ÜRO ränderaamistikust ajendatud ja valitsuskriisiks muutunud sahmerdamine paneb taas mõtlema, kuivõrd suudavad meie tipp-poliitikud olemasoleva info põhjal sündmusi ennustada, sihte seada ja vastavalt plaane teha. Ning kontrollida enda käitumist nii, et see eesmärkidele vastu ei töötaks.

Tahaks näha natukestki koordineeritust ja pikema perspektiivi, strateegilise (või kasvõi taktikalise) plaani olemasolu. Käike, mis on läbi mõeldud. Kaalutletud ja täpselt doseeritud emotsionaalseid avaldusi, mitte impulsiivseid purskeid.

Ma ei räägi Eesti renomeele, huvidele või muule kaunile (väärtused, eetika, sõnapidamine jne) mõtlemisest. Juba see oleks suur asi, kui tipp-poliitikud – kellest enamik tundub ju arukate ja mõtlemisvõimeliste inimestena – suudaks omaenda isekaid huvisid edukalt silmas pidada ja nende suunas tegutseda. Isekaid sihte on erinevaid: valimistel loodetav kohtade arv riigikogus, eelarve vastuvõtmine, kokku lepitud väärtusi ja omadusi peegeldav mulje just õige valijate sihtgrupi hulgas.

Miks peaks mul kodanikuna olema usku, et kui poliitikud ei suuda praegu kujunenud situatsioonis enda ja oma partei asju läbimõeldult ajada, siis on nad korraga justkui ümber vahetatud, kui peaks tegemist olema Eesti jaoks tõesti eksistentsiaalse olukorraga?

Eesmärgid võivad olla kuitahes õilsad, aga kui otsustaval hetkel paisatakse sotsiaal- või tavameediasse toores kontrollimata fakt või afekt (millest sünnib hulganisti veel emotsionaalsemaid pealkirju ajakirjanduses), hakkab kehtima ütlemine põrguteede sillutamisest heade kavatsustega.

Nüüdki on korduvalt meelde tuletatud Urmas Reinsalule antud "esimest kollast kaarti", kus tema emotsioonidest kantud ütlemised kanade ja naistevastase vägivalla teemal umbusaldusavalduseni viisid. Jevgeni Ossinovski aga on Marju Lauristini vahendusel teada andnud, et soov Reinsaluta valitsuse kohta oli liiga ägedas meeleolus öeldud.

Tore, et kahetsetakse, aga kus on kindlus, et ägedus tulevikus hullemini välja ei kuku? Kriitilistes oludes pole abi sellest, kui nentida, et eks me kõik ole inimesed. Vale otsus on tehtud, raske sõna teele saadetud ja "undo"-käsk päriselus ei tööta.

Jah, nüüd uuel nädalal näikse käigud olevat natuke läbimõeldumad. Ometi ei tee see muret väiksemaks, sest esimesed reaktsioonid määravad liiga palju. Pole ime, kui tekkida võib tunne, et praeguse segaduse taustal paistab kõige läbimõeldumalt käituvat EKRE – kellel on muidugi ka kõige lihtsam positsioon.

Ma ei soovi õigupoolest ju muud, kui näha inimestel, kes peavad riigi juhtimist endale sobivaks, täiesti õpitavaid teadmisi ja omadusi. Kusjuures selleks ei pea ilmtingimata näpuga juhtimis- ja poliittehnoloogiaraamatutes järge ajama. Kõigil meil on olnud võimalus elu konfliktsetest olukordadest teadlikult õppida.

Isikliku elu suured konfliktid on mingis mõttes raskemad kanda, sest osalised on meile emotsionaalselt lähemal. Ametialased (siia kuulub ka poliitika) eeldavad aga toimetulekut ajakriitilistes, suure arvu osalistega ja pidevalt uueneva infoga olukordades, kus kiiresti tuleb langetada otsuseid, mille mõju suurus ja suundki võib muutuda. 

Lihtne näide puuduvatest teadmistest

Konfliktide ja läbirääkimiste baastõdede hulka kuulub see, et mida rohkem ja tundeküllasemalt algset seisukohta või polariseerivat väidet korratakse, seda raskem on endal öeldust taganeda ja seda jõulisemalt surutakse väga raskelt loovutatavatele vastaspositsioonidele ka teine. Emotsioonid on laes ka siis, kui neid ise eitatakse. Mõistlikke argumente pole võimalik enam kuulda ega näha. Läbirääkimisruum aheneb, selle seinad liiguvad üksteisele järjest lähemale nagu E.A Poe õudusnovellis "Kaev ja pendel".

Mida suurema tegeliku või tajutud publiku ees suhtlemine toimub, seda tugevam kirjeldatud efekt on. Jah, mõne poliitiku jaoks võibki olla kriitiline just see, mida arvab temast mudilasest tütar või kauaaegne üleaedne, aga suur publik on ikkagi Eesti rahvas, meie liitlased ja ÜRO julgeolekunõukogu ajutisi liikmeid hääletada saavad riigid. 

Seega – mis oleks, kui meie poliitikud panustaksid pisut kahe omavahel seotud, aga erimärgiliseks peetava omaduse õppimisse?

Paarkümmend aastat tagasi levis maailmas populaarpsühholoogiline müüt, et vaid 20 protsenti tööalasest edust on arukusest põhjustatud, 80 protsenti tuleb aga emotsionaalse intelligentsuse ehk tundetaibu arvele kirjutada. Hiljem on leitud, et kui vaadata mis iganes valdkonna tipptegijaid (olgu tegu spordi, äri, poliitika või teadusega), siis nendel on tundetaipu rohkem kui vähem edukatel.

Tundetaibust on kiputud rääkima kui mingist toredate inimeste positiivsest omadusest (mida endale omistades kiputakse seetõttu tihti liialdama), aga see seos on ekslik. Tundetaip tähendab teadlikkust enda ja teiste emotsioonidest, nende vahelise loogika ja dünaamika mõistmist, oskust kasutada tunnetega seotud infot mõtlemise ja probleemilahenduse juures ning oskust enda ja teiste tundeid juhtida, neid vastavalt olukorrale reguleerida. Kõiki neid omadusi võib kasutada üllastel eesmärkidel või siis olla teisi ärakasutav väga edukas tõbras.  

Teise omaduse nimi on makjavellistlik intelligentsus või makjavellism ja selle tegi aastal 1982 kuulsaks primatoloog Frans de Waal oma esimeses raamatus "Šimpansipoliitika". De Waal kirjeldas sotsiaalse käitumise strateegiaid, mida primaatidel on vaja piiratud ressurssidega (sh paljunemisvõimalus) ja hierarhilises karjas (kus võitjaid ei saa olla palju) edukas olemiseks. Ühel hetkel peab tegema koostööd ja teisel hetkel petma, tuleb osata alluda reeglitele ja neid murda, süüdistada kaaslasi ja nendega hiljem vajadusel sõbrustama – peaasi, et siht saavutatakse.

On neidki etolooge, kes seostavad primaatide (sh inimese) suurt ajumahtu keerulisema sotsiaalse keskkonnaga, kus peabki olema suhete ja liigikaaslaste osas tähelepanelik ja hea analüüsivõimega, käitumiselt paindlik, vajadusel emotsioone ja sõbralikkust mahasuruv. 

Makjavellism ei kõla mingi mõnusa omadusena, tundetaip on kõrvale meeldivam. Aga vahel tundub, et suur samm edasi oleks seegi, kui meie tipppoliitikud õpiks käituma nagu Frans de Waali edukad šimpansid. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.