"Pseudonüüm kunstilises väljenduses on aktsepteeritav praktika. Kui aga varjunime all püütakse avalikku arvamust veebis mõjutada, pole mingit alust seda õigustada väljendusvabaduse rakendamisega. Tegu on avalikkuse petmisega," ütles Tammerk kommenteerides Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) noorteorganisatsiooni Sinine Äratus juhi Ruuben Kaalepi tegevust.

Tammerk märkis, et on küll erinevus, kas varjunimega esinetakse  natuke naljaviluks või püütakse hoopis jätta muljet, et tegemist on reaalse isikuga. "Trollimise all mõistame ikka neid pahatahtlikke manipulaatoreid, kes süstemaatiliselt avalikku debatti püüavad valenimede all moonutada."

"Ei muu kui petmine on see, kui meediakanalile edastatakse kaastöö valenime all. Hea, et Postimees mõned näited paljastas. See sunnib toimetusi olema ettevaatlikumad kaastööde avaldamisel. Mõnes riigis on see tava juba ammu levinud, et toimetus ei avalda laekunud artikleid või lugejakirju ilma, et oleks võimalik veenduda, et kaastöö taga on reaalne inimene. Seda tuleks ka Eestis rohkem arvestada," rääkis Tammerk.

Ajakirjanduslikult väärtuslike vihjete puhul on rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõuniku puhul selge, et kehtib allikakaitse põhimõte.

"Ajakirjanik teab, kes andis olulise vihje uuriva loo tegemiseks, ent allikas võib soovi korral  jääda avalikkuse jaoks anonüümseks. Kui aga trollida valenime all, reaalset isikut teeseldes, meediakanalite kommentaariumites ja foorumites, on tegu avalikkusega manipuleerimisega, millele pole õigustust," lausus Tammerk.

Postimees kirjutas kolmapäeval, et sotsiaalmeedia kommentaariumites avaldavad arvamust kümned valenimega tegelased, kahel korral õnnestus saada arvamuspinda isegi Eesti Päevalehes, mis tunnistas nüüd tagantjärele viga ja eemaldas artiklid veebist.

Pärast Postimehe artiklit saatis Ruuben Kaalep meediale avalduse, kus teatas, et tema kirjutas Bert Valteri varjunime alt Eesti Päevalehes.

Kaalep ütles, et järjest süveneva liberaaldemokraatliku grupimõtlemise ja tsensuuri õhkkonnas on võimalus luua varikontosid ülioluline sõnavabaduse garantii.

"Sund esineda kõigis arvamusavaldustes oma pärisnime all teeb inimese paratamatult sõltuvaks oma tutvusringkonna, tööandja, võimuorganite või uuriva ajakirjanduse veendumustest. Anonüümsuses ega pseudonüümide kasutamises pole midagi taunimisväärset ega kurjakuulutavat – see on iidne tava, mis on netiajastul taas päevakorda kerkinud," õigustas Kaalep.