaitse nõukogu, kes on mõlemad leidnud, et Pärnu jõe vasakkalda probleem ei ole mitte niivõrd ajaloolise linnasilueti sulgemine mastaabilt ebasobivate mahtudega, kuivõrd rajatud uute mahtude monotoonsus. Kasutamata on jäetud võimalus linnasiluetti visuaalselt liigendada ning luua Pika tänava ja Pärnu jõe vahelisele alale arhitektuurselt väärtuslik keskkond. Kui Pärnu linnavolikogu seisukoht on, et muinsuskaitseala kaitsevöönd kõnealuses asukohas ei täida oma eesmärki, võiks kaaluda mitte piirangute kaotamist, vaid kitsenduste karmistamist," leidis kultuuriminister Indrek Saar vastuses Pärnu linnale.
Pärnu linnapea Romek Kosenkranius tunnistab ERR-ile uut samasisulist pöördumist kommenteerides, et ega neil erilist lootust ole, kuid nad vähemalt loodavad, et muinsuskaitseametiga õnnestub avada debatt kujunenud olukorra üle, sest linnakodanikud on hädas.
Kosenkraniuse sõnul pole Supeluse ja Aia tänava vahelisel alal jõe poolt enam mingit vaadet vanalinnale, sest 2004. aastal ehitati üheksakorruselised hooned ette. Seetõttu pole piirangul enam mõtet, kuivõrd piirangu eesmärk oli hoida vaatekoridore vanalinnale.
"Muinsuskaitseamet möönab, et vööndid, mis peaksid kaitsma vaadeldavust, on nagunii täis ehitatud ja et pigem on nad seda kaitsevööndit sälitanud selleks, et reguleerida seda, et ei tekiks monotoonseid ehitisi sellesse tsooni. Aga seda saab linn ise arhitektuurselt lahendada, mitte ei pea käima läbi muinsuskaitseameti keelu," leiab linnapea.
Kosenkraniuse kirjeldusel asub nii vanalinnas kui ka kaitsevööndis palju ehitisi, mis lagunevad, lähevad põlema või kukuvad ümber just seetõttu, et omanik ja muinsuskaitse ei jõua tingimustes kaubale, mida tohib teha ja mida mitte.
Nii näiteks ei tohi üks kaitsevööndis asuv nõukogudeaegne "hruštšovka" seniste puidust keldriakende asemele plastraamiga aknaid panna. Elumaja kempleb muinsuskaitsega selle üle juba mitu aastat.
"Ütlen inimestele, et minge kaevake siis muinsuskaitsesse, aga nad ütlevad, et kardavad minna kaebama, sest neil on järgmisel korral ka vaja ehitusluba ja siis makstakse neile kätte," on Kosenkranius nõutu. Ta loodab, et teema taaskordne tõstatamine algatab vähemalt diskussiooni.
"Arutelu võiks sellel teemal alata, mitte et muinsuskaitse lööb lihtsalt ukse kinni, et ei, ei sobi," ütleb linnapea.
Uus muinsuskaitseseadus, millest linn abi lootis, pidi tulema juba kaks aastat tagasi, aga see pole siiani valminud.
"Ega meil väga lootust ei ole, aga proovima peab. Elanik, kes selles piirkonnas elab, ootab, et ta saaks seal normaalselt toimetada. Me seisame inimese eest. Mulle ei meeldi absoluutselt see lähenemine, et inimene koligu siis kaitsevööndist minema, kui ei suuda sealseid nõudeid täita," ütleb Kosenkranius. "Loomulikult ma möönan, et sellega kaasneb ka omavalitsusele suurem vastutus selle eest, mida lubatakse sellesse alasse planeerida, aga seda saabki planeeringutega reguleerida. Ehituslike väärilmingute reguleerimine ei peaks käima muinsuskaitseameti kontrolli alusel."
Samas on linnapea kindel, et linnaplaneerimise tase on aastatega nii palju tõusnud, et seda suudetakse tagada.
Pärnu linn saatis uue taotluse kaitsevööndi ulatuse ülevaatamiseks peaministrile 11. jaanuaril, kes edastas selle kultuuriministeeriumile vastamiseks 14. jaanuaril. Muinsuskaitseametini ei olnud Pärnu ettepanek 17. jaanuariks veel jõudnud.
Toimetaja: Merilin Pärli