Pärnu tahab muinsuskaitseala piire vähendada
Pärnu linnapea taotleb riigilt Pärnu muinsuskaitseala kaitsevööndi piiride vähendamist, et hõlbustada uute hoonete rajamist kuurortlinna vanalinna piirile, viidates sinna juba varem rajatud hoonetele, mis keelutingimustele ei vasta.
Pärnu linnapea Romek Kosenkranius saatis möödunud nädala lõpul peaminister Jüri Ratasele ettepaneku õgvendada linna muinsuskaitseala kaitsevööndi piire ja leevendada sellega pandud piiranguid. Peaminister edastas pöördumise esmaspäeval kultuuriministeeriumile.
Pärnu muinsuskaitseala koosneb Pärnu vanalinnast ja seda ümbritsevast endisest muldkindlustuste vööndist koos mereäärse rannapargiga ning nende vahel paiknevast ajaloolisest villade alast.
Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala kaitsevöönd koosneb muinsuskaitsealaga külgnevatest aladest, mille hoonestamisel tuleb vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses muinususkaitsealal ja vahetult selle piiri ääres ning tagada vanalinna silueti vaadeldavus nii vanalinna kui mere poolt.
Ilma muinsuskaitseameti loata on Pärnusse Ringi tänava ja vallikraavi vahelisele alale keelatud püstitada Pärnu kontserdimajast kõrgemaid hooneid, mis seda vaadet piiravad. Seevastu samuti muinsuskaitseala kaitsevööndisse jäävas lõigus Vingi, Pika ja Ringi tänavate ning Pärnu jõega piirneval alal ehitiste kõrgusele piirangud puuduvad. Nõnda on sellesse linna külge kerkinud mastaapseid hooneid, mis kaitsevööndi kehtestamise eesmärki enam ei täida. Seetõttu tegi Pärnu linnavalitsus ettepaneku kaitsevööndi vähendamiseks, kuivõrd piirkonda on kerinud hooneid, mille muinsuskaitseline väärtus on küsitav.
Linn toob oma ettepanekus esile, et pärast Teist maailmasõda rajati suuri purustusi kandnud Pika tänava äärde vanalinnas näiteks palju neljakorruselisi "hruštšovkasid", mis vähendavad piirkonna muinsuskaitselist väärtust, mistõttu pole põhjust seda ala muinsuskaitsealana säilitada. Vanalinna servas on teisigi nõukogudeaegseid hooneid, mis muinsuskaitse põhimõtetega kokku ei lähe: hotell Pärnu, korterelamud, ühiskondlikud hooned, aga ka kaasaegsed ärihooned.
Samas aga takistab kaitsevöönd uute hoonete rajamist, ehkki neid tahetakse rajada kaasaegsete hoonete naabrusesse, mis samas kaitsevööndis asuvad. Näiteks jäi venima riigimaja detailplaneering nõukogudeaegse võimla ja ühiselamu kõrvale ja vanalinnas Pikal tänaval asuva "hruštšovka" elanikud on kolm aastat vedanud vägikaigast muinsuskaitseametiga, et vahetada ära oma korterelamu keldriaknad.
Seetõttu soovib linn jagada senise kaitsevööndi tsoonideks, nii et Aia, Supeluse ja Kuuse tänavast ida suunas ja Pärnu jõe vasakkaldal kesklinna sillast ülesvoolu kaitsevööndi ala kaotada, kuivõrd vaated sellele alale on juba niikuinii varasemalt täis ehitatud. Samas aga võiks säilitada kaitsevööndi, mis piirneks villade, Rannapargi ja Sadama, Ringi, Pika, Vee ja Kalda tänava joonega.
See pole esimene kord, kui Pärnu selle küsimusega riigi poole pöördub. 2016. aastal nõustus kultuuriministeerium linna ettepaneku peale, et kaitsevööndi eesmärk ei ole enam täidetav. Toona viitas ministeerium muinsuskaitseameti ja muinsuskaitse nõukogu hinnangule tuginedes, et probleemiks pole niivõrd Pärnu ajaloolise linnasilueti sulgemine liiga mastaapsete hoonetega, kuivõrd uute ehitiste monotoonsus. Seetõttu ei pidanud kultuuriministeerium juba toona vajalikuks nii ulatuslikku kaitsevööndit, mille eesmärk oli eeskätt linnavaadete säilitamine.
Siiski ütles ministeerium muinsuskaitseameti argumentidele tuginedes tookord Pärnu soovile ära.
Muinsuskaitseamet ei ole Pärnu uut pöördumist veel näinud, mistõttu ei saa nad nii kiiresti ka seisukohta kommenteerimiseks kujundada. Ka sel korral peab ministeerium kujundama oma arvamuse muinsuskaitseameti ja muinsuskaitse nõukogu hinnangutele tuginedes.
Toimetaja: Merilin Pärli