Raamatus "Vatikani kapis" on kirjas, et selle 80 protsendi seas on vaimulikke, kes oma homoseksuaalsusse väga erinevalt suhtuvad ning osa neist pole ka ilmtingimata seksuaalselt aktiivsed. Küll aga olevat teada, et raevukalt geisid kritiseerinud salageide hulgas on ka väga kõrgeid vaimulikke, vahendavad Tablet ja Guardian.

570-leheküljelise raamatu valmimise nimel tegi Martel neli aastat uurimistööd ning kirjastaja, Briti kirjastuse Bloomsbury hinnangul on tegu "jahmatava ülevaatega korruptsioonist ja silmakirjalikkusest Vatikani südames".

Kokku tegi Martel raamatu jaoks 1500 intervjuud. Küsitletute hulgas on 41 kardinali, 52 piiskoppi, 45 Vatikani diplomaati, 11 šveitsi kaardiväelast ja rohkem kui 200 preestrit ja seminaristi.

Paljud intervjueeritavad tunnistasid, et eksisteerib ka kirjutamata reeglistik ning üheks selle komponendiks olevat käibetõde, et mida geivaenulikumaid avaldusi vaimulik teeb, seda tõenäolisem on ka tema enda homoseksuaalsus.

Marteli väitel olevat üheks selliseks näiteks kunagine Colombiast pärit kardinal Alfonso López Trujillo, kes oli Vatikanis kõrgel positsioonil ning paistis seksuaalelu puudutavates küsimustes nagu geide kooselu ja rasestumisvastased vahendid silma veendunud traditsionalistina. Samaaegselt olevat ta aga kasutanud meessoost prostituute.

Osa geidest preestreid olevat samas ka oma homoseksuaalsusega leppinud ja mõned neist omasid diskreetseid püsisuhteid. Teised jälle otsisid just riskantseid juhusuhteid. Oli ka neid, kes olid põhimõtteliselt otsustanud oma seksuaalsust eitada või siis lihtsalt lähtuda tsölibaadinõudest, mis kehtib nagunii kõigile katoliku vaimulikele.

Kuigi raamat ei seosta homoseksuaalsust lastepilastamisega, märgib Martel, et ka vaimulike seas levivad salajased ja maha vaikitud geisuhete kultuur tekitab kirikus tingimused, mille varjus on ka seksuaalsel ahistamisel võimalus lihtsalt levida. Selline vaimulike geikultuur saavat alguse seminaridest, kust see siis levib Vatikanini välja.